Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 7

St. Kilda surnuaed uneles vaikselt päikese käes. Mitte küll päriselt tasane, asetses see siiski mingi geoloogilise veidruse toimel mäenõlva lõikunud platool. Pinnas oli ebaühtlane ja muhklik, nii et mõni hauakivi oli peitu pugenud väiksesse nõkku, teine jälle hüppas välja künkaharjalt. Maapinna liikumine oli paljusid hauakive liigutanud, lükates need joobnult viltu või päris pikali, nii et need lebasid purunenult selili või näoli maas.

„See on veidi hooletusse jäetud,” lausus Roger vabandavalt. Nad seisatasid kabeliaia väravas ja silmitsesid väikest vanade hauakivide lasu, mille kohal kõrgusid varju heites hiiglaslikud jugapuud, istutatud kunagi ammu tõkkeks Põhjamerelt lähtuvate tormide vastu. Ka praegu kogunes kauge fjordi kohale pakse pilvi, kuid mägede kohal säras päike ja õhk oli vaikne ning soe.

„Kord või paar aastas kutsus isa ikka mehed kokku ja tõi nad siia koristama, aga nähtavasti on see asi soiku jäänud.” Ta katsus katseks väravat ja märkas, et hing on katki ja riiv ripub ainsa naela otsas.

„Eks ole kena rahulik paik,” märkis Brianna, pinnulise värava eest ettevaatlikult läbi tulles. „Väga vana, eks ole?”

„Jaa, seda küll. Isa arvates on see kirik rajatud mingi varasema pühakoja või koguni eelkristliku templi kohale; et just seetõttu asub kirik siin kõrgel ja nii ebamugavas kohas. Üks ta Oxfordi sõpru ähvardas ikka siia sõita ja kiriku ümbruse läbi kaevata, et näha, mis seal all on, aga loomulikult ei saanud ta kirikuvõimudelt luba, hoolimata sellest, et paigalt on juba paljude aastate eest kiriklik pühitsus maha võetud.”

„Andis ikka ronida.” Brianna lehvitas oma pingutusest õhetama tõmmanud põskedele turismibrošüüriga tuult ja puna hakkas ta palgeilt taanduma. „Aga ilus tõesti.” Ta silmitses heakskiitvalt ehitise fassaadi. Hoone oli rajatud looduslikule kaljupangale, kiviplokid ja puittalad olid tahutud käsitsi, praod turvast ja savi täis tambitud, nii et näis, nagu oleks kirik sinna ise kasvanud, olles kaljuse maastiku loomulik osa. Uksesillust ja aknaraami kaunistasid nii kristlikud kui ka ilmselt palju vanema algupäraga raidmotiivid.

„Kas Jonathan Randalli hauakivi on seal?” Brianna osutas käega värava taga näha olevale kalmistule. „Küll ema imestab!”

„No neh, ma usun küll. Pole seda ise näinud.” Ta lootis, et üllatus tuleb meeldiv; igatahes kui ta eelmisel õhtul seda telefonis ettevaatlikult Briannale mainis, oli tüdruk suhtunud asjasse entusiastlikult.

„Ma olen Jonathan Randallist kuulnud küll,” rääkis ta Rogerile. „Isa imetles teda; ütles, et see on üks väheseid huvitavaid isikuid kogu sugupuus. Ma usun, et ta oli tubli sõjamees; papsil oli palju tema aukirju ja igasugu asju, mis ta oli saanud.”

„Vaata siis.” Roger heitis pilgu Claire’i otsides tagasi. „Äkki on su emal selle taimeraami tassimisel abi vaja?”

„Ah, ei,” raputas Brianna pead. „Ta on lihtsalt jälle tee äärest mingi oblika leidnud, millest ta mööda ei suutnud minna. Küll ta kohe järele jõuab.”

St. Kilda oli väga vaikne koht. Keskpäeva lähenedes vakatasid isegi linnud ja platood ääristavad tumerohelised igihaljad puud seisid vagusi, ilma et ükski tuuleiil nende oksi oleks liigutanud. Sel surnuaial polnud ühtki värsket hauda, ükski kunstlill ei kõnelenud alles kestvast leinavalust ja kalmistust õhkus vaid ammu siitilmast lahkunute rahu. Kõik hädad ja vaevad olid minevikku vajunud, jäänud oli vaid tõsiasi, et kunagi elasid sellised inimesed, ja mingil kombel leevendas see kõleda mägismaa üksindust, lisades annuse inimlikku kohalolekut.

Kolme külastaja edasiliikumine kulges aeglaselt; nad jalutasid risti-rästi läbi kabeliaia, Roger ja Brianna kividelt valjusti tuhmunud kirju lugedes, Claire omaette, kummardudes aeg-ajalt, et noppida mõni väät või tõmmata mõni taim juurtega välja.

Roger koogutas ühe kivi kohale, naeratas laialt ja kutsus Brianna hauakirja lugema.

„Astu nüüd ligi ja müts võta peast,” luges tüdruk, „oli Bailie William Watson parimate seast/ Ta mõelda mõistis lennukalt/ ja viina võtta mõõdukalt.” Brianna ajas end sirgu, nägu naerust lõkendamas. „Eluaastaid ei ole – nii me ei teagi, kuna William Watson elas.”

„Tõenäoliselt kaheksateistkümnendal sajandil,” ütles Roger. „Sest seitsmeteistkümnenda sajandi hauakirjad on enamasti juba loetamatud ja ligi kakssada aastat pole siia kedagi maetud. Kirik jäeti maha 1800. aastal.”

Hetk hiljem lasi Brianna kuuldavale summutatud võidukisa. „Leidsin!” Ta ajas end sirgu ja viipas Claire’ile, kes oli parajasti surnuaia teises servas, hoidis käes taimekimpu ja silmitses seda uurivalt.

Claire viipas vastu ning hakkas tihedalt paigutatud haudade vahelt ettevaatlikult ühe tasase neljakandilise hauakivi kõrval seisatanud Rogeri ja Brianna juurde tulema.

„Mis on?” küsis ta. „Leidsite mõne huvitava hauakivi?”

„Tundub küll. Kas tunned seda nime?” Roger astus kõrvale, et ta paremini näeks.

„Jeesus Kristus Roosevelt!”

Roger heitis mõnevõrra jahmunud pilgu Claire’ile, kelle kahvatus teda hirmutas. Viimane vahtis suurisilmi päevinäinud hauakivi ja ta kõrilihased neelatasid kramplikult. Taimest, mille ta äsja üles oli korjanud, olid jäänud vaid ununenud tükid ta peos.

„Doktor Randall… Claire – kas sinuga on kõik korras?”

Claire’i merevaigukarva silmad olid tühjad ja mõne hetke jooksul ta Rogerit ei kuulnud. Siis ta pilgutas ja pööras pead. Claire’i nägu oli endiselt valge, kuid näis, et tal on juba parem; ta valitses ennast taas.

„Jah, korras,” vastas ta tuhmilt. Ta kummardus ja libistas sõrmedega üle kivisse raiutud tähtede, nagu loeks pimedate kirja.

„Jonathan Wolverton Randall,” ütles ta vaikselt, „1705–1746. Ma ütlesin sulle, eks? Kuradi värdjas, ma ütlesin ju!” Tema hääl, mis hetk tagasi oli nii tuhm, oli äkitselt kõlav ja selles helises talitsetud raev.

„Emps? On sinuga ikka kõik korras?” Silmanähtavalt häiritud Brianna haaras emal käsivarrest.

Rogerile tundus, nagu oleks Claire’i silmisse vari laskunud; seal leegitsenud tunded pugesid kiiruga peitu ja Claire märkas taas ehmatusega kaht enda kõrval seisvat noort inimest. Ta tegi lühikese masinliku grimassi, mis tähendas naeratust, ja noogutas.

„Jaa. Loomulikult. Minuga on kõik korras.” Ta avas peo ja puruks jahvatatud taimepuru pudenes maha.

„Me mõtlesime, et see on sulle üllatus.” Brianna vaatas oma ema murelikult. „Eks ole, see on isa esivanem? Sõjamees, kes langes Cullodeni lahingus?”

Claire vaatas jalge ees seisvat hauakivi.

„Jah, on küll,” kostis ta. „Ja ta on surnud, eks ole?”

Roger ja Brianna vahetasid pilgu. Tundes vastutust, puudutas Roger Claire’i õlast.

„Täna on päris palav,” sõnas ta, püüdes olla hooletult asjalik. „Lähme õige natukeseks kirikusse varju. Seal on ristimiskivil väga huvitavad bareljeefid, mida tasub vaadata.”

Claire naeratas talle. Seekord päriselt – veidi väsinult, kuid ilma mingi kahtluseta mõistusel olles.

„Minge teie,” ütles ta. „Mul on õhku vaja. Las ma olla veidi väljas.”

„Ma võin sinu juurde jääda.” Brianna oli kahevahel, soovimata ema üksi jätta, kuid Claire oli tagasi saanud nii oma tasakaalu kui käskiva hoiaku.

„Rumalus,” nähvas ta. „Mul pole vähimatki viga. Lähen ja istun seal puude vilus. Sina mine Rogeriga. Ma tahan hetke üksi olla,” lisas ta, kui nägi, et Roger kavatseb hakata vastu vaidlema.

Rohkem sõnu raiskamata pööras ta ringi ja kõndis minema, võttes suuna tihedate jugapuude rea poole, mis piiras surnuaeda läänest. Brianna vaatas kõheldes emale järele, kuid Roger võttis tal küünarnukist ja tõmbas teda kiriku poole.

„Jäta ta parem üksi,” pomises mees. „Su ema on lõpuks arst. Ta teab ise paremini.”

„Jaah… küllap vist.” Heitnud lahkuva ema poole viimase mureliku pilgu, lasi Brianna end Rogeril minema juhatada.

Seestpoolt kujutas kirik endast tühja puitpõrandaga ruumi, kuhu ristimiskivi oli jäänud alles vaid seetõttu, et seda polnud võimalik liigutada. Madal õõnsus – ristimisvaagen – oli uuristatud otse seinaäärsesse kaljupanka. Vaagna kohale oli kivisse raiutud püha Kilda kujutis, kes vagalt üles suunatud silmadega tühjal pilgul lakke põrnitses.

„Kõigepealt, see oli ilmselt algselt mingi paganlik jumalus,” ütles Roger, libistades sõrmega üle bareljeefi. „Siin on näha, kuidas esialgsele kujutisele on lisatud loor ja pealinik – rääkimata silmadest.”

„Nagu keedumunad,” nõustus Brianna ja pööritas ka enda omi nagu püha Kilda. „Aga mis ornament siin on? See näeb välja nagu nende pikti raidkivide peal Clava lähedal.”

Nad lonkisid kirikus ringi, hingates sisse tolmust õhku, uurides kiviseintesse raiutud kujutisi ja lugesid kirju väikestelt puutahvlitelt, mida olid seinte külge kinnitanud ammu surnud koguduseliikmed nende mälestuseks, kes olid surnud veel palju varem. Nad rääkisid vaikselt, valmis kuulma mistahes heli, mis tuleb kabeliaiast, kuid kõik oli vaikne ja nad hakkasid vähehaaval rahunema.

Roger liikus Brianna järel kiriku kooriotsa poole, silmitsedes palmikust lahti pääsenud kiharaid, mis niiskete keermetena tüdruku kaelale langesid.

Kooriruumis oli veel vaid lai puust plank altarist jäänud augu kohal. Sellegipoolest tundis Roger mööda selgroogu roomavat külmavärinat, seistes Brianna kõrval olematu altari ees.

Ta tunded olid nii jõulised, et panid tühja kiriku otsekui vastu kajama. Roger lootis, et Brianna ei kuule neid kajasid. Lõppude lõpuks tundsid nad teineteist vaevalt nädal aega ja polnud nelja silma all korralikult juttugi ajanud. Kindlasti põrkaks Brianna tagasi või lausa ehmuks, kui ta teaks, mida Roger tunneb. Või halvemal juhul hakkaks naerma.

Ent kui Roger talle pilgu heitis, nägi ta, et Brianna on rahulik ja tõsine. Ning vaatas omakorda Rogerile otsa, tumesinistes silmades pilk, mis pani mehe näoga tema poole pöörduma ja enese teadmata käed välja sirutama.

Suudlus oli põgus ja kerge, vaevalt enamat kui abiellujate suuandmine laulatuse lõpus, ent selle mõju oli vapustav, nagu oleksid nad selsamal hetkel teineteisele igavest truudust vandunud.

Rogeri käed lasid Briannast lahti, kuid tüdruku soojus jäi püsima nii kätesse kui huultesse kui kogu kehasse, nii et tal oli tunne, nagu hoiaks ta tüdrukut ikka veel oma embuses. Nad seisid hetke paigal, ihu elektrit täis, teineteise hingeõhku hingates, seejärel astusid sammu tagasi. Roger tundis veel nüüdki Brianna pihkude puudutust oma peos. Ta surus käed rusikasse, et tunnet kinni hoida.

Korraga purunes kiriku tardunud atmosfäär kildudeks, kui sisse kostis karjatuse kaja, mis pani tolmu lendlema. Ilma selle peale mõtlemata oli Roger juba väljas ja jooksis komistades ning hüpeldes hauakivide vahelt jugapuude tumeda rea poole. Seal tormas ta otse läbi ülekasvanud okste, vaevumata neid otse tema kannul tuleva Brianna pärast kinni hoidma.

Nüüd märkas ta puude varjus Claire Randalli kaamet nägu. Selles polnud veretilkagi, nii et Claire nägi tumeroheliste jugapuuokste taustal välja nagu vaim. Claire vaarus ja vajus siis põlvili, nagu poleks jalad teda enam kandnud.

„Ema!” Brianna lasi kühmus keha kõrvale põlvili ja hakkas ema lõtva kätt hõõruma. „Emps, mis on? Kas sa minestasid? Peaksid pea põlvede vahele panema. Kuuled – miks sa pikali ei heida?”

Claire keeldus järeltulija soovitusi kuulda võtmast, ta ajas oma longus pea sihvaka kaela otsas jälle püsti.

„Ma ei taha pikali heita,” ütles ta õhku ahmides. „Ma tahan… oh issand. Oh issand jumal küll.” Niitmata rohul põlvitades pani ta väriseva käe hauakivile. See oli lihtne graniitplaat.

„Doktor Randall! Ee… Claire?” Roger lasi ennast Claire’i teisel küljel põlvele ja võttis toetades küünarnuki alt kinni. Claire’i nägu hirmutas teda tõsiselt. Naise meelekohtadele olid ilmunud väikesed higipiisad ja näis, et ta võib iga hetk minestada. „Claire,” kordas Roger tungivalt, püüdes teda äratada sellest transist, millesse ta oli üksisilmi hauakivi põrnitsedes vajunud. „Mis on? Kas sa tunned seda nime?” Kõneldes hakkasid ta kõrvus kajama tema enda varasemad sõnad. Kaheksateistkümnendast sajandist peale ei ole siia kedagi maetud, oli ta Briannale öelnud. Siia pole ligi kakssada aastat kedagi maetud.

Claire lükkas ta sõrmed oma käelt ja puudutas kivi, silitas seda nagu elusolendit, järgides sõrmeotsaga õrnalt tähti, mille jooned olid madalaks kulunud, kuid siiani selged.

„JAMES ALEXANDER MALCOLM MACKENZIE FRASER,” luges ta valjult. „Jah, tunnen.” Ta käsi vajus allapoole, lükates eemale tihedalt ümber kivi kasvavad rohukõrred, mis varjasid kivi jalamile raiutud väiksemat kirja.

„Claire’i kallis abikaasa,” luges ta.

„Jah, ma tundsin teda,” kordas Claire nii tasa, et Roger teda vaevu kuulis. „Mina olengi Claire. Ta oli mu mees.” Siis tõstis ta pilgu ja vaatas oma tütre kahvatusse ning ehmunud näkku. „Ja sinu isa,” lisas ta.

Roger ja Brianna vahtisid talle pärani silmi otsa. Surnuaial oli vaikne, ainult jugapuud sahisesid pea kohal.

„Ei!” teatasin ma päris tõredalt. „Viiendat korda – ei! Ma ei soovi vett. Ma ei ole päikesepistet saanud. Ma ei ole meelemärkuseta. Ma ei ole haige. Ja ma ei ole ka peast segi, ehkki ma arvan, et seda te just mõtlete.”

Roger ja Brianna vahetasid pilke, mis tõendasid, et täpselt seda nad mõtlevadki. Nad olid mind kahe vahel surnuaiast välja toonud ja autosse surunud. Kuna ma keeldusin haiglasse minemast, tõid nad mu pastoraati. Roger tõi mulle nii-öelda raviviskit, mis pidi aitama šoki vastu, kuid nüüd kiskus ta pilk telefoni poole nagu kõheldes, kas kutsuda abi – näiteks hullusärgi kujul, oletasin ma.

„Ema,” ütles Brianna rahustavalt ja lükkas mu näolt eemale sinna langenud juukseid. „Sa oled endast väljas.”

„Muidugi olen ma endast väljas,” nähvasin vastu. Hingasin värisedes pikalt sisse ja surusin huuled kokku, kuni võisin loota, et suudan rääkida rahulikult.

„Olen tõesti endast väljas,” alustasin ma, „aga ma ei ole hull.”

Vaikisin ja võitlesin erutusega. Kõik kukkus välja teisiti, kui olin kavatsenud. Ma ei teadnud küll täpselt, kuidas ma seda mõelnud olin, aga igatahes mitte niiviisi ettehoiatamata tõde välja pahvatades, ilma et oleks jõudnud enne mõtteid korrastada. Selle paganama haua nägemine pühkis mul peast igasuguse plaani.

„Susi sind söögu, Jamie Fraser!” ütlesin vihaselt. „Mida sa üldse siin teed, Culloden on siit nii kaugel!”

Brianna silmad olid peas nagu tõllarattad ja Rogeri käsi peatus kõhklevalt telefoni juures. Tõmbasin järsult pidurit ja püüdsin ennast kokku võtta.

Rahune maha, Beauchamp, ütlesin endale. Hinga sügavalt. Üks kord… teine kord…veel üks kord. Nii. Asi on väga lihtne. Sa pead neile lihtsalt tõtt rääkima. Selleks sa ju Šotimaale tulid, eks ole?

Avasin suu, kuid häält ei tulnud. Panin suu uuesti kinni, samuti silmad, lootuses, et mu julgus tuleb tagasi, kui ma ei näe enda ees neid kaht tuhakarva nägu. Oh… lase… mul… lihtsalt… tõtt… rääkida, palvetasin ma, teadmata ise, kelle poole pöördudes. Võib-olla oli see Jamie.

Olin ühe korra juba tõtt rääkinud. See ei lõppenud hästi.

Surusin silmad kõvemini kinni. Taas tundsin sõõrmeis haigla fenoolilõhna ja võõrastavat tärgeldatud padjapüüri põse all. Koridorist kostis Franki hääl, mida lämmatas allasurutud viha.

„Mida te sellega öelda tahate – ma ei tohi talle peale käia? Peale käia? Mu naine oli ligi kolm aastat kadunud, tuleb tagasi räpaselt, äravaevatult ja rasedalt, jumal küll, ja mina ei tohi isegi midagi küsida?”

Arst pomises vastuseks midagi rahustavat. Eristasin sõnu „luulud”, „traumaatiline seisund” ja „kulla mees, jätke see pärastiseks – kasvõi natuke”, sellal kui Franki hääl endiselt vastu vaieldes ja arsti katkestades aegamööda, kuid kindlalt piki koridori kaugemale liikus. See nii-nii tuttav hääl, mis mu sisemuses taas kahetsusvalu, raevu ja hirmu tormlema pani.

Tõmbusin enesekaitseks kerra, padi rinnale surutud, ja lõin hambad täiest jõust patja, kuni tundsin, kuidas puuvillane riie rebeneb ja mu hambad juba hõbejaid udusulgi jahvatavad.

Närisin neid nüüdki, vaene padi. Jätsin järele ja tegin silmad lahti.

„Vaadake,” sõnasin nii asjalikult, kui suutsin. „Tuhat vabandust, ma tean, kuidas see kõlab. Aga see vastab tõele, ma ei saa sinna midagi parata.”

See teadaanne ei veennud Briannat vähimalgi määral ja ta nihkus Rogeri ligi. Kuid Rogeri sapihaige ilme oli kadunud ja ta avaldas ettevaatliku huvi märke. Kas on võimalik, et tal on tõe mõistmiseks piisavalt kujutlusvõimet?

Ta näoilmele lootma jäädes lasin rusikasse surutud peod lahti.

„Asi on nendes neetud kivides,” ütlesin ma. „Noh need, mis seisavad seal haldjamäel ringis, siit lääne pool?”

„Craigh na Dun,” ümises Roger. „Seda mõtled?”

„Just.” Hingasin püüdlikult välja. „Võib-olla oled kuulnud legende haldjamägedest? Inimestest, kes jäid mõnele kaljukünkale lõksu ja ärkasid kahesaja aasta pärast?”

Brianna ilme muutus ärevamaks.

„Ema, ma tõesti arvan, et peaksid magamistuppa minema ja pikali viskama,” ütles ta. Ta hakkas ennast toolilt üles ajama. „Ma võin kutsuda Fiona…”

Roger pani käe ta käsivarrele.

„Ei, oota,” ütles ta. Ta vaatas mind sedasorti hillitsetud uudishimuga, mis kiirgab teadlasest, kes paneb mikroskoobi alla järjekordse preparaadi. „Räägi edasi,” ütles ta mulle.

„Tänan,” sõnasin kuivalt. „Ära karda, ma ei kavatse haldjaist laterdama hakata; mõtlesin vaid, et teil on huvitav kuulda, et legendidel on tõepõhi all. Mul pole õrna aimugi, mis asi see seal künka otsas õieti on või kuidas ta toimib, aga fakt on see, et…” – kogusin julgust – „…ühesõnaga, fakt on see, et ma kõndisin 1945. aastal lõhenenud kivi vahelt läbi ja leidsin ennast mäenõlval aastal 1743.”

Frankile olin ma öelnud täpselt sedasama. Ta jäi mulle natukeseks ajaks otsa vahtima, võttis siis öökapilt lillevaasi ja virutas põrandale puruks.

Roger nägi välja nagu teadlane, kelle avastatud mikroob on auhinna saanud. Mõtlesin – huvitav, miks, kuid olin vähemalt poolenisti mõistlikult kõlavate sõnade leidmisest liiga väsinud.

*

„Esimene inimene, keda ma kohtasin, oli parukaga Inglise tragun,” jätkasin ma. „Mis andis väikese vihje, et kõik pole päris korras.”

Rogeri näole valgus naeratus, Brianna aga paistis endiselt hirmul olevat. „Arvata on,” märkis Roger.

„Häda oli selles, et ma ei pääsenud tagasi.” Otsustasin, et targem on oma jutt suunatagi Rogerile, kes näis vähemalt olevat valmis mind kuulama, ükskõik kas ta mind uskus või mitte.

„Konks oli selles, et tollal ei liikunud daamid ringi üksinda, või kui seda juhtuski, siis mitte trükitud kangast kleidis ja õhukestes nahkkingades,” selgitasin ma. „Kõik, keda ma kohtasin, alates tollest tragunikaptenist, taipasid kohe, et minuga on midagi valesti – aga nad ei teadnud, mis. Kuidas nad võinukski? Mul ei olnud seda võimalik seletada, täpselt nagu mul nüüdki ei ole – ja hullumajad olid tollal märksa ebameeldivamad kui tänapäeval. Mitte mingi korvipunumine,” lisasin naljatada üritades. Katse polnud kuigi edukas; Brianna krimpsutas nägu ja näis olevat murelikum kui kunagi varem.

„Jah, see tragun,” ütlesin ma ja Tema Majesteedi 8. tragunirügemendi kapteni Jonathan Wolverton Randalli mälestus pani mu hetkeks vabisema. „Alguses ma pidasin teda hallutsinatsiooniks, sest ta nägi nii Franki moodi välja; esimesel hetkel ma pidasingi teda temaks.” Heitsin pilgu lauale, kus lebas üks Franki raamat, tagakaanel kena, tõmmu ja kitsa näoga mehe pilt.

„Milline kokkusattumus,” sõnas Roger. Ta silmad olid elevil ja rippusid mu küljes.

„Jah ja ei,” vastasin talle, kistes pilgu vaevaga raamatuhunniku küljest lahti. „Asi on selles, et ta oli Franki esivanem. Kõik selle perekonna mehed on üksteisele väga sarnased – vähemalt füüsiliselt,” lisasin ma, meenutades võrdlemisi rabavaid mittefüüsilisi erinevusi.

„Milline… milline ta oli?” Näis, et Brianna hakkab tardumusest vabanema, vähemalt mingil määral.

„Ta oli üks igavene jälk pervert,” ütlesin ma. Kaks paari silmi läksid suureks ja vaatasid teineteist ühesuguse kohkumusega.

„Te ei pea sellist nägu tegema,” sõnasin. „18. sajandil oli samuti perverte; see asi pole maailmas põrmugi uus. Ainult et siis oli ta võib-olla hullemgi, sest tegelikult kedagi ei huvitanud, vähemalt seni, kuni asju aeti vaikselt ja pealtpoolt oli kõik korras. Ja seesinane Must Kapten ehk Jack Randall oli sõdur; mägismaal asuva garnisoni ülem, kelle ülesanne oli klanne kontrolli all hoida – tal olid väga laiad ametlikud volitused.” Võtsin klaasist, mis mul endiselt käes oli, lonksu hingepidet.

„Talle meeldis inimestele haiget teha,” ütlesin ma. „Väga kohe meeldis.”

„Kas ta… sulle ka haiget tegi?” küsis Roger pärast pikka pausi teatava delikaatsusega. Bree näis süüvivat iseendasse ja nahk ta põsesarnadel tõmbus pingule.

„Mitte otseselt. Või vähemalt mitte väga.” Raputasin pead. Tundsin kõhu ülaosas külma klompi, mida viski sulatada ei suutnud. Randall lõi mind sinna. Mäletasin seda valutunnet, see püsis nagu ammu kinni kasvanud haava valu.

„Tal oli küllaltki eklektiline maitse. Aga see, keda ta tõeliselt… tahtis, oli Jamie.” Ma poleks eluilmaski kasutanud sõna „armastas”. Mu kurk läks karedaks ja ma jõin ära viimase viskitilga. Roger tõstis küsivalt kulmu kergitades karahvini, noogutasin ja sirutasin klaasi.

„Jamie. Jamie Fraser? Ja tema oli…”

„Ta oli mu mees,” ütlesin ma.

Brianna raputas pead nagu kärbseid laiali peletav hobune.

„Aga sul juba oli mees,” ütles ta. „Sa ei saanud… isegi kui… ma mõtlen… sa ei oleks võinud.”

„Ma olin sunnitud,” vastasin tuimalt. „Ja pealegi ei abiellunud ma ettekavatsetult.”

„Ema, abielluda ei saa juhuslikult!” Brianna vaimuhaiglaõe-leebus hakkas murenema. Mõtlesin, et nii ehk ongi parem, tulgu selle asemel kasvõi viha.

„Noh, päris juhus see just ei olnud,” ütlesin ma. „Kuid see oli parim alternatiiv, et mitte Jack Randalli kätte minna. Jamie abiellus minuga, et mind kaitsta – mis oli temast kuradima suuremeelne, muuseas,” lõpetasin ma, Breele üle viskiklaasi otse silma vahtides. „Ta ei pidanud seda tegema, aga tegi.”

Püüdsin eemale peletada mälestusi meie pulmaööst. Jamie oli süütu; ta käed värisesid, kui ta mind puudutas. Ka mina olin hirmul – hoopis teisel põhjusel. Kuid koidikuks hoidis ta mu ümbert kinni, paljas rind vastu paljast selga, tugevad ja soojad reied minu omade taga, ning pomises mu juuksepahmakasse: „Ära pelga. Me oleme nüüd kahekesi.”

„Vaata,” pöördusin uuesti Rogeri poole. „Ma ei pääsenud tagasi. Põgenesin parajasti kapten Randalli eest, kui šotlased mu leidsid. Salk karjavargaid. Jamie oli koos nendega, need olid tema ema klanni mehed, MacKenzied Leochist. Nad ei osanud minuga midagi peale hakata, kuid võtsid mu vangina kaasa. Ja ma ei saanud tulema.”

Mulle meenusid nurjunud katsed Leochi lossist põgeneda. Ja siis päev, mil ma Jamiele kõik ära rääkisin ning tema – mind küll uskumata nagu Frankki, kuid vähemalt valmis käituma nii, nagu usuks – mind tagasi mäekünkale kiviringi viis.

„Võib-olla pidas ta mind nõiaks,” laususin ma kinnisilmi, selle mõtte juures kergelt muiates. „Nüüd peetakse mind hulluks, siis peeti nõiaks. Need on kultuurilised raamid,” selgitasin silmi avades. „Seda, mida tollal nimetati maagiaks, nimetatakse tänapäeval lihtsalt psühholoogiaks. Ja pole neil suurt vahet ühti.” Roger noogutas mõnevõrra jahmunult.

„Mind anti nõiana kohtu alla,” jätkasin ma. „Cranesmuiri külas, kohe linnuse juures. Aga Jamie päästis mu ära ja siis ma rääkisingi talle. Ta tõi mu mäele ja käskis mul tagasi minna. Tagasi Franki juurde.” Ma vaikisin ja tõmbasin sügavalt hinge, meenutades toda oktoobrikuist õhtupoolikut, mil kontroll oma saatuse üle, mis mu käest nii kauaks oli ära võetud, mulle äkitselt jälle tagasi anti ja mulle mitte lihtsalt valikuvõimalust ei antud, vaid lausa nõuti, et ma valiksin.

„Mine tagasi!” oli ta öelnud. „Siin ei oota sind miski. Midagi peale hädaohtude.”

„Kas tõesti mitte midagi?” küsisin mina. Liiga õilis, et vastata, vastas ta mulle sellegipoolest ja ma tegin oma valiku.

„Oli juba hilja,” ütlesin oma käsi vaadates, mis toetusid põlvedele. Hämardus, vihm lähenes, kuid minu kaks abielusõrmust, kuldne ja hõbedane, helkisid veel tuhmuva valguse käes. Jamiega abielludes ei olnud ma Franki antud kuldsõrmust vasakust käest ära võtnud, vaid panin Jamie hõbesõrmuse paremasse kätte ja kandsin seda kõik need kakskümmend ning veidi enam aastat, mis tollest päevast möödunud oli.

„Ma armastasin Franki,” ütlesin vaikselt, vältides Bree pilku. „Ma armastasin teda väga. Kuid selleks ajaks oli Jamie juba minu hing ja elu. Ma ei suutnud temast lahkuda. Ma ei saanud,” ütlesin äkki ja vaatasin Breele väljakutsuvalt otsa. Ta vahtis tardunud ilmel vastu.

Pöörasin pilgu uuesti oma kätele ja jätkasin oma lugu.

„Ta viis mu oma koju – Lallybroch oli selle koha nimi. Imeilus koht.” Panin silmad taas kinni, pagemaks Brianna pilgu eest, ja manasin teadlikult silme ette mälupildi Broch Tuarachi mõisast, mida kohalikud inimesed Lallybrochiks nimetasid. Kaunis mägismaamõis oma metsade ja jõgedega, kus leidus isegi lapike mägedes nii haruldast viljakandvat maad. Armas rahulik koht kõrgete mägede embuses, kuhu pääses üheainsa kuru kaudu, mis hoidis sealt eemal Šoti mägismaad aeg-ajalt raputavad võimuvõitlused. Kuid isegi Lallybroch osutus vaid ajutiseks varjupaigaks.

„Jamie oli lindprii,” laususin, nähes suletud silmalaugude taga Inglise piitsast jäänud arme tema seljal. See valgete joonte võrgustik kattis ta laiu õlgu nagu põletusmärk. „Tema pea eest oli preemia välja pandud. Üks tema enda rentnik andis ta inglastele üles. Jamie võeti kinni ja viidi Wentworthi vanglasse – et ta üles puua.”

Roger lasi pikalt vaikset vilet.

„Jube koht,” märkis ta. „Oled sa seal käinud? Müürid on oma kümme jalga paksud!”

„Jaa, on tõesti,” kostsin mõrult. „Ma olen nende vahel olnud. Aga isegi kõige paksemate müüride sees on uksed.” Tundsin, kuidas minus vilksatas säde – kauge mälestus sellest miilavast vaprusest, mis oli mind mu südame sunnil Wentworthi vanglasse viinud. Kui ma võisin sinu heaks seda teha, ütlesin Jamiele mõttes, siis võin teha muudki. Kuid aita mind, sina suurt kasvu šotlaseroju – aita mind!

„Ma tõin ta välja,” ütlesin sügavalt sisse hingates. „Selle, mis temast alles oli jäänud. Wentworthi garnisoni komandör oli Jack Randall.” Seekord ma mälupilte ei soovinud, aga nad tulid lausutud sõnade mõjul ikkagi. Alasti ja verine Jamie meile varju pakkunud Eldridge’i häärberi põrandal.

„Ma’i lase neil ennast sinna tagasi viia, inglismann,” oli ta mulle öelnud, hambad valust risti, kui ma ta purustatud luid paika venitasin ja haavu puhastasin. Sassenach. Nii hüüdis ta mind algusest peale; gaelikeelne sõna, mis tähendab võõramaalast. Inglismanni. Algul pilke, siis armastusega.

Ja ma ei andnudki neile võimalust teda leida; viisin Jamie ühe tema klannikaaslase, väikesekasvulise Murtaghi abiga üle La Manche’i Prantsusmaale, kus ta leidis varju püha Beaupré Anna kloostris, mille ülemaks oli Fraser, üks Jamie onudest. Kuid seal mõistsin, et tema elu päästmine oli vaid osa ülesandest, mille saatus oli mulle määranud.

See, mida Jack Randall oli temaga teinud, oli tunginud sügavale Jamie hingepõhja ja jätnud sinna igas mõttes sama püsivad haavad, kui olid piitsahoopide armid tema seljal. Ma ei teadnud ka ise päris täpselt, isegi mitte nüüd, mida ma õieti tegin, kui kõik ta kurjad deemonid välja kutsusin ja nendega tema vaimu keldrikambrites võitlusse asusin; mõne teraapia puhul on nõiakunsti ja meditsiini vahe väga väike.

Tundsin veel nüüdki seda külma ja rasket kivi, mis mind tabas, Jamiest välja meelitatud raevu jõudu, mu kaela ümber klammerduvaid käsi ja seda tulist metslast, kes mind pimeduses jahtis.

„Kuid ma ravisin ta terveks,” ütlesin vaikselt. „Ja ta tuli mu juurde tagasi.”

Brianna vangutas pead aeglaselt edasi-tagasi, täis hämmeldust, kuid ühtlasi sedasorti jonnakust, mida ma väga hästi tundsin. „Grahamid on rumalad, Campbellid sahkerdajad, MacKenzied võluvad, kuid riuklikud, ja Fraserid jonnakad,” oli Jamie mulle kunagi öelnud, tutvustades mind oma üldiste arusaamadega klannidevahelistest erinevustest. Ja ega ta oluliselt eksinudki, Fraserid olid tõepoolest erakordselt jonnakad, tema kaasa arvatud. Ja Bree samuti.

„Ma ei usu seda,” ütles Brianna kindlalt. Ta ajas selja sirgu ja vaatas mind tähelepanelikult. „Võib-olla sa oled liiga palju nende Cullodeni meeste peale mõelnud,” lausus ta. „Sa oled viimasel ajal suure pinge all olnud ja võib-olla isa surm…”

„Ta ei olnud su isa,” ütlesin ma otse.

„Oli küll!” hüüatas ta otsekohe, nii et vastuse kiirus meid mõlemat ehmatas.

Frank oli tookord lõpuks kuulda võtnud arstide hoiatust, et igasugune katse „sundida mind tegelikkust aktsepteerima”, nagu üks ennast väljendas, võib kahjustada mu rasedust. Koridorides oli palju sosistamist olnud – ja vahel ka karjumist –, kuid lõpuks oli ta loobunud mult pärimast, mis tegelikult juhtus. Ja mina, keha nõrk ja hing haige, olin loobunud katsetest talle seda rääkida.

Kuid seekord ma ei kavatsenud loobuda.

„Ma lubasin Frankile,” ütlesin ma, „kakskümmend aastat tagasi, kui sa sündisid. Tahtsin teda maha jätta, kuid ta ei lasknud. Ta armastas sind.” Tundsin, kuidas mu hääl Briannat vaadates õrnemaks muutub. „Ta ei suutnud tõde uskuda, kuid muidugi ta teadis, et ta ei ole su isa. Ta palus, et ma seda sulle ei räägiks – et laseksin tal su isa olla –, kuni ta elab. Pärast seda, ütles ta, otsustagu ma ise.” Neelatasin ja tõmbasin keelega üle kuivade huulte.

„Seda olin ma talle võlgu,” jätkasin ma, „sest ta armastas sind. Kuid nüüd on Frank surnud – ja sul on õigus teada, kes sa oled. Kui sa selles kahtled, mine Inglise Portreemuuseumi. Neil on seal Ellen MacKenzie – Jamie ema – pilt. Ta kannab neid.” Puudutasin keed oma kaelas. Barokne ehe Šotimaa jõgedest pärit, kuldtraadiga ühte põimitud mageveepärlitest. „Jamie kinkis need mulle meie pulmapäeval.”

Vaatasin sirge seljaga, jäigalt istuvat Briannat, näolihased protestivaimust pingul. „Võta väike peegel kaasa,” ütlesin ma. „Vaata portreed korralikult ja siis vaata peeglisse. Sarnasus pole just täiuslik, kuid sa oled ikkagi väga oma vanaema moodi.”

Roger põrnitses Briannat, nagu ta näeks teda esmakordselt. Siis vaatas ta otsekui otsusele jõudes vaheldumisi meid mõlemat, võttis äkki südame rindu ja tõusis diivanilt, kus ta seni Brianna kõrval istus.

„Mul on siin midagi, mida te peaksite nägema,” ütles ta otsustavalt. Ta läks kiirel sammul vikaari vana liugkaanega kirjutuslaua juurde ja tõmbas laekast välja kummipaelaga kinni tõmmatud rulli kollasekstõmbunud ajaleheväljalõikeid.

„Loe, ja siis vaata ka kuupäevi,” ütles ta väljalõikeid Briannale ulatades. Ta jäi seisma, pööras pilgu minule ja vaatas mind pikalt ning kiretult, milles ma tundsin ära teadlase, kes on õppinud objektiivne olema. Ta ei uskunud mind veel, kuid tal oli küllalt kujutlusvõimet, et kahelda.

„Tuhat seitsesada nelikümmend kolm,” ütles ta nagu iseendale. Siis raputas imestlevalt pead. „Ja mina arvasin, et isa on mõni mees, keda sa kohtasid 1945. aastal. Issand, ma poleks iial millegi sellise peale tulnud – ja kes olekski?”

Olin üllatunud. „Sa teadsid? Et Brianna isa…?”

Roger osutas peaga väljalõigetele Brianna käes. Tüdruk ei olnud neile veel pilku heitnud, vaid vahtis pooleldi jahmunult, pooleldi vihaselt Rogerit. Nägin ta silmis lähenevat tormi ja mulle tundus, et Roger näeb samuti. Ta pööras oma pilgu kähku küsivalt minule.

„Nii et need mehed, kelle nimed sa mulle andsid ja kes Cullodeni väljal võitlesid – sa tundsid neid?”

Tundsin lõpuks kergendust. „Jah, ma tundsin neid.” Idakaares kõmises kõu ja kabineti üht seina täitva maast laeni akna vastu hakkas põrisema vihm. Brianna oli kummardunud väljalõigete kohale, nii et juustekardina tagant paistis välja vaid erepunaseks tõmbunud ninaots. Jamie läks samuti alati näost punaseks, kui ta oli vihane või endast väljas. Ma teadsin väga hästi, milline näeb välja üks plahvatuse äärele viidud Fraser.

„Ja sa olid Prantsusmaal,” pomises Roger enda ette, uurides mind endise tähelepanuga. Jahmatus ta näol andis maad kahtlusele ja isegi erutusele. „Ega sa vist ei teadnud…”

„Teadsin küll,” ütlesin talle. „Sellepärast me Pariisi läksimegi. Ma olin Jamiele Cullodenist rääkinud – 1745. aastast ja mis siis juhtuma hakkab. Me läksime Pariisi, et üritada veenda Charles Stuartit loobuma.”