Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 9

„Leiba,” pomisesin jõuetult, silmi kõvasti kinni hoides. Minu kõrval lebavalt suurelt ja soojalt objektilt ei tulnud mingit vastust peale nõrga ohke.

„Leiba!” ütlesin veidi valjemalt. Nüüd kergitati kiirelt voodiriideid, ma haarasin madratsi servast ja pingutasin kõiki lihaseid, et pidurdada oma lainetama hakanud siseorganeid.

Voodi teisest servast kostis kobamist, siis sahtli lahtitõmbamist, järgnes summutatud gaelikeelne hüüatus ja paljaste jalgade põntsatus vastu laudpõrandat ning kõige lõpuks tundsin, kuidas raske keha madratsi allapoole vajutas.

„Näe, võta, inglismann,” ütles ärev hääl ja mu alahuult puudutas kuiv leivakannikas. Haarasin sellest silmi avamata kinni ja asusin ägedalt mäluma, sundides lämmatavaid suutäisi kuivast kõrist alla. Vett ma targu ei küsinud.

Koredad leivasuutäied liikusid aeglaselt mööda söögitoru makku, kuhu nad jäid paigale nagu ballast. Iiveldamapanev sisemine lainetus rahunes vähehaaval ja mu sisikond jäi lõpuks paigale. Tegin silmad lahti ja nägin paari tolli kõrgusel enda kohal Jamie Fraseri murelikku nägu.

„Ah!” hüüatasin ehmunult.

„Kas kõik on korras?” küsis ta. Kui ma noogutasin ja end jõuetult istukile hakkasin ajama, võttis ta käega abistavalt mu ümbert kinni. Siis istus mu kõrvale lihtsale võõrastemajavoodile, tõmbas mind enda vastu ja silitas mu magamisest sassis juukseid.

„Vaene kallike,” ütles ta. „Kas lonks veini aitaks? Mul on sadulataskus pudel valget reinveini.”

„Ei-ei, aitäh.” Vabistasin selle mõtte peale õlgu – juba reinveini meenutamine tõi mulle ninna selle tugeva, mahlase aroomi – ja ajasin selja sirgu.

„Mul hakkab kohe parem,” ütlesin ma tehtud reipusega. „Ära muretse, see on täiesti tavaline, kui lapseootel naine ennast hommikul halvasti tunneb.”

Mulle kahtlevat pilku heites tõusis Jamie üles ja läks akna alt toolilt oma riideid võtma. Prantsusmaal on veebruaris jäiselt külm nagu jääkoopas, ja mullilisi aknaklaase katsid paksult jäälilled.

Jamie oli alasti, ta ihu läks kananahale ja punakaskuldsed karvad kätel ning jalgadel tõusid püsti. Kuid olles külmaga harjunud, ei hakanud ta lõdisema ega kiirustanud särgi selgapaneku ja põlvikute jalgatõmbamisega. Ta pidas riietumisega hetkeks vahet, tuli tagasi voodi juurde ja kaisutas mind.

„Mine sängi tagasi,” soovitas ta. „Ma saadan teenijatüdruku, et ta kamina kütte paneks. Võib-olla saad nüüd, pärast söömist, veidi puhata. Ega sul uuesti paha hakka?” Ma polnud selles päris kindel, aga noogutasin rahustavalt.

„Ma ei usu,” vastasin. Heitsin pilgu voodile; nagu enamikus võõrastemajades, polnud tekid ka siin kõige puhtamad. Kuid Jamie kukrus leiduv hõbe oli taganud meile kogu kõrtsi parima toa ja kitsas voodikott oli täidetud udusulgede, mitte õlgede ega villaga.

„Ee, võib-olla ma heidaksin siis korraks veel pikali,” pomisesin ma, tõstsin külmetavad jalad põrandalt üles ja toppisin nad viimast soojust otsides tekkide alla. Mu kõht näis olevat küllalt rahunenud, et riskida veelonksuga, ja ma valasin endale mõrasest magamistoakannust kruusitäie.

„Keda sa siin tampisid?” küsisin ettevaatlikult rüübates. „Siin ju ei ole ämblikke, või on?”

Seelikut vööle kinnitav Jamie raputas pead.

„Aa, ei,” ütles ta. Käed kinni, osutas ta peaga laua poole. „Kõigest rott. Küllap tuli leiva peale.”

Vaatasin põrandale ja nägin lõtva halli tompu, väike verepisar nina otsas sätendamas. Jõudsin hädavaevalt voodist välja.

„Hea küll,” ütlesin veidi aega hiljem nõrgalt. „Mu maos ei ole enam midagi oksendada.”

„Loputa suud, inglismann, aga ära jumala pärast alla neela.” Jamie ulatas mulle kruusi, pühkis mu suud, nagu oleksin ma väike unine laps, seejärel võttis mu sülle ja tõstis hoolikalt tagasi voodisse. Ta kortsutas murelikult kulmu.

„Võib-olla ma peaksin siia jääma,” ütles ta. „Ma võin alla sõna saata.”

„Ei-ei, minuga on korras,” vastasin ma. Ja oligi. Ükskõik kui väga ma ei pingutanud, et hommikuti mitte oksendada, ei suutnud ma sellegipoolest midagi kaua sees pidada. Aga kui iiveldushoog möödas oli, tundsin end täiesti hästi. Kui mitte arvestada vastikut maitset suus ja kergelt valulisi kõhulihaseid, siis tundsin end üsnagi tavaliselt. Lükkasin tõestuseks tekid pealt ja tõusin püsti.

„Näed? Mul pole midagi viga. Ja sina pead minema; sul ei sobi ometi lasta oma nõol oodata.”

Hakkasin end ukse alt sisse voogavast ja öösärgi alla pugevast külmast õhust hoolimata juba rõõmsamalt tundma. Jamie kõhkles ikka veel, soovimata must lahkuda; astusin ta juurde ja kallistasin teda kõvasti – nii rahustuseks kui ka seetõttu, et ta oli mõnusalt soe.

„Brr,” tegin ma. „Mis nipiga saad sina olla soe nagu ahi, kui endal pole seljas muud kui seelik?”

„Mul on ju särk ka seljas,” vaidles ta naeratades vastu.

Seisime natuke aega teineteise ligi, nautides Prantsusmaa varahommiku külmas vaikuses teise kehasoojust. Koridorist kostis kolistamist ja sahistamist, toatüdruk lähenes oma puukorviga.

Jamie nihutas end pisut, surudes ennast mu vastu. Talvine reisimine on keerukas ja seetõttu oli Beaupré Anna kloostrist Le Havre’isse jõudmine meil peaaegu nädal aega võtnud. Õhtul hilja jõudsime väsimusest ja külmast värisedes, mustalt ning märjalt järjekordsesse süngevõitu kõrtsimajja, hommikuti ärkasime minu tugevnevate iiveldushoogude tähe all, nii et olime viimasest kloostris veedetud ööst saadik teineteist vaevalt puudutanud.

„Kas tuled mu juurde voodisse?” pakkusin vaiksel häälel.

Jamie kõhkles. Tema tahtmise jõud oli kildiriide alt tunda ja ta soojad käed hoidsid mu külma keha, kuid ta ei liigutanud, et mind kaissu võtta.

„Seda et…” ütles ta ebakindlalt.

„Sa tahad ju?” laususin ma ja libistasin oma jaheda käe kildi alla, et kindel olla.

„Ohh! Ee… jaa. Jaa, tahan.” Käegakatsutav tõsiasi kinnitas seda. Sirutasin käe ta jalge vahele ja ta oigas vaikselt. „Oh issand. Ära tee, inglismann, ma ei suuda oma käsi sinust eemal hoida.”

Kuid siis ta embas mind, pannes oma pikad käed mu ümber ja tõmmates mu näo vastu oma valgeid särgikrookeid, mis lõhnasid kergelt vend Alfonsi tärklise ja kloostri pesuköögi järele.

„Aga miks sa peaksidki?” küsisin ma, ninapidi ta särgis. „Sul on ju veidi aega? Sadamasse on nii vähe maad.”

„Asi pole selles,” ütles ta mu jonnakaid juukseid siludes.

„Kas ma olen liiga paks?” Tegelikult polnud mul veel kõhukest ollagi ja haiguse tõttu olin ma isegi kõhnem kui tavaliselt. „Või…?”

„Ei,” ütles ta naeratades. „Sa räägid liiga palju.” Ta kummardus ja suudles mind, võttis mu sülle ning istus mind endiselt süles hoides voodile. Vajusin selili ja asusin teda otsustavalt enda peale tõmbama.

„Claire, ei!” tõrkus ta, kui ma ta kilti lahti päästma asusin.

Jäin talle otsa vahtima. „Miks, pagana pärast?”

„Nooh,” venitas ta kergelt punastades, „seda et… laps. Ma ei taha talle viga teha.”

Hakkasin naerma.

„Jamie, sa ei saa talle viga teha. Ta on praegu umbes mu sõrmeotsa suurune.” Tõstsin selgituseks sõrme ja kasutasin seda siis üle tema täidlaselt kaarduva alahuule libistamiseks. Ta haaras mu käe ja suudles mind kiirelt, otsekui selleks, et näpuotsa kõditust ära pühkida.

„Oled kindel?” küsis ta. „Selles mõttes, et… Mul on ikka tunne, et talle selline loksutamine ei meeldi…”

„Ta ei märkagi seda,” kinnitasin Jamiele, käed uuesti ta kildipandla kallal ametis.

„Noh… kui sa selles kindel oled.”

Ukselt kostis nõudlik koputus ja perfektse gallia ajastusega astus sisse toatüdruk, lükates ukse hooletult puusülemiga lahti. Kriimustused uksel ja piidal andsid tunnistust, et see oli tema tavaline teguviis.

„Bonjour, monsieur, madame,” ümises ta kamina poole ukerdades ja lühidalt voodi suunas noogutades. No olete teie kah paar parajaid, ütles ta suhtumine selgemalt kui sõnad. Olles selleks ajaks juba harjunud teenijarahva ükskõikselt asjaliku suhtumisega öömajaliste võimalikku alastusse, pomisesin vastuseks lihtsalt „Bonjour, mademoiselle” ja muud midagi. Lasin Jamie kildist lahti, pugesin tekkide alla ja tõmbasin need ninani, et varjata lõkendavaid põski.

Mõnevõrra külmaverelisem Jamie tõmbas endale padja strateegiliselt sülle, toetas küünarnukid padjale ja alustas teenijatüdrukuga meeldivat vestlust, kiites võõrastemaja sööki.

„Ja kust te veini tellite, preili?” päris ta viisakalt.

„Siit ja sealt,” kehitas tüdruk õlgu, toppides tulehakatist vilunud käega puuhalgude alla. „Kust odavamalt saab.” Ta ümar nägu tõmbus kergelt kortsu, kui ta Jamiele kõrvalpilgu heitis.

„Sellest ma sain aru jah,” sõnas Jamie naeruirvitusega, mis teenijanna lõbusalt mühatama pani. „Vean kihla, et võin teile hankida sama hinna eest kaks korda paremat veini,” pakkus ta. „Öelge oma emandale.”

Teenijanna kulm kerkis skeptiliselt. „Ja kui palju te ise võtate, härra?”

Jamie tegi tüüpiliselt gallialiku suuremeelsusžesti. „Mitte midagi, preili. Lähen nagunii ühe sugulase jutule, kes kaupleb veiniga. Ehk saan talle uue kunde tuua, et meie kohtumine rõõmsam oleks, mis?”

Teenijatüdruk noogutas – jutt kõlas asjalikult – ja ajas end mühatades põlvedelt üles.

„Väga hea, härra. Lähen ütlen patronne’ile.”

Uks mütsatas väljuva teenijanna osava puusanõksu kaasabil ta järel kinni. Jamie pani padja kõrvale, tõusis püsti ja hakkas kilti uuesti kinni tõmbama.

„Kuhu sa nüüd oma arust lähed?” protesteerisin.

Ta vaatas mulle otsa ja tahtmatu muie kõverdas ta pikka suujoont.

„Aa. Oled sa ikka kindel, et sa seda tahad, inglismann?”

„Olen, kui sina oled,” ei suutnud ma ei öelda.

Ta silmitses mind rangelt.

„Just sellepärast peaksingi kohe minema,” ütles ta. „Aga teisest küljest ma olen kuulnud, et lapseootel naiste tuju tuleb üleval hoida.” Ta lasi kildil põrandale langeda ja istus särgiväel mu kõrvale, nii et voodi tema raskuse all kääksatas.

Hingeõhk õrna pilvekesena üles hõljumas, tõmbas ta teki mu pealt ära ja tegi lahti mu öösärgi hõlmad, paljastades rinnad. Siis suudles ta neid kordamööda, puudutades nibu õrnalt keelega, nii et see nagu võluväel üles kerkis – paisuv tumeroosa laik valge naha taustal.

„Issand, nad on nii ilusad,” pomises ta, korrates oma tegevust ka teisel küljel. Ta võttis mu rinnad imetlevalt oma pihkudesse.

„Nad on raskemaks muutunud,” ütles ta, „õige veidi. Ja nibud on veidi tumedamaks läinud.” Tema nimetissõrm puudutas tumeda rinnanibu kõrval krussitavat üksikut karva, mis helkis hõbejalt karges hommikuvalguses.

Ta tõstis tekiserva üles ja veeretas end mu kõrvale; pöörasin end ta käte vahele, võtsin kinni tema selja tugevatest kumerustest ja libistasin peopesad alla prinkidele tuharatele. Jamie paljas nahk oli jahedast õhust krobeliseks tõmbunud, kuid mu puudutuste soojuse mõjul vajus kananahk siledaks.

Kutsusin teda kohe sisenema, kuid ta pani õrnalt vastu ja lükkas mu patjadele, et hellitada kaela ning kõrva. Üks käsi libises mööda reit ülespoole, lükates enda ees öösärgi kangavahtu.

Jamie pea langes allapoole ja ta käed tõmbasid mu reied õrnalt laiali. Tundsin külmavärinat, kui jahedus mu paljaid jalgu ründas, kuid lõtvusin sealsamas ja andsin end tema sooja suu meelevalda.

Ta juuksed olid lahti, veel mitte päevaks kokku tõmmatud, ja pehme punane hari pühkis üle mu rindade. Jamie keharaskus lasus mugavalt mu jalge vahel ja tema laiad käelabad puhkasid puusakumerustel.

„Mmmmm?” kostis altpoolt küsivat mõminat.

Tõmbasin huuled vastuseks torusse ja mu nahka riivas soe naerukõhin.

Jamie käed libisesid mulle puusade alla, tõstsid mu kõrgemale ja ma tundsin end otsekui sulavat, kui nõrk värin tugevnes ning laiali valgus, kasvades sekunditega täielikuks rahulduseks, jättes mind hingeldades ja lõtvunult lamama, Jamie pea reiel puhkamas. Ta ootas mu jalakumerust silitades, kuni ma ennast veidi koguda jõudsin, ja pöördus siis endale võetud ülesande juurde tagasi.

Lükkasin Jamie sassis juuksed tagasi ja silitasin ta kõrvu, mis olid nõnda suure ning karmi mehe jaoks ootamatult väiksed ja kenad. Kõrva roosa ülaserv hõõgus õrnalt ja läbipaistvalt, vedasin sõrmega mööda selle kaarduvat äärt.

„Nad on otstest natuke teravad,” ütlesin ma. „Õige vähe. Nagu faunil.”

„Jah, kas tõesti?” kostis tema, katkestades hetkeks oma põhitegevuse. „Kas nagu noorel hirvel või nagu neil sokujalgadega olenditel antiigiteemalistelt maalidelt, kes paljaid naisi taga ajavad?”

Tõstsin pea ja heitsin pilgu üle voodiriiete, öösärgi ning palja ihu segadiku tumesinistesse kassisilmadesse, mis mulle märgade pruunide karvade kohalt vastu särasid.

„Kui sulle sokujalad kõlbavad,” ütlesin ma, „siis nii teegi.” Ja lasin oma kuklal patjadele vajuda, sellal kui Jamie summutatud naerupugistamine mu ülitundliku ihu värisema pani.

„Oo,” oigasin ennast ülespoole venitades. „Oh issand. Jamie, tule mu sisse.”

„Ei veel,” vastas ta ja tegutses keeleotsaga sel kombel, et ma kontrollimatult tõmblema hakkasin.

„Nüüd,” ütlesin ma.

Ta ei vaevunud vastama ja mul polnud kopsudes enam õhku, et rohkem öelda.

„Oo,” ütlesin hetk hiljem, „see on…”

„Mmm?”

„See on hea,” mõmisesin ma. „Tule siia.”

„Ei, oota,” ütles ta, nägu punasekirju juuksekuhila taga peidus. „Kas sulle meeldiks, kui ma…”

„Jamie,” ütlesin ma. „Ma tahan sind. Tule siia.”

Jamie tõusis alistunult ohates põlvedele ja lasi mul ennast ülespoole tõmmata, jäädes lõpuks otse mu peale küünarnukkidega tasakaalu hoidma, kõht vastu kõhtu ja huuled vastu huuli. Ta avas juba suu, et vaidlema hakata, kuid ma suudlesin teda kiirelt ja ta libises mu sisse enne, kui ise arugi sai. Sisenedes pani tahtmatu nauding ta oigama ja mu õlgu hoidvad käed tõmbusid pingule.

Ta oli õrn ja aeglane, pidades aeg-ajalt kinni, et mind põhjalikult suudelda, jätkates liigutusi vaid mu vaikse ärgitamise peale. Vedasin kätega õrnalt üle ta seljakumeruse, hoidudes värsketele haavaarmidele haiget tegemast. Ta pikad reielihased värisesid minu omade vastas, kuid ta hoidis ennast tagasi, soovimata end liigutada nii kiiresti, kui pidanuks.

Surusin oma puusad talle vastu, et ta sügavamale pääseks.

Jamie sulges silmad ja kortsutas keskendunult kulmu. Ta suu oli lahti ja hingetõmbed tugevad.

„Ma ei suuda…” ütles ta. „Oh, jumal, ma ei saa parata.” Tema näkid tõmbusid mu pihkude all äkki pringiks.

Ohkasin ülimast naudingust ja tõmbasin ta kõvasti enda vastu.

„On sinuga korras?” küsis ta mõne hetke pärast.

„Ma ei lähe katki, ausõna,” ütlesin talle naeratades.

Ta hakkas kähinal naerma. „Võib-olla tõesti, inglismannike, aga viimati mina lähen.” Ta võttis mu kõvasti kaissu ja surus põse vastu mu juukseid. Tõmbasin tekki ülespoole ja toppisin selle servad ta õlgade ümber kinni, nii et me jäime nagu sooja kotti. Koldetule soojus ei olnud veel voodini jõudnud, kuid jää aknaklaasil hakkas juba sulama, nii et jääkirme serval sätendasid teemantidena veetilgad.

Lebasime mõnda aega vaikselt, kuulates põleva õunapuu praksumist kaminas ja kõrtsist nõrgalt kostvaid hääli, kui külalised ennast tasapisi jalule ajasid. Sisehoovi ümbritsevatelt rõdudelt kõlas hõikeid, lörtsistelt sillutisekividelt kajas vastu kabjaplaginat ja sammusahinat, aeg-ajalt võis kuulda ka naljakat vingumist, mida tegid põrsad, keda perenaine pidas köögis ahju taga.

„Très français, n’est-ce pas?”9 ütlesin muiates, sest läbi põrandalaudade tõusis meieni riiukisa, mis tähistas sõbralikku arveteklaarimist kõrtsmiku naise ja kohaliku veinikaupmehe vahel.

„Sina rõugearmilise hoora haige sigitis,” teatas naishääl. „Läinudnädalane põletatud viin maitses nagu hobusekusi.”

Ma ei pidanud vastajat isegi nägema, et teada, kuidas ta vastates üht õlga kehitab. „Proua, kuidas te nii võite öelda? Pärast kuuendat klaasi pole maitsel ja maitsel enam mingit vahet.”

Voodi võbises kergelt, kui Jamie koos minuga naerma hakkas. Ta tõstis pea padjalt ja nuhutas tunnustavalt põrandapragudest läbi tungivat praetud singi lõhna.

„Jajaa, see on Prantsusmaa,” nõustus ta. „Söök ja jook – ja armastus.” Ta patsutas mu paljast tagumikku, enne kui kortsunud öösärgi sellele peale tõmbas.

„Jamie,” ütlesin vaikselt, „kas sa ikka oled rõõmus? Lapse üle?” Olles Šotimaal lindprii, oma kodust ära lõigatud ja omades Prantsusmaal vaid kõige ähmasemaid väljavaateid, poleks ma põrmugi pahaks pannud, kui ta oleks lisakohustuste tekke suhtes reserveerituks jäänud.

Jamie vaikis hetke ja hoidis mu ümbert kõvasti kinni, siis ohkas ja vastas:

„Jaa, inglismann,” ütles ta ja tema käsi rändas allapoole, paitades õrnalt mu kõhtu. „Ma olen rõõmus. Ja uhke nagu täkk. Aga mul on pöörane hirm ka.”

„Sünnituse pärast? Küll sellega hakkama saab.” Polnud põhjust talle seda hirmu ette heita; Jamie enda ema oli surnud sünnitusel, sünnitamine ning selle komplikatsioonid olidki tollal naiste kõige levinum surmapõhjus. Kuid mul oli mõningaid teadmisi ja ma ei kavatsenud ennast jätta selle hoolde, mida siin arstiabiks loeti.

„Jaa, see ja… üldse,” lausus ta vaikselt. „Ma tahan sind kaitsta, inglismann – laotada ennast su üle nagu mantel ja olla sulle ning lapsele oma kehaga kilbiks.” Ta hääl oli tasane ja kähe ning kergelt hingeldav. „Ma teeksin su heaks kõike… ja ometi… ma ei saa midagi teha. See ei loe, kui tugev ma olen või kui väga ma tahan; ma ei saa minna su järel sinna, kuhu sa pead minema… ei saa sind üldse kuidagi aidata. Ja kui mõelda sellele, mis kõik võib juhtuda, ilma et ma saaksin nende vastu midagi teha… siis jaa, inglismann, mul on hirm.”

„Ja ometi…” – ta pööras mind näoga enda poole, käsi õrnalt ühes rinnast hoidmas – „…kui ma mõtlen, et sa kannad minu last oma südame all… siis on mul tunne, nagu oleks ma seest sama õõnes nagu seebimull, mis võib-olla varsti õnnest lõhki läheb.”

Ta surus mu oma rinna vastu ja ma kaisutasin teda täiest jõust.

„Oh, Claire, sa tõesti purustad mu südame – armastus ei taha sinna ära mahtuda.”

Magasin veel natuke aega, siis ärkasin tasapisi lähedalasuva väljaku äärest kostva kirikukella helina peale. Olles äsja tulnud püha Anna kloostrist, kus kogu elu käis kellahelina järgi, heitsin automaatselt pilgu aknasse, et valguse järgi kellaajast aimu saada. Selge, ere valgus ja jää aknalt kadunud. Järelikult kõlasid Angelus Domini10 kellad ja oli keskpäev.

Ringutasin, nautides õnnestavat teadmist, et ma ei pea kohe üles tõusma. Raseduse algus oli mõjunud väsitavalt, millele reisivintsutused olid oma osa lisanud, nii et pikem puhkus oli kahekordselt teretulnud.

Kogu tee oli vahetpidamata vihma ja lund sadanud, talvetormid nuhtlesid Prantsusmaa rannikut. Kuid võinuks ka hullem olla. Algselt olime kavatsenud Rooma minna, mitte Le Havre’isse. See oleks tähendanud kolme- või neljanädalast reisi – selle ilmaga.

Jamie oli valmistunud vajaduseks paguluses endale elatist teenida ja hankinud endale soovituskirja tõlgina, mis oli adresseeritud James Francis Edward Stuartile, Šotimaa eksiilkuningale – või lihtsalt Konstantinuse ordu rüütlile ja troonipretendendile, olenevalt sellest, kes kellele lojaalne oli – ning meil oli plaanis ühineda pretendendi õukonnaga, mis resideeris Rooma lähistel.

Äärepealt olekski nii läinud; olime just Itaalia poole teele asumas, kui Jamie onu Alexander, püha Anna kloostri abt, meid enda kabinetti kutsus.

„Sain uudiseid Tema Majesteedi kohta,” teatas ta ilma sissejuhatuseta.

„Kumma?” küsis Jamie. Meeste kerget sugulaslikku sarnasust võimendas nende asend – mõlemad istusid tugitoolis, selg sirge ja õlad taga. Kloostriülema puhul oli tegemist loomuomase askeetlikkusega, Jamie puhul tahtmatusega puudutada puust seljatuge oma alles armistunud haavadega seljal.

„Tema Majesteedi kuningas Jamesi kohta,” vastas onu minu suunas kergelt kulmu kortsutades. Jälgisin hoolikalt, et mu nägu püsiks ilmetuna; minu kohalolek kloostriülema kabinetis oli usaldusavaldus, mida ma ei tahtnud millegagi ohustada. Abt Alexander tundis mind vaid poolteist kuud, teisest jõulupühast saadik, mil ma koos piinamisest ja vangistusest poolsurnud Jamiega ta ukse taha ilmusin. Järgnev tutvus oli kloostriülemat mind ilmselt kuigivõrd usaldama pannud. Teisest küljest olin ma ikkagi inglane. Ja inglaste kuninga nimi oli George, mitte James.

„Nonii? Kas tal pole enam tõlki tarvis?”

Jamie oli ikka veel kahvatu, kuid ta oli vendadel juba kloostri koplis ja tallide juures abis käinud ning ta nägu hakkas vaikselt normaalset, tervet jumet võtma.

„Ta vajab lojaalset teenrit – ja sõpra.” Kloostriülem koputas sõrmedega laual lebavale kirjale, mille krobeline pitser oli lahti murtud. Ta vaatas meile huuli torutades kordamööda otsa.

„See, mida ma teile nüüd ütlen, peab jääma meie vahele,” lausus ta karmilt. „Varsti saab see küll avalikuks, kuid seni…”

Püüdsin näida igati usaldusväärne ja sõnaaher; Jamie vaid noogutas pisut kärsitult.

„Tema kõrgus prints Charles Edward on Roomast lahkunud ja jõuab nädala jooksul Prantsusmaale,” ütles kloostriülem ettepoole nõjatudes, rõhutamaks oma sõnade tähtsust.

Ja need olid tõesti tähtsad sõnad. James Stuart oli 1715. aastal teinud nurjunud katse troon tagasi võita. See oli halvasti ette valmistatud sõjaline operatsioon, mis kukkus toetuse puudusel peaaegu otsekohe läbi. Sestpeale oli pagenduses viibiv Šotimaa kuningas James isa Alexandri sõnutsi väsimatult tegutsenud, kirjutades oma kaasmonarhidele ja eriti oma nõole, Prantsusmaa kuningale Louis XV-le lugematuid kirju, milles ta kinnitas oma õigust Šotimaa ja Inglismaa ühendatud troonile ning oma poja Charles Edwardi õigust see troon temalt pärida.

„Tema kuninglik nõbu Louis on nende täiesti õiguspäraste nõudmiste suhtes kahetsusväärselt kurdiks jäänud,” sõnas kloostriülem ja vaatas kirja pahaselt, nagu oleks see olnud Louis. „Kui ta peaks olema hakanud oma kohustusi selles küsimuses mõistma, siis rõõmustab see üliväga kõigi nende südameid, kes monarhia pühi õigusi kalliks peavad.”

See tähendas jakobiite ehk Jamesi pooldajaid.11 Kelle hulka kuulus ka püha Anna kloostri abt Alexander, sündinud Šotimaal Alexander Fraseri nime all. Jamie oli mulle rääkinud, et Alexander on pagulusse sunnitud kuninga üks tihedamaid kirjavahetajaid ja kursis kõigega, mis puudutab Stuartite käekäiku.

„Tema asukoht on selleks sobiv,” seletas Jamie, kui omavahel rääkisime üritusest, mille kavatsesime ette võtta. „Paavsti kullerite süsteem töötab Itaalias, Hispaanias ja Prantsusmaal kiiremini kui peaaegu ükski teine postiteenistus. Ja kuna riikide tolliametnikud ei tohi paavsti kullereid kinni pidada, siis on kirjad ka hästi hoitud – nende kaotsiminek pole tõenäoline.”

Paavst toetas Roomas pagenduses viibivat Šotimaa kuningat Jamesi, sest katoliikliku monarhia restaureerimine Šotimaal ja Inglismaal olnuks vägagi tema huvides. Seetõttu liikuski suurem osa Jamesi erakirjavahetusest paavsti kulleritega – ja seda vahendasid kirikuhierarhias leiduvad ustavad toetajad nagu püha Beaupré Anna kloostri ülem Alexander, kes omakorda suhtles kuninga pooldajatega Šotimaal, mis oli turvalisem kui pidada Roomast otse kirjavahetust Edinburghi ja mägismaa klannidega.

Silmitsesin Alexandrit huviga, sellal kui ta meile selgitas prints Charlesi Prantsusmaa-visiidi tähtsust. See umbes minu pikkune, tumedat verd ja jässakas mees oli tunduvalt lühem kui tema vennapoeg, kuid tal olid samasugused veidi kaldus silmad, terav mõistus ja oskus märgata varjatud motiive, mis tundusid iseloomustavat kõiki Frasereid, keda olin kohanud.

„Niisiis,” lõpetas ta, siludes oma tumepruuni täishabet, „ma ei oska öelda, kas tema kõrgus saabus Prantsusmaale Louis’ kutsel või on tulnud kutsumata, oma isa nimel.”

„See teeb tsipakese vahet,” märkis Jamie skeptiliselt kulmu kergitades.

Tema onu noogutas ja tiheda habeme varjus vilksatas hapu muie.

„Tõsi, mu poiss,” lastes oma tavapärasest inglise keelest läbi kumada kergel šoti aktsendil. „Tõsi mis tõsi. Ja see ongi koht, kus sa koos oma naisega abiks võid olla, kui te seda soovite.”

Ettepanek oli lihtne: Tema Majesteet kuningas James maksab meie reisikulud ja annab väikese toetusraha, kui tema kõige ustavama ja auväärsema sõbra Alexandri vennapoeg nõustub sõitma Pariisi, et aidata seal igal moel ja viisil ta poega, tema kõrgust prints Charles Edwardi.

Olin sõnatu. Olime ju kavatsenud minna Rooma seepärast, et pidasime seda kõige õigemaks kohaks, kus pühenduda omaenda eesmärgile, milleks oli 1745. aastal toimuva Teise jaobiitide ülestõusu ärahoidmine. Teadsin ajaloost, et see Prantsusmaalt rahastatud ja Charles Edward Stuarti teostatud ülestõus jõuab palju kaugemale kui tema isa üritus 1715. aastal – kuid mitte küllalt kaugele. Kui asjad arenevad nii, nagu nad minu teada pidid arenema, siis saab kena prints Charlie armee 1746. aastal Cullodeni juures hävitavalt lüüa ja mägilased kannatavad selle tagajärgede käes veel kaks sajandit hiljemgi.

Nüüd, 1744. aastal, oli prints Charles ilmselt just alustamas Prantsusmaalt toetuse nõutamist. Kus on veel parem mässu ära hoida, kui mitte selle juhi kõrval?

Heitsin pilgu Jamiele, kes silmitses üle onu õla seinale kinnitatud väikest altarit. Ta pilk puhkas püha Anna kullatud kujutisel, mille jalge ees lebas kimp kasvuhoonelilli, samal ajal kui tema mõte ilmetu näo varjus pingsalt töötas. Lõpuks pilgutas ta silmi ja naeratas onule.

„Aidata tema kõrgust igal moel ja viisil? Jaa,” ütles ta vaikselt, „ma usun, et seda ma saaksin küll teha. Me läheme.”

Ja me läksime. Kuid otse Pariisi mineku asemel olime liikunud püha Anna kloostrist mööda rannikut Le Havre’isse, et kohtuda kõigepealt Jamie onupoja Jared Fraseriga.

See jõukas šoti emigrant tegeles veini ja piiritusjookide impordiga; tal oli suur maja ja väike ladu Pariisis ning väga suur ladu Le Havre’is, kuhu ta oli leppinud kokku kohtumise Jamiega, kui Jamie talle kirjutas, et me kavatseme Pariisi sõita.

Olles ennast nüüd välja puhanud, hakkasin nälga tundma. Toit oli laual; küllap lasi Jamie toatüdrukul selle tuua, kui magasin.

Hommikumantlit mul ei olnud, kuid ka mu raske sametist reisimantel sobis hästi. Tõusin istuli ja tõmbasin sooja rõivatüki kõigepealt õlule, ajasin end siis jalule, viskasin järgmise puuhalu kaminasse ja istusin laua taha hommikust sööma.

Mälusin rahulolevalt kõvu saiakesi ja keedusinki ning loputasin need alla kannutäie piimaga. Lootsin, et Jamie saab sama hästi süüa; ta väitis, et Jared on tema hea sõber, aga olles mitmeid Jamie sugulasi näinud, oli mul nende külalislahkuse kohta kahtlusi. Tõsi, abt Alexander oli meid hästi vastu võtnud – niipalju kui üks tema positsiooniga mees üldse saab hästi vastu võtta lindpriid vennapoega ja tema kahtlusalust naist, kes ootamatult ta uksest sisse astuvad. Kuid meie viibimine Jamie emapoolsete sugulaste, Leochi MacKenziede juures oli viinud peaaegu minu tapmiseni läinud sügisel, kui mind vahistati ja anti kohtu alla nõidumise eest.

„Kindel värk,” ütlesin ma, „see Jared on Fraser ja Fraserid paistavad olevat sutikese ohutumad kui sinu MacKenzie-sugulased. Aga kas sa oled temaga varem üldse kohtunud?”

„Ma elasin tema juures, kui olin kaheksateist,” ütles Jamie, tilgutades oma vastukirjale küünlavaha ja vajutades oma isa laulatussõrmuse hallikasrohelisse vedela vaha loigukesse. Väike, ümar ja sile rubiin, mille harjale oli graveeritud Fraserite klanni deviis: Je suis prest. Ma olen valmis.

„Elasin tema juures tol ajal, kui tulin Pariisi oma õpinguid lõpetama ja maailmast üht-teist teada saama. Ta oli minu vastu väga lahke; isa hea sõber. Ja mitte keegi ei tunne Pariisi seltskonda paremini kui mees, kes varustab seda seltskonda veiniga,” lisas ta ja tõmbas sõrmuse hangunud vaha seest välja. „Ma tahan Jarediga rääkida, enne kui ma Charles Stuarti kõrval Louis’ lossi sisse marsin. Tahaksin enamvähem kindel olla, et ma sealt ka välja tulen,” lõpetas ta irooniliselt.

„Miks? Kas sa kardad, et sellega võib probleeme tekkida?” pärisin ma. Aidata tema kõrgust igal moel ja viisil näis andvat üsna vabad käed.

Mu kohkunud ilme pani Jamie muigama.

„Ei, ma ei eelda mingeid probleeme. Aga kuidas piiblis öeldakse, inglismann? „Ärge lootke mitte vürstide peale”?”12 Ta tõusis, suudles mind lühidalt otsaette ja pistis sõrmuse tagasi vööpauna. „Kes olen mina, et ignoreerida Jumala sõna, ah?”

Õhtupooliku veetsin üht taimeraamatut lugedes, mille mu sõber vend Ambrosius oli mulle poolvägisi lahkumiskingiks kaasa pannud, seejärel asusin ametisse niidi ja nõelaga. Ei mul ega Jamiel olnud kuigi palju riideid, ja ehkki väikese pagasiga reisimisel on omad eelised, tähendas see, et auklikke sokke ja hargnevaid palistusi tuli parandada otsekohe. Mu nõelapadi oli peaaegu sama hinnaline kui kastike, milles ma hoidsin oma ravimtaimi ja muid arstirohte.

Nõel välkus riidesse ja riidest välja, läigatades aknavalguses. Mõtlesin, kuidas Jamiel Jaredi juures läheb. Veel põnevam oli kujutleda, milline võiks välja näha prints Charles. Ta on esimene ajalooline suurkuju, keda ma kohtan, ja ehkki ma teadsin uskumatult paljusid tema ümber tekkinud lugusid (tema ümber tekkivaid, tuletasin endale meelde), oli mehe tegelik mina mulle täielik mõistatus. 1745. aasta ülestõus, selle edu või läbikukkumine, hakkab täielikult sõltuma sellest ühestainsast noorest mehest. Ja see, kas ülestõus üldse toimub, võib sõltuda ühe teise noore mehe, James Fraseri – aga ka minu – jõupingutustest.

Olin endiselt oma mõtetesse ja nõelumisse süvenenud, kui koridorist kostvad rasked sammud mind märkama sundisid, et päev kaldub õhtusse; katuseräästaste tilkumine oli ilma jahenedes vähemaks jäänud ja loojuva päikese kiired panid räästaservalt rippuvad jääpurikad särama. Uks avanes ja Jamie astus sisse.

Ta vaatas ähmasel pilgul minu poole, jäi siis laua juures liikumatult seisma, näol keskendunud ilme, nagu püüaks ta midagi meenutada. Siis võttis ta mantli seljast, pani kahekorra ja asetas korralikult üle voodijalutsi, ajas end sirgu, sammus tabureti juurde, võttis sellel ülima hoolikusega istet ja sulges silmad.

Istusin vaikselt, õmblustöö unustatult rüpes, ja jälgisin etendust suurima huviga. Hetke pärast tegi Jamie silmad lahti ja naeratas mulle, kuid ei öelnud sõnagi. Siis naaldus ta ettepoole ja uuris tähelepanelikult mu nägu, nagu poleks seda mitu nädalat näinud. Lõpuks ilmus Jamie näole jumaliku ilmutuse helk ja ta toetas küünarnukid õlgu kössi lastes põlvedele.

„Viski,” ütles ta ülima mõnuga.

„Ah soo,” kostsin ettevaatlikult. „Ja palju?”

Ta raputas aeglaselt pead, nagu oleks see väga raske. Võisin peaaegu kuulda, kuidas sees loksub.

„Mitte mina,” ütles ta püüdlikult hääldades. „Sina.”

„Mina?” kordasin nördinult.

„Sinu silmad,” ütles ta õnnistavalt naeratades. Ta enda silmad olid udused ja hallid nagu kalatiik vihma käes.

„Minu silmad? Mis on mu silmadel pistmist…”

„Nad on väga hea viski värvi, kui päike neist läbi paistab. Hommikul ma veel mõtlesin, et nad näevad välja nagu šerri, aga ma eksisin. Mitte šerri. Mitte konjak. Vaid viski. Vaat seda nad on.” Ta oli seda öeldes nii õndsa näoga, et ma ei pidanud vastu ja hakkasin naerma.

„Jamie, sa oled täiesti purjus. Mida te ometi tegite?”

Tema näoilme teisenes ja kulm läks kergelt kortsu.

„Ma ei ole purjus.”

„Ei ole või?” Panin näputöö kõrvale, läksin Jamie juurde ja asetasin käe ta laubale. See oli külm ja niiske, ehkki nägu punetas. Ta võttis kohe mul piha ümbert kinni ja tõmbas mind enda ligi, nühkides ninaga kiindunult mu kõhtu. Viskiaurud tõusid ta suust nii paksu pilvena, et seda võis peaaegu näha.

„Tule siia, inglismannike,” pomises ta. „Minu viskisilmne tüdruk, minu kallike. Lase ma viin su sängi.”

Minu arvates oli see vaieldav, kes peaks kelle sängi viima, aga ma ei hakanud vaidlema. Polnud tähtis, mis eesmärgil ta enda arvates voodisse läheb, tähtis oli, et läheb. Kummardusin ja toetasin õla talle kaenla alla, et teda püsti aidata, kuid ta tõmbus eemale ning ajas end aeglaselt ja majesteetlikult omal jõul jalule.

„Mul pole abi vaja,” ütles ta, võttes kinni särgi kaelapaelast. „Ma ütlesin, et ma ei ole purjus.”

„Täiesti õigus,” nõustusin ma. „”Purjus” ei ole sinu seisundi kirjeldamiseks kaugeltki piisav. Jamie, sa oled täis nagu viimane kusik.”

Ta pilk liikus mööda kilti alla, siis mööda põrandat mu kleidini ja seejärel kleiti mööda üles.

„Ei, ma ei ole,” teatas ta ülima väärikusega. „Ma kusesin ilusti õues.” Ta astus kirest hõõgudes mulle sammu lähemale. „Tule mu juure, inglismann. Ma olen valmis.”

Mõtlesin, et ühest küljest on „valmis” väikestviisi liialdamine; pooled nööbid oli ta lahti saanud ja särk rippus poolviltu õlgadel, aga siit edasi läks nähtavasti juba abi vaja.

Aga teisest küljest… särgi alt paistis tema lai rind ja selle keskel väike õnarus, kuhu olin harjunud panema oma põse, ning lõbusad krussis karvad tema rinnanibude ümber. Jamie nägi, kuidas ma teda vaatan, võttis mu käe ja surus selle oma rinna vastu. Ta oli uskumatult soe ja ma astusin instinktiivselt talle lähemale. Jamie teine käsi libises mu seljale ja ta kummardus alla, et mind suudelda. Ja tegi seda nii põhjalikult, et tundsin ennast lõpuks üpris uimastatult – peamiselt tema hingeõhust.

„Hea küll,” hakkasin ma naerma. „Kui sina oled valmis, siis olen mina ka. Aga las ma võtan su enne riidest lahti – mulle on tänaseks nõelumisest küllalt.”

Jamie seisis paigal nagu nui, kuni ma ta paljaks koorisin. Ta ei liigutanud ka siis, kui endal riided seljast võtsin ja voodisse ronisin.

Pugesin teki alla ja vaatasin teda – seal ta seisis, punane ja uhke nagu loojuva päikese kuma. Ta keha oli voolitud kaunilt nagu Kreeka skulptuur, nägu pikaninaline ja kõrgete põsesarnadega nagu profiil Rooma mündil. Ta seisis täiesti liikumatult.

Silmitsesin teda veidi murelikult.

„Jamie,” küsisin ma, „mille järgi sa otsustad, kas sa oled purjus või ei ole?”

Mu hääl äratas ta üles ja ta kaldus ähvardavalt ühele küljele, kuid sai kaminakummist kinni. Ta pilk eksles sihitult ringi, kuni minule pidama jäi. Korraks olid ta silmad täiesti selged ja neis säras terav taip.

„Õige lihtsalt, inglismann. Kui suudad püsti seista, siis sa ei ole purjus.” Ta lasi kaminakummist lahti, astus sammu minu poole ja vajus vaikselt kamina ette maha, silmad tühjad ja uinunud näol lai naeratus.

„Aa,” ütlesin ma.

Kukenolkide joodeldamine väljas ja pottide kolin all äratasid mind järgmise päeva koidikul. Kogu mu kõrval ärkas ootamatult ja tegi järsu liigutuse, kuid tardus samas, kui see tal pea lõhkuma pani.

Ajasin end küünarnukile, et Jamie riismeid uurida. Polegi kõige hullem, mõtlesin kriitiliselt. Ta silmad olid päikesekiirte eest kõvasti kinni surutud ja juuksed igas suunas püsti nagu siili okkad, kuid nahk oli hele ja klaar ning padjapüüri külge klammerdunud käed ei värisenud.

Lükkasin tal ühe silmalau lahti, piilusin sisse ja küsisin nokkivalt: „Kas kedagi on kodus?”

Teine silm avanes aeglaselt ja lisas oma kurjakuulutava pilgu esimesele. Lasin käe alla ja ütlesin kõige võluvamal moel:

„Mis kaunis hommik!”

„See, inglismann, on puhtalt otsustusküsimus,” ütles ta ja pani silmad kinni tagasi.

„Ega sa ei oska ligikaudu öelda, kui palju sa kaalud?” küsisin vestlust arendavalt.

„Ei.”

Vastuse järsk toon andis mõista, et ta mitte ainult ei tea, vaid ei tahagi teada, kuid ma jätkasin ponnistusi.

„Ma arvan, et kuskil kakssada kümme naela. Sama palju, kui suuremat sorti metssiga. Kahjuks ei olnud mul siin ühtki ajajat, kes oleks su sõrgupidi oda külge sidunud ja koju suitsutamiskotta kandnud.”

Üks silm avanes taas, vaatas mind hindavalt ja heitis siis pilgu toa teises otsas asuvale kaminale. Suunurk kerkis tõrksaks naeratuseks.

„Kuidas sa mu sängi said?”

„Ei saanudki. Ma ei jõudnud sind liigutadagi, panin lihtsalt teki peale ja jätsin su kamina ette. Keset ööd ärkasid sa ellu ja roomasid omal jõul voodisse.”

Jamie paistis olevat üllatunud ja tegi ka teise silma uuesti lahti.

„Jah?”

Noogutasin ja püüdsid tagasi siluda juukseid, mis üritasid vasaku kõrva tagant valla pääseda.

„Nojah. Ja sa olid väga sihikindel.”

„Sihikindel?” Ta kortsutas mõeldes kulmu ja ringutas, sirutas käed üle pea. Kuid siis paistis ta kohkuvat.

„Ei. Ei saanud olla.”

„Said küll. Kaks korda.”

Jamie kõõritas üle rinna allapoole, otsekui otsiks sellele ilmvõimatule väitele kinnitust, ja pööras siis pilgu minule.

„Tõesti või? Kuule, see ei ole aus; ma ei mäleta mitte midagi.” Ta kõhkles häbenedes. „Aga kuidas oli? Ega ma midagi rumalat ei teinud?”

„Ei, ma ei nimetaks seda rumalaks. Aga sa polnud eriti vestlushimuline.”

„Kiida issandat ka pisku eest,” ütles ta ja tema rinnast tõusis kerge naerukõhin.

„Mm-hmh. Sa olid kõik teised sõnad ära unustanud peale „Ma armastan sind”, aga neid sa tarvitasid õige ohtralt.”

Kõhin kordus, seekord kõvemini. „Jah, või nõnda? Noh, oleks võinud ka hullemini minna.”

Ta tõmbas hinge, vaikis, pööras pead ja nuusutas pehmet kaneelivärvi karvatutti kaenla all.

„Issa rist!” oigas ta ja püüdis mind eemale lükata. „Sa ei taha siia oma pead panna, inglismann. Ma haisen nagu kult, kes on nädal aega surnud olnud.”

„Ja seejärel puskari sisse marineerima pandud,” nõustusin ma ennast lähemale nügides. „Kuidas pagan sa ikkagi nii – khm – maani täis jäid?”

„Jaredi külalislahkus.” Ta vajus sügavalt ohates patjadesse, käsi ümber mu õla.

„Ta viis mu sadamasse oma ladu vaatama. Ja seda ruumi, kus ta hoiab haruldasi veine, Portugali brändit ja Jamaica rummi.” Ta krimpsutas meenutades nägu. „Veiniga ei olnud asi hull, sest seda lihtsalt maitsed ja sülitad ülejäänu põrandale. Aga me kumbki ei suutnud samal kombel brändit raisata, süda ei lubanud. Pealegi ütles Jared, et sa pead laskma tal vaikselt kurgust alla nõrguda, et maitse täielikult esile tuleks.”

„Kui palju seda maitset siis esile tuli?” küsisin uudishimulikult.

„Kaotasin järje teise pudeli poole peal.” Selsamal hetkel hakkas läheduses lööma kirikukell, kutsudes hommikusele missale. Jamie ajas end sirgelt istuli ja jäi vahtima päikeses säravaid aknaklaase.

„Issand, inglismann! Mis kell on?”

„Umbes kuus, arvan ma,” kostsin segadusse sattudes. „Mis siis?”

Ta rahunes pisut, ehkki jäi istuma.

„Ah, siis on kõik korras. Ma kartsin, et see on inglipalve kell. Mul on ajataju täiesti kadunud.”

„Paistab küll. Kas see on oluline?”

Jamiet valdas energiapuhang, ta lükkas tekid pealt ja ajas ennast püsti. Korraks ta tuikus ja leidis siis tasakaalu, kuid käed haarasid peast nagu kontrollides, kas see on alles.

„No neh,” sõnas ta veidi hingeldades. „Meid oodatakse täna hommikul sadamasse, Jaredi lattu. Meid mõlemat.”

„Kas tõesti?” Minagi venitasin ennast voodist välja ja kobasin voodi alt ööpoti järele. „Kui ta kavatseb oma töö lõpule viia, siis ei peaks ta ju tunnistajaid soovima?”

Jamie pea vupsas kaeluseaugust välja, silmad suured.

„Töö lõpule viia?”

„Noh, enamik su sugulasi näib tahtvat kas sind või mind ära tappa, miks siis mitte Jared? Ta on mu meelest mürgitamisega juba kenasti peale hakanud.”

„Väegade naljakas, inglismann,” kostis Jamie kuivalt. „Kas sul on midagi viisakat selga panna?”

Reisil olin kandnud praktilist halli seržkleiti, mille olin saanud püha Anna kloostri varustaja kaudu, kuid mul oli alles ka kleit, millega olin põgenenud Šotimaalt, kingitus leedi Annabelle Mac-Rannochilt. Ilus leheroheline samet, mis tegi mind näost võrdlemisi kahvatuks, kuid oli üsna stiilne.

„Usun küll, kui sellel liiga palju soolaveeplekke ei ole.”

Kummardusin väikese reisikasti juurde ja lappasin sametkleidi lahti. Põlvitanud minu kõrvale, lükkas Jamie lahti rohukastikese kaane ja uuris pudeleid, karpe ning marlisse keeratud purustatud taimi.

„Inglismann, kas sul on siin midagi ühe õige kõva peavalu vastu?”

Vaatasin üle ta õla, pistsin käe kasti ja võtsin ühe pudelikese.

„Münt võiks aidata, ehkki see pole just parim. Pajukooretee apteegitilliga mõjub ka hästi, aga seda tuleb tükk aega keeta. Aga vaat mis – ma peaksin sulle maksatsirroosirohtu andma. Suurepärane ravim pohmeluse vastu.”

Jamie heitis mulle kahtlustava pilgu.

„Kõlab jälgilt.”

„Ja on ka,” ütlesin ma rõõmsalt. „Aga sul hakkab pärast oksendamist palju parem.”

„Mk-mm.” Ta tõusis püsti ja nügis ööpoti varbaga minu ligi.

„Hommikune oksendamine on sinu töö, inglismann,” ütles ta. „Tee ära ja pane ennast riidesse. Küll ma peavalu üle elan.”

Jared Munro Fraser oli väikest kasvu, kidurapoolne ja tumedasilmne mees, kes sarnanes üsnagi palju oma kauge sugulase, Fraserite klanni kuuluva Murtaghiga, kes oli koos meiega Le Havre’isse tulnud. Esimest korda Jaredit nähes, kes seisis majesteetlikult oma laohoone pärani uksel, nii et vaate tassivad sadamatöölised temast ringiga mööda pidid minema, oli sarnasus nii suur, et pidin oma pilkuvaid silmi hõõruma. Sest niipalju kui ma teadsin, oli Murtagh alles kõrtsis, kus ta arstis üht lonkavat hobust.

Jaredil olid samasugused tumedad, pikad ja sirged juuksed ning torkivad silmad; seesama sooniline ja sitke, ahvisarnane keha. Kuid sellega sarnasus lõppes, ja sedamööda, kuidas me lähemale jõudsime – Jamie mulle läbi rahvasumma küünarnukkide ja õlgadega viisakalt teed tegemas –, hakkasin nägema ka erinevusi. Jaredi nägu oli pigem pikergune kui kirvekujuline ja tema lõbus nösunina hajutas kokkuvõttes selle väärikuseatmosfääri, mille kaugemalt vaadates oli tema ümber tekitanud suurepärane rõivastus ning sirge kehahoiak.

Olles edukas kaupmees ja mitte karjavaras, oskas ta ka naeratada – erinevalt Murtaghist, kelle tavapärane näoilme meenutas sünget kõuepilve – ning kui meid mööda kaldteed lõpuks tema ette nügiti, valgus ta näole sõbralik naeruirve.

„Kullakene!” hüüatas ta, haaras mul käsivarrest ja tõmbas mu vilunud liigutusega kahe turske lossija teelt, kes hiiglaslikust väravast tohutut vaati sisse veeretasid. „Nii tore sind lõpuks näha!” Vaat mütsus häälekalt kaldtee laudadel ja ma kuulsin, kuidas selle sisu minust möödudes loksus.

„Rummi võib niimoodi kohelda,” tähendas Jared, jälgides vaadimüraka kohmakat edenemist läbi laohoones leidvate takistuste, „aga mitte portveini. Selle ma panen alati ise paika, nagu villitud veinigi. Tegelikult kavatsesin ma just minna ja hakata värske Belle Rouge’i saadetisega tegelema. Äkki tahaksite kaasa tulla?”

Heitsin pilgu Jamiele, kes noogutas, ja me asusimegi kohe Jaredi sabas teele, püüdes mitte takistada vaatide ja aamide, kärude ja vankrite ning kõikvõimaliku välimusega meeste ja poiste kõmisevat voolu, kes kandsid kangarulle, vilja- ja toiduainekaste, sepistatud vase rulle, jahukotte ning kõike muud, mida saab vedada laevaga.

Le Havre oli tähtis merekaubanduse sõlmpunkt ja sadam oli linna süda. Sadamat ääristas peaaegu veerandmiiline lai ja kindel kai, millest sirutusid välja väiksemad dokid, nende ääres aga seisid ankrus kolmemastilised parklaevad ja brigantiinid, jullad ja väikesed galeerid – täielik valik Prantsusmaad varustavaid laevatüüpe.

Jamie hoidis mul küünarnuki alt kõvasti kinni, et tõmmata mind ära kriuksuvate kärude ja veerevate vaatide ning hoolimatute kauplejate ja meremeeste teelt, kel polnud kombeks ette vaadatagi, vaid sadamas valitsevast melust lihtsalt hooga läbi murda.

Mööda kaid edasi liikudes karjus teisel küljel kõndiv Jared mulle üliviisakalt kõrva giidijuttu kõigist huviväärsustest, millest me möödusime, ja tutvustas katkendlikus staccatos mitmesuguste laevade ajalugu ning omanikke. Arianna, mille poole me suundusime, kuulus Jaredile endale. Sain aru, et vahel kuulus laev üksikomanikule, sagedamini ent kaupmeestekompaniile, kes omasid laeva kollektiivselt, või siis – harvemini – kaptenile, kes prahtis ise laeva ja palkas meeskonna. Nähes, kui palju aluseid kuulub kompaniidele ja kui vähe üksikisikuile, hakkasin ma Jaredi väärtust aina enam hindama.

Arianna oli kolmemastiline, umbes kuuskümmend jalga pikk ja laia vööriga purjekas. Dokipoolsest pardast vaatas välja kaks kahurit; ilmselt mereröövlite pärast, oletasin ma. Mehed parvlesid tekil, millel oli kindlasti oma põhjus, aga välja paistis see nagu sipelgapesa, mida rünnatakse.

Kõik purjed olid rehvitud ja kinni seotud, kuid tõusuvesi tiris laeva kõrvale, keerates pukspriiti meie poole. Pukspriiti kaunistas üsna süngeilmeline naisekuju, kelle võimsail rindadel ja sassis lokkidel sätendasid soolakristallid ning kes nägi välja, nagu ei meeldiks mereõhk talle kuigivõrd.

„Kena väike kaunitar, mis?” küsis Jared käega elavalt viibates. Oletasin, et ta peab silmas purjekat ja mitte käilakuju.

„Väegade kena,” kostis Jamie viisakalt. Märkasin, kuidas ta rahutult veejoone poole vaatas, kus väikesed tumehallid lained vastu laevakeret laksusid. Mõistsin – et ta loodab, et ei pea pardale minema. Galantne sõdalane Jamie Fraser, nii hiilgav, külmavereline ja vapper lahingus, oli ühtlasi täielik maarott.

Jah, tema ei kuulunud nende vintskete šoti merehuntide kilda, kes Tarwathie taga vaalu küttisid või õnneotsinguil maailmas ringi seilasid, vaid kannatas nii raske merehaiguse käes, et kui me detsembris üle La Manche’i tulime, oleks ta piinamisest ja vangistusest nõrgana selle kätte peaaegu surnud. Ja ehkki eilne orgia Jaredi seltsis ei olnud päriselt samast klassist, siis kahtlemata ei teinud see teda ka merekindlamaks.

Nägin, kuidas ebameeldivad mälestused ta vaimusilma eest läbi libisesid, kuulates oma nõo ülistuskõnet Arianna vastupidavusele ja kiirusele, ning nihutasin ennast talle sosistamiskaugusele.

„Isegi siis mitte, kui laev on ankrus?”

„Ma ei tea, inglismann,” vastas ta ja vaatas laeva pilguga, milles jälestus segunes kenasti saatusele alistumisega. „Aga ma oletan, et peagi saame teada.” Jared oli juba poole trapi peal ja tervitas kaptenit joviaalsete hõigetega. „Kui ma näost roheliseks lähen, kas sa võiksid siis minestamist teeselda või midagi? See jätaks nadi mulje, kui ma Jaredi kingad täis öögiksin.”

Patsutasin julgustavalt ta käsivart. „Ära karda. Ma usun sinusse.”

„Minus pole asi,” ütles ta kindlast maast veel viimase pilguga kinni hoides, „vaid minu kõhus.”

Õnneks püsis laev me jalge all meeldivalt horisontaalasendis ja nii Jamie kui tema kõht pidasid end väärikalt ülal – mille juures neid võib-olla aitas kapteni poolt välja valatud brändi.

„Hea laar,” ütles Jamie, kui ta klaasi natukeseks ajaks nina alla tõstis ja külluslikku aroomi nautides silmad sulges. „Portugalist, jah?”

Jared hakkas heast meelest naerma ja müksas kaptenit.

„Näed, Portis? Ma ütlesin sulle, et sellel mehel on maitsete peale annet. Ta on seda ainult üks kord proovinud!”

Hammustasin Jamie pilku vältides huulde. Kapten – kogukas, kasimata välimusega isend – paistis häiritud olevat, kuid näitas Jamiele viisakusgrimassi saatel oma kolme kuldhammast. Niisiis mees, kes eelistab oma varandust endaga kaasas kanda.

„Mm,” tegi ta. „Poiss hakkab sul siis pilsi järele valvama, jah?”

Jared näis selle peale kohmetuvat ja tema parkunud näonaha all levis puna. Märkasin põnevusega, et tema ühes kõrvanibus oli kõrvarõnga auk ja mõtisklesin, kust tema tänane edulugu õieti alguse sai.

„Nooh, jaah,” kostis ta, lastes esimest korda läbi kosta kergel šoti aktsendil, „seda asja me veel vaatame. Aga ma arvan…” Ta silmitses illuminaatorist sadamas toimuvat askeldamist ja vaatas siis uuesti kapteni klaasi, millele oli kolme lonksuga põhi peale tehtud, sellal kui meie vaid mekutasime. „Ee, tead, Portis, ehk sa lubaksid meil korraks sinu kajutit kasutada? Ma tahaksin oma nõo ja tema naisega pisut nõu pidada – ja ma näen, et ahtritekil on mingi jama lastiköitega, seda on häälest tunda.” Sellest nutikalt lisatud tähelepanekust piisas, et kapten Portis kajutist nagu ründav metskult välja tormaks, huulil kähe kõrgendatud hispaania-prantsuse segakeel, mida ma õnneks ei mõistnud.

Jared astus vaikselt ukse juurde ja pani selle müraka kapteni järel hoolikalt kinni, mispeale väljast kostev kära poole vaiksemaks jäi. Siis tuli ta tagasi kapteni lauakese juurde ja valas enne kõnelema hakkamist meie klaasid pidulikult uuesti täis. Seejärel vaatas ta kordamööda Jamiet ja mind ning saatis meile kõige võluvama tauniva naeratuse.

„See tuli äkilisemalt, kui plaanitsetud, et ma teile sellise ettepaneku teen,” ütles ta. „Aga ma näen, et mu hea kapten on mind juba välja andnud. Niisiis, asi on sedaviisi…” – ta tõstis klaasi, nii et läbi illuminaatori tuppa peegelduv vee veiklemine võbeles ka joogis, heites valgushelke kajuti vaskkaunistustele – „… et mul on üht meest vaja.” Ta kergitas Jamie suunas klaasi, tõstis selle siis huulile ja jõi.

„Head meest,” täpsustas ta klaasi alla lastes. „Vaata, kullakene,” kummardas ta minu poole, „mul avanes hiilgav võimalus teha Moseli piirkonnas ühte uude viinamarjaistandusse investeering. Kuid selle hindamine ei ole asi, mille ma võiksin rahuliku südamega mõnele alluvale usaldada; ma pean istandust oma silmaga nägema ja selle arendamise asjus ise nõuandeid jagama. Kogu see ettevõtmine võtab mitu kuud aega.”

Ta vahtis mõtlikult oma klaasi, heljutades pruunikat läbipaistvat vedelikku vaikselt ringi, nii et selle lõhn täitis kogu kajutit. Ma ei olnud võtnud rohkem kui paar väikest lonksukest omaenda klaasist, kuid mul hakkas pea juba kergelt ringi käima, mis tuli küll pigem kasvavast erutusest kui joogist.

„See on liiga hea juhus, et seda peost lasta,” ütles Jared. „Ja lisaks on võimalus teha häid lepinguid Rhône’i-äärsete veinimõisatega; nende toodang on esmaklassiline, aga Pariisis pole seda eriti saada. Jumal, need veinid läheksid aadlike hulgas nagu soojad saiad!” Tema kavalates silmades sähvatas ahnuseleek, kuid siis pööras ta nad minule ja neis sätendas naer.

„Aga…” ütles ta.

„Aga,” lõpetasin ma tema eest, „siinset äri ei saa ilma juhita jätta.”

„Lisaks ilule ja sarmile ka intelligentsus. Õnnitlen, nõbu.” Ta kummardas Jamie suunas oma hoolikalt pöetud pead, kulm naljatleva kiituse märgiks kaardus.

„Tunnistan, et olin mõnevõrra nõutu ega teadnud, kuidas käituda,” ütles ta klaasi asjalikult lauakesele asetades nagu mees, kes heidab kõrvale seltskondlikud armastusväärsused ja asub tõsist juttu ajama. „Aga kui sa püha Anna kloostrist kirja saatsid, et kavatsed Pariisi sõita…” Ta kõhkles hetkeks ja naeratas siis Jamiele, käed kentsakalt kergelt värisemas.

„Teadsin, poiss,” – ta noogutas Jamiele – „et sul on nutti numbrite peale ja siis tekkis mul kange tahtmine uskuda, et sinu saabumine on vastus mu palvetele. Aga mõtlesin, et targem on kõigepealt kokku saada ja tutvust uuendada, enne kui ma sulle päriselt ettepaneku teen.”

Sa tahad öelda, et mõtlesid, et targem on kõigepealt veenduda, kui esinduslik mina välja näen, mõtlesin küüniliselt, kuid naeratasin talle sellegipoolest. Püüdsin Jamie pilgu ja üks ta kulm nõksatas ülespoole. Paistab, et see nädal on meil tööpakkumiste nädal. Ühe varanduseta lindprii ja Inglise spiooniks peetud isiku kohta näisid meie teened üpris kõrges hinnas olevat.

Jaredi ettepanek oli enam kui suuremeelne; vastutasuks tema äri Prantsuse haru juhtimise eest järgmise kuue kuu jooksul pidi Jamie saama esiteks palka ja teiseks jäeti meie käsutusse ka Pariisi maja koos teenijaskonnaga.

„Pole tänu väärt, pole tänu väärt,” kinnitas Jared, kui Jamie protesteerida püüdis. Ta surus sõrme ninaotsale ja vaatas mulle võluvalt naeratades silma. „Kaunis naine, kes oskab peeni õhtusööke korraldada, on veiniäris kuldaväärt, mu nõbu. Sul pole aimugi, kui suurel hulgal saab veini müüa, kui lasta kundedel seda kõigepealt maitsta.” Ta raputas otsustavalt pead. „Ei, te osutate mulle sellega suure teene, kui su naine võtab vaevaks külalisi lõbustada.”

Väljavaade hakata Pariisi seltskonnale vastuvõtte korraldama mõjus ausalt öeldes veidi hirmutavalt. Jamie vaatas mulle kulmu kergitades otsa, kuid ma neelatasin ja noogutasin naeratades. See oli hea pakkumine; kui tema tunneb ennast küllalt kompetentsena impordiäri juhtima, siis vähim, mis mina teha võin, on tellida õhtusöök ja lüüa oma elav prantsuse vestluskeel jälle klantsima.

„Mis sa nüüd,” pomisesin ma, kuid Jared oli mu nõusoleku juba tasku pistnud ja jätkas juttu, teravad mustad silmad Jamiet piidlemas.

„Ja siis ma mõtlesin, et teil on tarvis ennast kuidagi sisse seada – seoses muude eesmärkidega, mis teid Pariisi toovad.”

Jamie naeratas äraootavalt, mille peale Jared lühidalt naeris ja oma brändiklaasi võttis. Meile kõigile oli serveeritud ka klaas vett, et lonksude vahel suud loputada, ja ta tõmbas teise käega ühe neist klaasidest enda ligi.

„Niisiis – toost!” hüüatas ta. „Meie partnerluse – ja Tema Majesteedi terviseks, nõbu!” Ta tõstis tervituseks brändiklaasi, tõi selle suurejoonelise liigutusega üle veeklaasi ja tõstis siis huulile.

Vaatasin seda veidrat teguviisi üllatunult, kuid ilmselt teadis Jamie selle tähendust, sest ta naeratas Jaredile, võttis oma klaasi ja tõstis selle samuti üle vee.

„Tema Majesteedi terviseks,” kordas ta. Nähes siis mu jahmunud pilku, ta naeratas ja seletas: „Tema Majesteedi – üle vee, inglismann.”

„Aa…” ütlesin ma, ja hakates midagi taipama: „Aa!” Kuningas üle vee – see oli kuningas James. Mis seletas mõnevõrra seda mitme inimese ootamatut ja palavikulist soovi aidata meil Jamiega ennast Pariisis sisse seada, mis muidu oleks võinud tunduda uskumatu kokkusattumusena.

Kui Jared oli samuti jakobiit, siis ei olnud kirjavahetus abt Alexandriga ilmselt juhuslik kokkusattumus; tõenäolisem oli, et Jamie kiri, milles teatati meie tulekust, saabus koos Alexandri kaaskirjaga, mis teavitas Jaredit Jamiele kuningas Jamesi antud volitustest. Ning kui meie viibimine Pariisis sobis Jaredi enda plaanidega, siis seda parem. Tundes jakobiitliku võrgustiku peene töö ees korraga lugupidamist, tõstsin minagi oma klaasi ja jõin – üle vee – kuninga terviseks – ja meie vastse koostöö terviseks Jarediga.

Jared ja Jamie hakkasid äriasju arutama, nii et nad olid varsti, pead vastamisi, tindiste paberite kohal kummargil; tegemist oli ilmselt tollideklaratsioonide ja arvetega. Väike kajut haises tubakasuitsu, brändiaurude ja pesemata meremeeste järele ja mul kippus süda pahaks minema. Nähes, et mind mõnda aega tarvis ei lähe, tõusin vaikselt ja läksin välja tekile.

Vältisin hoolikalt ahtritekil endiselt kestvasse sõnasõtta sattumist ja ukerdasin omapead köierullide, kinnitusklambrite – kui nad ikka olid kinnitusklambrid – ning purjeriidehunnikute vahel, kuni leidsin vööris vaikse paiga. Siit avanes hea vaade kogu sadamale.

Istusin reelingu ääres seisvale kastile, nautides soolast tuult ja sadama ning laevade tõrva- ja kalalõhna. Ilm oli alles külm, kuid tõmbasin mantli kõvasti ümber ja mul oli soe. Laev õõtsus vaikselt tõusuvees; nägin kerkimas ja keerlemas dokivaiade vetikahabemeid, mis varjasid enda vahel sätendavaid musti rannakarpe.

Mõte karpidele meenutas mulle eelmisel õhtul söödud rannakarpe võiga ja ma tundsin korraga kohutavat nälga. Raseduse absurdsed kontrastid sundisid mind enam-vähem pidevalt oma seedimise peale mõtlema; kui ma ei oksendanud, oli mul hundiisu. Mõte toidule viis mõtteni menüüdest, mis omakorda tõi meelde perenaisekohustused, mida oli maininud Jared. Hmm, pidulikud õhtusöögid? Tundus veider alustada Šotimaa päästmist pidulike õhtusöökidega, aga teisest küljest ei suutnud ma ka midagi paremat välja mõelda.

Ja lõpuks, kui Charles Stuart istub mu vastas teisel pool pidulauda, siis ma saan tal ometi silma peal hoida, mõtlesin ma ja muigasin omaenda nalja üle. Kui tal on selline nägu, nagu kavatseks ta laeva karata ja Šotimaale sõita, siis ma võin talle ju midagi supi sisse sokutada.

Võib-olla see polnud siiski naljakas. Mu mõte rändas Geillis Duncanile ja minu muie kustus. Geillis oli Cranesmuiri prokuröri abikaasa, kes mõrvas oma mehe, puistates pidusöögil ta toidu sisse tsüaniidipulbrit. Varsti pärast seda tõsteti tema vastu süüdistus nõiduses ja ta vahistati hetkel, kui viibisin tema juures, mistõttu veeti kohtu ette ka mind; sealt päästis mind Jamie. Mälestused Cranesmuiri vangikongis veedetud päevadest olid korraga värsked ja tuul tundus väga külm olevat.

Vabisesin, ehkki mitte külmast. Ma ei suutnud Geillis Duncanile mõelda ilma külmavärinata. Mitte niivõrd sellepärast, mida ta tegi, vaid sellepärast, kes ta oli. Jakobiit, üks neist, kelle truudus Stuarteile piirnes juba hullusega, et mitte öelda enamat. Kuid mis veel hullem – ta oli ajarändur nagu minagi.

Ma ei teadnud, kas ta oli minevikku sattunud samal kombel kui mina, see tähendab juhuslikult, või oli ta seda teinud meelega. Ka ei teadnud ma täpselt, kust ta tuli. Kuid mu viimane mälupilt temast, kui ta täis põlgust seisis meeste ees, kes ta peagi tulesurma mõistsid, oli jäädvustanud pika kena naise, kelle käed olid välja sirutatud ja ühel käsivarrel reetlik rõugevaktsiini arm. Otsisin sõrmedega masinlikult samasugust armi oma õlavarrel, soojendavate mantlikurdude all, ja vabisesin, kui selle leidsin.

Mind äratas mu süngetest mälestustest kõrvalkail puhkenud ärevus. Laevatrapile oli kogunenud meestesumm, kes karjus ja tõukles. See ei olnud kaklus; piilusin käega silmi varjates üle reelingu, kuid ei märganud, et keegi oleks kedagi löönud. Selle asemel oleks nagu püütud tekitada sagivasse inimsumma koridori, mis ulatuks kai maapoolses otsas asuva laohooneni. Kuid rahvamass keeldus kangekaelselt allumast ja voogas iga tõuke järel jälle tagasi nagu tõusuvesi.

Jamie ilmus äkki mu seljataha ja kohe tema järel Jared, kes all toimuvale massistseenile kõõrdpilgu heitis. Kailt kostva kisa tõttu ei olnud ma nende lähenemist kuulnud.

„Mis lahti on?” küsisin ma püsti tõustes ja ennast seljaga vastu Jamiet toetades, kuna laev kippus üha tugevamalt õõtsuma. Lähedal olles haistsin ta lõhna; ta oli võõrastemajas kümmelnud ja lõhnas puhtalt ning soojalt, millesse segunes pisut päikest ja tolmu. Nähtavasti oli haistmismeele teravnemine üks rasedusega kaasnevaid nähte; tundsin ta lõhna isegi meresadama tuhande hõngu ja haisu sees, nii nagu on kuulda eriti madalat häält ka läbi rahvahulga kisa.

„Ma ei tea. Paistab, et tolle teise laevaga on mingi probleem.” Ta võttis mul toetavalt küünarnukist. Jared keeras ringi ja haukus lähedalviibivale meremehele kõige mahlakamas prantsuse keeles mingi käsu. Mees hüppas kohe üle reelingu ja libistas ennast mööda köit kaile, nii et tõrvane patsiots tantsu lõi. Vaatasime tekilt, kuidas ta rahvahulka sukeldus, ühele teisele meremehele ribidesse tonksas ja talt ägedate žestide saatel vastuse sai.

Jared kortsutas kulmu, kui patsiga meremees trapil seisvate inimeste vahelt tagasi üles trügis. Mees ütles talle midagi sellessamas lopsakas prantsuse keeles, mis käis nii kiirelt, et ma midagi aru ei saanud. Pärast veel mõne lause vahetamist keeras Jared järsult ringi, tuli mu kõrvale ja võttis oma kõhnade kätega kõvasti reelingust kinni.

„Ütleb, et Patagoonia pardal on tõbi lahti.”

„Mis tõbi?” Mul ei olnud pähe torganud oma arstikasti kaasa võtta, nii et ma poleks suurt midagi teha saanud, kuid ma tahtsin teada. Jared paistis olevat õnnetu ja mures.

„Kardavad, et rõuged, aga nad ei tea. Mindi juba sadamainspektorit ja sadamakaptenit kutsuma.”

„Kas tahad, et ma lähen vaatan?” pakkusin ma. „Ma oskan vähemalt ehk öelda, kas tegemist on nakkushaigusega või mitte.”

Jaredi hõredad kulmud kadusid musta juustepiiri alla ja Jamie näis end pisut kohmetult tundvat.

„Hea nõbu, mu naine on tuntud ravitseja,” seletas ta, kuid siis vaatas mulle otsa ja raputas pead.

„Ei, inglismann. See on ohtlik.”

Nägin Patagoonia trappi hästi; nüüd tõmbus rahvasumm üksteise varvastel talludes ja tõugeldes äkki tagasi. Kaks meremeest tulid trapist alla, hoides kahe vahel kanderaamina kangalaidu. Kantava mehe raskus kiskus valge purjeriide lonti ja üle selle improviseeritud võrkkiige serva kõlkus paljas päevitunud käsivars.

Kandjatel olid riideribad üle nina ja suu seotud ning pead haigelt kõrvale pööratud; üle pinnuliste laudade manööverdades suhtlesid nad peanõksude ja urina abil. Mehed tulid põnevil rahvasumma nina eest läbi ja kadusid lähedalasuvasse lattu.

Langetasin kiirelt otsuse ja tõttasin Arianna ahtritrapi juurde.

„Ära muretse,” hõikasin Jamiele üle õla, „mulle rõuged külge ei hakka.” Üks meremees, kes seda kuulis, jäi mind suu ammuli vahtima, aga ma vaid naeratasin talle ja pühkisin mööda.

Rahvasumm oli maha rahunenud ega lainetanud enam edasi-tagasi, mistõttu polnud eriti raske pominal jutlevate meremeeste salkade vahelt läbi trügida, ehkki paljud kulmu kortsutasid või jahmunud nägu tegid, nähes mind neist mööda sumavat. Ladu oli tühi; tohutu kajava ruumi hämaruses polnud näha ei kaubapalle ega vaate, kuid erinevate aroomide müriaadis võis eristada saematerjali, suitsuliha ja kala lõhna.

Haige mees oli kiiruga tõstetud ukse kõrvale äravisatud õlekubude hunnikule. Tema toojad tuhisesid must mööda, soovides võimalikult kiiresti kaduda.

Lähenesin mehele ettevaatlikult ja peatusin paari jala kaugusel. Ta hõõgus palavikus, ihu veidralt tumepunane ja tihedalt kaetud valgete mädapaisetega. Mees oigas ja pildus pead rahutult küljelt küljele, maigutades lõhenenud suud, nagu otsiks vett.

„Tooge vett,” sõnasin läheduses seisvale meremehele. Lühike jässakas mees, habe kunstipäraselt teravateks kiiludeks tõrvatud, vahtis mulle tühjal pilgul vastu, nagu oleks mõni kala äkki temaga juttu hakanud ajama.

Pöörasin talle kannatamatult selja, põlvitasin haige kõrvale maha ja tegin ta räpase särgi eest lahti. Ta lehkas kohutavalt; ilmselt polnud ta juba alguses kuigi puhas, kuid lisaks oli tal tulnud lebada omaenda rooja sees, sest keegi ei julgenud teda puudutada. Mehe käed olid paisetest suhteliselt puhtad, kuid see-eest kuhjus neid arvukalt rinnal ja kõhul, ning nahk oli katsudes tulikuum.

Sellal kui ma haiget läbi vaatasin, jõudis lattu Jamie ja tema järel Jared. Nendega ühel ajal saabusid väikesekasvuline, pirnikujuline mees kuldtressidega ametnikukuues ja lisaks veel kaks isikut: üht võis riiete põhjal pidada kas aadlikuks või rikkaks pürjeliks, teine – pikk ja kõhn – oli näojume järgi otsustades meremees. Tõenäoliselt katkulaeva kapten, kui see tõesti oli katkulaev.

Ja nähtavasti oligi. Olin rõugeid korduvalt näinud maailma tsiviliseerimata nurkades, kuhu onu Lamps, kes oli silmapaistev arheoloog, mind lapsena vedas. See mees siin ei kusnud verd, nagu juhtub mõnikord siis, kui tõbi ründab neere, kuid muus osas olid sümptomid klassikalised.

„Kardan, et need on rõuged,” ütlesin ma.

Patagoonia kapten lasi kuuldavale ahastava huilge ja astus moondunud näol minu juurde, käsi üles tõstetud, nagu kavatseks mind lüüa.

„Ei!” hüüdis ta. „Loll eit! Salope! Femme sans cervelle!13 Tahad mind laostada või?”

Viimased sõnad lõppesid korinaga, sest Jamie käsi haaras tal kõrist. Teine käsi sasis kõvasti mehe särgiesisest ja tõstis ta varvastele.

„Mulle meeldiks, härra, kui te kõneleksite minu naisega viisakamalt,” ütles Jamie võrdlemisi rahulikult. Näost lillaks tõmbunud kapten vastas lühikese tõmbleva noogutusega ja Jamie lasi ta lahti.

Mees astus kähisedes sammu tagasi ja tõmbus siis nagu varju otsides oma kaaslase seljataha, hõõrudes käega kõri.

Väike töntsakas ametnik kummardus ettevaatlikult haige kohale, hoides oma nina juures suurt keti otsas rippuvat hõbekarpi lõhnaainetega. Väljas käratsev rahvahulk vakatas ja tõmbus laohoone ukse eest kõrvale, et lasta läbi järgmine purjeriidest kanderaam.

Meie ees lamav tõbine ajas end äkki istuli, ehmatades ametniku peaaegu pikali. Haige vahtis metsikul pilgul laohoones ringi, siis läksid tal silmad pahupidi ja ta vajus õlgedele nagu härg lihunikukirve all. Lihunikku mängus ei olnud, kuid tulemus oli sama.

„Ta on surnud,” ütlesin ma, ehkki polnuks tarviski.

Väärikuse ja hõbekarbi tagasi saanud ametnik astus uuesti ligi, uuris surnut tähelepanelikult, ajas end sirgu ja teatas: „Rõuged. Proual on õigus. Tunnen kaasa, härra krahv, kuid te tunnete seadust sama hästi kui me kõik.”

Mees, kellele need sõnad määratud olid, ohkas kannatamatult. Ta kortsutas kulmu, heitis pilgu minu suunas ja nõksas ametimehele peaga.

„Olen kindel, et see asi annab korraldada, härra Pamplemousse. Vestleksime ehk hetke omavahel…” Ta näitas natuke maad eemal, suure hoone sisemuses tühjalt seisvale väiksemale ehitisele, töödejuhataja putkale. Nii rõivastuse kui tiitli põhjal aadlikuks osutunud isik – härra krahv – oli sihvakat kasvu, elegantse hoiaku, tihedate kulmude ja õhukeste huultega mees. Tema käitumismaneer osutas, et ta on harjunud oma tahtmist saama.

Kuid väike ametnik taganes, käed otsekui enesekaitseks ette sirutatud:

„Non, Monsieur le Comte,” ütles ta. „Je le regrette, mais c’est impossible…14 Ma ei saa seda teha. Liiga palju inimesi teab juba. Praeguseks on uudis juba kogu sadamas laiali läinud.” Ta vaatas abitult Jamie ja Jaredi poole ning viipas siis ebamääraselt laohoone ukse suunas, kus paistsid pealtvaatajate peade siluetid, mida hilise õhtupooliku päike kuldsete halodega pärgas.

„Ei,” sõnas ta uuesti ja tema töntsid näojooned võtsid otsustava ilme. „Te andestate mulle, härrad – ja proua,” lisas ta hilinenult, nagu oleks mind alles nüüd näinud. „Ma pean minema ja alustama ettevalmistusi laeva hävitamiseks.”

Kapten lasi taas kuuldavale lämbuva oige ja klammerdus ametniku varruka külge, kuid viimane tõmbas ennast lahti ja kiirustas hoonest välja.

Tema lahkumisest jäi laoruumi valitsema pinev meeleolu. Härra krahv ja tema kapten põrnitsesid minu otsa, Jamie vahtis ähvardavalt neid ning surnu pärani silmad jõllitasid neljakümne jala kõrgusele lakke.

Krahv astus leekival pilgul minu juurde. „On teil üldse aimu, mida te praegu tegite?” sisistas ta. „Olge ettevaatlik, proua – selle eest te veel maksate!”

Jamie tegi krahvi suunas järsu liigutuse, kuid Jared oli kiirem, haaras tal käisest ja tõukas mind kergelt ukse poole, pomisedes murtud kaptenile midagi arusaamatut, mille peale too vaid juhmilt pead raputas.

„Vaene vennike,” vangutas Jared välja jõudes pead. „Ptüi!” Kail oli külm, kõle tuul tantsitas ankrus seisvaid laevu, kuid Jared kuivatas oma nägu ja kaela kohatuna mõjuva suure punasest purjeriidest taskurätiga, mille ta oma mantlitaskust tõmbas. „Lähme, poja, otsime ühe kõrtsi. Mul on klõmakat vaja.”

Olles end ühe sadamakõrtsi ülakorruse toas kindlalt sisse seadnud, veinikann laual, vajus Jared endale tuult lehvitades ja kuuldavalt hingeldades tooli.

„Jumal küll, milline vedamine!” Ta valas kruusi mehise annuse märjukest, viskas selle hinge alla ja valas uue. Märgates mind endale otsa vahtimas, naeratas ta ja lükkas kannu minu ette.

„Vaata, tüdruk, see on vein,” seletas ta, „ja selles on midagi, mis tolmu maha peseb. Neela kiirelt alla, enne kui maitset tunned, ja ta teeb oma töö ära.” Omaenda nõuannet järgides tegi ta kruusile põhja peale ja haaras uuesti kannu järele. Hakkasin üsna hästi mõistma, mis eile Jamiega juhtus.

„Vedamine või õnnetus?” küsisin Jaredilt uudishimulikult. Oleksin oodanud vastuseks pigem „õnnetus”, kuid kleenukese kaupmehe joviaalne elevus paistis olevat liiga kirgas, et seda kanda vaid punase veini arvele, mis maitses nagu hape. Tühjendasin ka enda jooginõu, lootes, et mu hambavaabas mõnd auku ei ole.

„Õnnetus Saint-Germainile, vedamine mulle,” kostis ta lakooniliselt. Ta tõusis toolilt ja vaatas aknast välja.

„Väga hea,” lausus ta ja võttis rahuloleval ilmel uuesti istet. „Päikeseloojanguks on trümm tühi ja veinivaadid laos. Elu ja tervise juures.”

Jamie nõjatus tooli seljatoele, kulm kergitatud ja muie suunurgas, ning uuris oma nõbu.

„Hea onupoeg, kas ma peaksin arvama, et ka krahv Saint-Germaini laeva lastiks on vein ja põletatud viin?”

Jaredi suu venis kõrvuni, tuues nähtavale kaks kuldhammast alalõualuus, mis ta välimuse veelgi piraatlikumaks muutis.

„Parim vana portvein Pinhãost,” kostis ta rõõmsalt. „Maksis terve varanduse. Pool Novali viinamägede toodangust, ja rohkem seda aastakäiku saada ei ole.”

„Kas võib arvata, et teist poolt Novali portveinist laaditakse praegu sinu lattu?” hakkasin ma taipama tema rõõmu põhjust.

„Õigus, preilna, tuline õigus!” kõõksus Jared, ennast suurest õnnest peaaegu kallistades. „Kas sa ka tead, mis nende eest Pariisis saab?” küsis ta end ettepoole sirutades ja kruusi kolksuga lauale virutades. „Piiratud kogus ja monopoolne seisund minu käes? Jumal, sellega on terve aastakasum käes!”

Tõusin ja heitsin ka ise pilgu aknast välja. Arianna mängis ankruketi otsas, olles juba märgatavalt kõrgemale kerkinud; ahtritekile paigaldatud poomilt aga libisesid alla suured kaubavõrgud, mis pudelhaaval ettevaatlikult tühjaks tõsteti ja kaup seejärel lattu sõidutamiseks kärudele laoti.

„Mitte et ma tahaks nüüd üldist joovastust rikkuda,” ütlesin veidi ujedalt, „aga kas sa mainisid, et sinu laadung on toodud samast sadamast kui Saint-Germaini oma?”

„Jaa, mainisin küll.” Jared astus minu kõrvale ja kiikas silmanurgast laadijate rongikäiku all kail. „Novalis tehakse kogu Hispaania ja Portugali parimat portot; ma oleks tahtnud võtta kogu partii, aga polnud piisavalt kapitali. Mis siis?”

„Ainult niipalju, et kui laevad tulevad samast sadamast, siis on võimalik, et mõnel sinu meremehel on samuti rõuged,” kostsin ma.

Kahvatus kustutas Jaredi näolt puna ja ta haaras kosutava lonksu järele.

„Issand, misuke mõte!” ütles ta hingeldades, kui oli selle sisse kallanud. „Aga ma usun, et kõik on kombes,” jätkas ta nagu iseennast veendes. „Pool veini on juba lossitud. Aga ma pean igaks juhuks kapteniga rääkima,” sõnas ta tusaselt. „Las munsterdab mehed kohe välja, kui last on maas – ja kui keegi paistab haige olevat, siis palk kohe kätte ja las kaob.” Ta tegi otsustava pöörde ja tuiskas toast välja, pidades lävel vaid niipalju kinni, et hüüda: „Tellige midagi õhtusöögiks!” – ja kadus siis klobinal trepist alla nagu kimbuke elevante.

Pöörasin pilgu Jamiele, kes silmitses lõbusalt oma pooljoodud veinikruusi.

„Nii ei tohi teha!” hüüatasin ma. „Kui tal on pardal rõuged ja ta haiged mehed lahti laseb, siis kannavad need selle kogu linnas laiali!”

„Järelikult tasub loota, et tal ei ole pardal rõugeid,” sõnas ta leebelt.

Vaatasin ebakindlalt ukse poole. „Aga… kas me ei peaks midagi ette võtma? Ma võiksin vähemalt minna ja meestele pilgu peale visata. Ja õpetada neile, kuidas toimida tolle teise laeva surnutega…”

„Inglismann.”

Jamie madal hääl oli endiselt leebe, kuid selles kumises selgesti eristatav hoiatusnoot.

„Mida?” Pöörasin ringi ja nägin teda ettepoole nõjatumas ja mind üle kruusiserva silmitsemas. Ta vaatas mind minuti jagu mõtlikult, enne kui suu avas.

„Ütle, kas see, mida me teha kavatseme, on sinu meelest oluline?”

Mu käsi langes ukselingilt.

„Stuartite takistamine Šotimaal mässu alustamast? Muidugi on see oluline. Miks sa küsid?”

Ta noogutas kannatlikult nagu õpetaja aeglase õpilasega tegeldes.

„No nõnda. Kui see tõesti on oluline, siis sa tuled siia, istud maha ja jood koos minuga veini, kuni Jared tagasi tuleb. Aga kui sa nii ei arva…” Ta vakatas ja hingas sügavalt välja, nii et hingeõhk ta laubalt rippuvad punased lokid liikuma pani.

„Kui sa nii ei arva, siis sa lähed kaile, mis on täis madruseid ja kaupmehi, kes usuvad, et naine laeva lähedal toob õnnetust, ja kes juba levitavadki kuulujuttu, et sa panid Saint-Germaini laevale needuse peale, ning hakkad neile õpetama, mida on vaja teha. Kui sul veab, siis on nad nii hirmul, et ei vägistagi sind, vaid lõikavad kohe kõri läbi ja viskavad vette, ning mind takkapihta. Kui just Saint-Germain sind isiklikult ära ei kägista. Kas sa ei näinud tema näoilmet?”

Tulin tagasi laua juurde ja vajusin toolile. Mu põlved võbisesid veidi.

„Nägin,” vastasin Jamiele. „Aga kas ta hakkaks… ega ta ometi…”

Jamie kergitas kulme ja lükkas veinikruusi üle laua minu ette.

„Hakkaks küll, kui ta vaid võiks loota, et tal õnnestub seda salajas hoida. Põrgu värk, inglismann, sa võtsid mehelt aastasissetuleku! Ja ta ei näe sedamoodi välja, et võtaks kaotusi filosoofiliselt. Kui sa poleks ametnikule kõva häälega mitme tunnistaja juuresolekul öelnud, et tegemist on rõugetega, oleks paar diskreetset pistist asja ära klaarinud. Aga nüüd – mis sa arvad, miks Jared meid sellise valuga siia tõi? Armastab nii kangesti siinset veini või?”

Mu huuled olid kanged, otsekui oleksin ma veinikannust veini asemel lonksu vitrioli saanud.

„Sa tahad öelda… et olukord on hädaohtlik?”

Ta vajus seljatoele ja noogutas.

„Nüüd siis jõudis pärale,” sõnas ta sõbralikult. „Ma arvan, et Jared ei soovinud sind ehmatada. Küllap ta läks meile mingit kaitsesalka organiseerima, no ja muidugi ka meeskonda vaatama. Teda ennast oht ehk ei ähvarda – kõik tunnevad teda ja tema meeskond ning laadijad on sealsamas.”

Hõõrusin peopesadega käsivartele tekkinud kananahka. Kaminas põles lõbus tuluke, tuba oli soe ja suitsune, kuid minul oli külm.

„Kust sa nii hästi tead, mida krahv Saint-Germain teha võib?”

Ma ei kahelnud Jamie jutus – mäletasin hästi, kui õela pilguga krahv mind laohoones vaadanud oli –, kuid imestasin, kust ta teda tunneb.

Jamie võttis lonksukese veini, kõverdas nägu ja pani kruusi lauale.

„Esiteks on ta oma halastamatuse – ja mõne muugi asja – poolest kuulus. Kuulsin temast seda ja teist, kui kunagi Pariisis elasin, ehkki ma õnneks temaga kokku ei puutunud. Teiseks pühendas Jared eile päris hulga aega tema eest hoiatamisele; ta on Pariisis Jaredi peamine äriline võistleja.”

Panin küünarnukid täksitud lauale ja toetasin lõua käsivartele.

„Ma olen päris suure jama kokku keeranud, eks ole?” ohkasin haledalt. „Päris kena algus sinu kaupmehekarjäärile.”

Jamie naeratas, tõusis üles ja tuli mu selja taha, kummardus ning võttis mul ümbert kinni. Olin ta ootamatutest avaldustest ikka veel verest väljas, kuid tema jõudu ja võimsat kogu oma selja taga tajudes hakkas mul kindlam tunne. Ta suudles mind põgusalt pealaele.

„Ära muretse, inglismann,” ütles ta, „küll ma hakkama saan. Ja küllap ma ka sinu eest hoolitseda jõuan – ja sina lased mul seda teha.” Ta hääles võbeles naeratus, kuid ühtlasi ka küsimus, ja ma noogutasin ning toetasin pea ta rinnale.

„Lasen,” ütlesin ma. „Ja Le Havre’i kodanikud peavad oma saatusele vastu minema.”

Läks ligi tund aega, enne kui Jared tagasi jõudis, kõrvad külmast punased, aga kõri läbi lõikamata ja üldiselt täiesti töökorras. Mul oli hea meel teda näha.

„Kõik on korras,” ütles ta näost särades. „Ainult skorbuut ja mõni tavaline nohu ja köha. Ei mingeid rõugeid.” Ta vaatas käsi hõõrudes toas ringi. „Ja kus siis õhtusöök on?”

Ta põsed õhetasid tuulest ning ta nägi välja rõõmsa ja tegusana. Suhtlemine tapmisähvardusi pilduvate rivaalidega kuulus ilmselt selle kaupmehe igapäevatöö juurde. Ja miks ka mitte? mõtlesin ma küüniliselt. Lõpuks on ta ju mingi kuradi šotlane.

Otsekui selle kinnituseks tellis Jared õhtusöögi ja korraldas söögi kõrvale suurepärase veini – sel lihtsal viisil, et lasi veini tuua omaenda laost – ning pidas pärast sööki Jamiega maha pikema südamliku vestluse sellest, kuidas kohelda Prantsuse kaupmehi ja kuidas neisse suhtuda.

„Bandiidid,” ütles ta. „Iga viimane kui üks lööb sulle esimesel võimalusel noa selga. Kuradi varganäod. Ära usalda neid sendi eestki. Pool ette ja pool üleandmisel ning ära kunagi aadlikule võlgu müü.”

Hoolimata Jaredi kinnitusest, et ta jättis kaks meest uksele valvesse, olin endiselt veidi rahutu ja istusin pärast õhtusööki akna alla, kust võis näha mööda kaid tulevaid ja minevaid inimesi. Ehkki mu väljavahtimisest palju just kasu pole, mõtlesin samas; iga teine mees, kes sadamas ringi liikus, oli minu meelest mõrtsuka näoga.

Taevas sadama kohal tõmbus pilve; öösel oli jälle lumesadu oodata. Rehvitud purjed plagisesid valjult tõusvas tuules, pekstes sellise jõuga vastu peelestikku, et see peaaegu summutas sadamatööliste hõiked. Kui pilved loojuva päikese merre surusid, hõõgus sadam lühikest aega õrnas rohekas valguskumas.

Pimenedes suri siia-sinna sagimine vähehaaval välja, laadijad kadusid oma kärudega linnatänavaile ja meremehed valgusid samasugustesse valgustatud ustega asutustesse nagu see, kus minagi parajasti viibisin. Kuid sadam ei jäänud siiski inimtühjaks, sest õnnetu Patagoonia juurde kogunes väike meestesalk. Mingid mundris mehed võtsid trapi otsa ette ahelikku; kahtlemata selleks, et keegi ei saaks pardale minna ega lasti maale tuua. Jared selgitas, et tervetel meeskonnaliikmetel lubatakse maale tulla, aga nad ei tohi laevalt midagi kaasa võtta peale riiete, mis neil seljas on.

„Isegi hästi, paremini kui hollandlaste juures,” ütles ta lõua otsas tärkavat habemeorast kratsides. „Kui Hollandisse tuleb laev mõnest taudikahtlusega sadamast, siis nad kuradid lasevad meeskonnal paljalt kaldale ujuda.”

„Aga mida nad siis kaldal endale ümber võtavad?” imestasin ma.

„Ma ei tea,” kostis Jared hajameelselt. „Aga kuna seal on nagunii iga sammu peal mõni lõbumaja, siis pole neil võib-olla vajagi – ee, tuhat vabandust, kullake,” lisas ta kähku, äkki taibates, et kõneleb daamiga.

Varjates oma hetkelist segadust südamlikkusega, tuli Jared minu kõrvale akna alla ja kiikas välja.

„Aa,” ütles ta. „Nad hakkavad laeva põlema panema. Kui arvestada, mis tal trümmis on, siis on tark ta kõigepealt päris kaugele reidile vedada.”

Puksiirköied olidki juba hävingule määratud Patagoonia külge kinnitatud ja hulk paate, sõudjad sees, oli valmis, oodates märguannet. Märguandjaks oli sadamakapten, kelle kuldtressid nõrgalt läbi tiheneva hämaruse kumasid. Ta hüüdis midagi ja viibutas käsi pea kohal edasi-tagasi nagu semafor.

Hüüet kordasid aerupaatide ja galeeride kaptenid ning puksiirköied tõusid nende liikuma hakates aeglaselt veest, vesi jämedatelt kanepikeerdudelt alla solisemas, mis sadamas äkki maad võtnud vaikuses kõvasti vastu kajas. Ainsad inimhääled olid puksiirpaatidest kostvad hõiked, surmamõistetud laeva kere krääksatas, värises, pööras siis ennast tuulde ja asus vantide oiates viimsele lühikesele teekonnale.

Laev jäeti akvatooriumi keskele, teistest laevadest ohutusse kaugusse. Laevatekid olid õliga üle valatud ja kui köied olid lahti võetud ning galeerid eemale aerutanud, tõusis Patagoonia juurde sõitnud jullas pingilt sadamakapteni töntsakas kuju. Ta kummardas oma pea ühe istuja pea ligi ja ajas end siis sirgu, äkki süttinud tõrvik käes.

Aerutaja sadamakapteni selja taga tõmbus koomale, kui too hoogu võttis ja tõrviku Patagooniale viskas. Õlistesse kaltsudesse mässitud raske toigas lendas kukerpallitades, leek õrnaks sinetuseks tõmbunud, ja maandus kusagile reelingu taha. Sadamakapten ei jäänud tulemusi ootama, vaid istus viivitamatult maha ja viipas ägedalt aerutajale, kes aerudest kinni haaras, ja juba tõttas väike julla üle mustava vee.

Päris kaua aega ei juhtunud midagi, kuid meestesumm kail püsis paigal, omavahel vaikselt juteldes. Nägin Jamie näo kahvatut peegeldust omaenda näo kohal tumedal aknaklaasil. Klaas oli külm ja tõmbus meie hingeõhust kiirelt uduseks; pühkisin selle mantlihõlmaga klaariks.

„Nüüd,” ütles Jamie vaikselt. Reelingu kohal ilmus nähtavale sinaka helenduse viirg. Siis miski välgatas ja vöörivandid muutusid kollakaspunasteks triipudeks öötaeva taustal. Tuli hüppas vaikselt edasi ja juba tantsisklesid leegid õlisel reelingul, üks kokkurullitud puri võttis tuld ja süttis heleda leegiga.

Vähem kui minutiga oli tuli ka ahtrivantides, suurpurje kinnitused läbi põlenud ja puri vajus leegitseva ekraanina lahti. Nüüd levis tuli juba nii kiiresti, et selle edasiliikumist ei jõudnud jälgida; kõik näis süttivat üheaegselt.

„Nii,” ütles Jared äkki. „Lähme alla. Kohe tuleb kõige põnevam hetk ja see on parim aeg, et jalga lasta. Meid ei märka mitte keegi.”

Tal oli õigus. Kui me kõrtsiuksest välja hiilisime, ilmus Jaredi kõrvale kaks meest – ta enda meremehed, relvastatud püstolite ja malspiikidega –, kuid keegi teine meie ilmumist tähele ei pannud. Kõik vahtisid üle vee, kus paistis Patagoonia karkass nagu must luukere voogava tulemöllu kehas. Kostis ridamisi paugatusi, nagu oleks keegi kuulipildujast lasknud, ja seejärel võimas plahvatus, mis paiskas laeva keskelt üles sädemete ja põlevate puutükkide samba.

„Lähme.” Jamie hoidis mul kõvasti käest ja ma ei protesteerinud. Kadusime Jaredi järel ja kahe madruse valve all vargsi sadamast, otsekui oleksime meie tulekahju süütajad.