Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 3

Roger Wakefield seisis keset tuba ja tal oli tunne, nagu oleks ta ümber piiratud. Ta luges seda tunnet suuresti õigustatuks, kuivõrd ta oli ümber piiratud: teda ümbritsesid nipsasjakeste ja suveniiridega kaetud lauad, rasked leenikaitsete, plüüsi ja vaibakestega kaetud Victoria-aegsed mööblitükid, lihvitud põrandal lebavad väikesed tressidega kaunistatud vaibakesed, mis vaid ootasid võimalust pahaaimamatu jala all liugu lasta, ja palju muud. Ja kõige selle ümber oli veel kaksteist mööbli, riiete ja paberitega täidetud tuba. Ja raamatud – oh issand, raamatud ju ka veel!

Kabinet, kus ta seisis, oli kolmest küljest palistatud raamaturiiulitega, kõik lõhkemiseni täis pressitud. Pehmekaanelised kriminullid kuhjusid rõõmsavärviliste, narmendavate hunnikutena soliidsete nahkköidete ees, kõrvuti raamatuklubide valiksarjade, kadunud raamatukogudest sisse vehitud vanade köidete ja tuhandete brošüüride, reklaamlehtede ning käsitsi köidetud käsikirjadega.

Sarnane olukord valitses ka mujal majas. Kõigil horisontaalsetel pindadel kuhjusid raamatud ja paberid, nende all ägas ning oigas iga viimne kui kapp. Rogeri kadunud kasuisa oli elanud pika tegevusrohke elu, enam kui kümme aastat kauem kui piibellik „kolmekordne pluss kümme”. Ja alates kaheksakümnendast eluaastast ei olnud aulik vikaar Reginald Wakefield midagi ära visanud.

Roger surus maha tahtmise uksest välja joosta, oma Morris Minorisse hüpata ja tagasi Oxfordi põrutada, jättes maja koos sisustusega ilma ning vandaalide hooleks. Rahune maha, ütles ta sügavalt ohates iseendale. Sa saad sellega hakkama. Raamatud on kõige lihtsam osa; pole tarvis muud, kui nad ära sorteerida ja siis kutsuda keegi, kes nad minema veaks. Kindel, et selleks läheb vaja raudteevaguni suurust veoautot, aga üldiselt on see võimalik. Riietega pole muret. Need saab Oxfam.1

Ta ei teadnud küll, mida peaks Oxfam peale hakkama umbes 1948. aastast pärinevate vestiga seržülikondadega, kuid ehk ei ole auväärsed vaesed üleliia pirtsakad. Rogeri hingamine rahunes. Ta oli kadunud vikaari pärandiga tegelemiseks võtnud Oxfordi ajalooteaduskonnast kuuajase puhkuse. Võib-olla sellest isegi piisab. Mõnel raskemal hetkel oli tundunud, et selleks kulub aastaid.

Ta astus ühe laua juurde ja võttis sellelt väikese portselankausi. See oli täis ristkülikukujulisi metallmärke, tinast „gaberluntse”, mida 18. sajandil kogudused andsid nii-öelda litsentsitud kerjustele. Lambi juures seisis valik keraamilisi pudeleid, nende kõrval oinasarvest ja hõbedast nuusktubakatoos. Kas kinkida need muuseumile? mõtles Roger kahevahel olles. Maja oli täis igasugust jakobiitlikku kraami; pastor oli olnud harrastusajaloolane, keda huvitas eriti 18. sajand.

Rogeri sõrmed silitasid tahtmatult toosi, järgides sellele kantud tähtede musti jooni, mis tähistasid Canongate’i rätsepate tsunfti oldermannide ja laekahoidjate nimesid ning vastavaid daatumeid; valmistatud Edinburghis aastal 1726. Võib-olla tuleks mõni pastori haruldasem asi endale jätta? Kuid samas põrkas ta tagasi ja raputas otsustavalt pead. „Poiss, pole midagi teha,” ütles ta valjusti, „see tee viib hullumajja.” Või hamstriellu. Hakkad korra valima, on sul neid varsti mustmiljon ja eladki selles hirmuäratavas pastoraadis mitme inimpõlve kolihunniku otsas. „Ja kõneled iseendaga,” pomises ta.

Mõte mitme inimpõlve kolile meenutas talle garaaži ja see mõte võttis ta korraks põlvist nõrgaks. Pastor, kes tegelikult oli Rogeri vanaonu, oli ta lapsendanud II maailmasõja ajal, kui ta oli viiene ja tema vanemad surma said; ema pommitamises ja isa teisel pool La Manche’i mustavaid vooge. Loomuomase kogujainstinktiga oli vikaar hoidnud alles kõik Rogeri vanemate asjad ja need seisid praegugi puu- ja pappkastidena pakituna garaaži tagumises otsas. Roger teadis kindlalt, et keegi ei olnud viimase kahekümne aasta jooksul ühtki neist kastidest kordagi avanud.

Mõte, et ta peab ennast läbi kaevama kõigist neist vanemate asjadest, tõi Rogeri huulile vanatestamentliku oige. „Oo, Jumal,” lausus ta valjult, „ainult mitte seda!”

See polnud just palvena mõeldud, kuid otsekui vastuseks helises uksekell ja Roger hammustas jahmatusest keelde.

Pastoraadi uksel oli komme niiske ilmaga paisuda ja raskelt käia, mis tähendas, et ta käis enamiku ajast raskelt. Läbilõikava kriiksu saatel avas Roger ukse ja leidis selle tagant naisterahva.

„Kuidas ma saan teid aidata?”

Naisterahvas oli keskmist kasvu ja väga kena. Üldmulje kohaselt olid tal kaunid proportsioonid ja valged linased rõivad ning kõige krooniks lopsakad lokkis juuksed, seatud millessegi šinjoonilaadsesse. Ja kõige selle keskel ebatavalised, heledad, täpselt vana hea šerri värvi silmad.

Silmad mõõtsid Rogerit number 11 tennistest kuni naisest jala võrra kõrgemal asuva pealaeni. Suunurgast alanud naeratus venis laiemaks. „Mulle ei meeldi alustada klišeega,” ütles naine, „aga küll te olete suureks kasvanud, väike Roger!”

Roger tundis, et punastab. Naine pahvatas naerma ja ulatas käe. „Te ju olete Roger, eks ole? Minu nimi on Claire Randall; olen kadunud vikaari vana sõber. Kuid teid ma pole näinud sestpeale, kui olite viiene.”

„Ee, te ütlesite „kadunud”? Siis, tähendab, te teate…”

Naeratus kadus naise näolt, et asenduda sügava kahjutundega.

„Jah, ja mul oli kohutavalt kurb seda kuulda. Süda, jah?”

„Mmm, jah. Väga äkki. Ja ma saabusin just Oxfordist, et alustada selle… selle kõigega tegelemist.” Ta viipas ebamääraselt, pidades silmas nii vikaari surma, pastoraadihoonet kui kõike, mida see sisaldas.

„Niipalju kui ma teie isa raamatukogu mäletan, siis see väike kraamimine võtab teil küll aega kuni järgmiste jõuludeni,” märkis Claire.

„Sel juhul me võib-olla ei peaks teid segama,” lausus pehme hääl ameerikapärase hääldusega.

„Oi, ma unustasin,” ütles Claire, pöördudes tüdruku poole, kes oli ukseesise varjualuse nurgas seistes seni märkamatuks jäänud. „Roger Wakefield – minu tütar Brianna.”

Brianna Randall astus häbeliku naeratuse saatel lähemale. Roger jäi hetkeks tummalt vahtima, kuid kutsus end kähku korrale. Ta tegi sammu tagasi ja lõi ukse täiesti lahti, mõeldes kiirelt, millal ta viimati särki vahetas.

„Mis te nüüd, mis te nüüd!” lausus ta õhinal. „Mõtlesin just vahet pidada. Ehk astute sisse?”

Ta juhatas naised käeviipega mööda koridori vikaari kabineti suunas, täheldades ühtlasi, et tütar on esiteks parasjagu kena ja teiseks üks pikemaid tüdrukuid, keda ta on lähedalt näinud. Rogeri meelest pidi tüdruk oma kuus jalga pikk olema, sest koridoripeeglist möödudes ulatus ta pea peegliraami ülaservani. Neile järgneva Rogeri selg läks tahtmatult sirgu, mis tegi kuus jalga kolm tolli. Kabinetti sisenedes jõudis ta pea viimasel hetkel alla tõmmata, et ta ennast vastu uksesillust ära ei lööks.

„Ma kavatsesin varem tulla,” ütles Claire end üüratus tugitoolis mugavamalt istuma seades. Vikaari kabineti neljas sein koosnes maast laeni akendest ja päikesekiir mängles ta helepruune juukseid hoidval pärlitega juukseklambril. Lokid kippusid lahti pääsema ja Claire tõstis kõneldes ühe sellise hajameelselt kõrva taha.

„Mul oli möödunud aastal juba kõik korraldatud, aga siis oli meil seal Bostoni haiglas hädaolukord – ma olen arst,” lisas ta selgituseks ja tema suunurk tõusis veidi Rogeri imestunud ilme peale, mida viimane ei suutnud päriselt varjata, „ – ja mul on nii kahju, et me ei tulnud. Oleksin nii tahtnud jälle teie isa näha.”

Roger imestas endamisi, miks nad siis nüüd tulid, kui teadsid, et isa on surnud, kuid küsida tundus ebaviisakas. „Vaatate siis niisama veidi ringi?” päris ta selle asemel.

„Jah, tulime Londonist läbi kogu maa,” vastas Claire ja naeratas tütrele. „Tahtsin, et Bree näeks. Tema kõne järgi seda ei ütleks, kuid tegelikult on ta sama palju inglane kui mina, ehkki pole siin kunagi elanud.”

„Ah nii?” küsis Roger Briannale otsa vaadates. Väga inglase moodi ta välja ei näe, mõtles ta. Lisaks pikale kasvule olid tal ka tihedad, lahtiselt õlgadele langevad punased juuksed ja tugevad kandilised näojooned ning pikk ja sirge nina – võib-olla pisut liigagi pikk.

„Ma sündisin Ameerikas,” seletas Brianna, „aga nii ema kui isa on – olid – inglased.”

„Olid?”

„Mu abikaasa suri kaks aastat tagasi,” kostis Claire. „Ma arvan, et te teadsite teda – Frank Randall.”

„Frank Randall! Muidugi teadsin!” Roger laksas endale otsaette ja tundis, kuidas ta palged Brianna itsituse peale punaseks tõmbuvad. „Te peate mind nüüd täielikuks idioodiks, kuid ma sain alles praegu aru, kes te olete.”

Nimi seletas paljugi; Frank Randall oli silmapaistev ajaloolane ja vikaari hea sõber; nad olid aastaid teineteisega jaganud oma salajast informatsiooni jakobiitide kohta, ehkki sellest oli oma kümme aastat, kui Frank viimati pastoraadis käis.

„Nii et külastate Invernessi kandi ajaloolisi huviväärsusi?” riskis Roger usutleda. „Kas te Cullodenis olete juba käinud?”

„Veel ei ole,” vastas Brianna. „Mõtlesime, et läheme kunagi nädala sees.” Vastust saatev naeratus oli viisakas, kuid mitte enamat.

„Täna õhtupoolikuks on meil piletid ekskursioonile mööda Loch Nessi,” seletas Claire, „ja homme läheme võib-olla Fort Williami vaatama, aga võib-olla ka hulgume lihtsalt Invernessi peal; linn on sestsaadik kõvasti kasvanud, kui mina siin olin.”

„Ja kunas see oli?”

Roger mõtiskles, kas ta peaks pakkuma oma teeneid teejuhina. Tegelikult tal seda aega ei olnud, kuid Randallid olid vikaari head sõbrad. Pealegi – autoga kahe veetleva daami saatel Fort Williami sõita tundus palju meelitavam kui garaaži koristamine, mis tal praegu esmajärjekorras ette tulnuks võtta.

„Oh, üle kahekümne aasta tagasi. See on pikk aeg.” Claire’i hääles kõlas kummaline noot, mis sundis Rogerit pilku tõstma, kuid Claire vaid naeratas vastuseks.

Roger võttis julguse kokku. „Kui ma kuidagi saan teid aidata, kuni te siinkandis viibite…”

Claire naeratas endiselt, kuid midagi ta näoilmes muutus. Rogeril tekkis lausa tunne, et Claire oli midagi sellist oodanud. Naine heitis pilgu tütrele, siis uuesti talle.

„Kui te nii lahke olete,” vastas ta veelgi soojemalt naeratades.

„Aga ema!” hüüatas Brianna end toolis sirgu ajades. „Sa ei taha ometi härra Wakefieldi segada! Vaata, kui palju tal tööd on!” Ning ta viipas segamini kabinetile, kus kõrgusid üle serva ajavad pappkastid ja lõputud raamatukuhjad.

„Ah, see ei sega mind üldse!” tõrjus Roger. „Aga… mida konkreetset ma teha saaksin?”

Claire heitis tütrele korralekutsuva pilgu. „Ma ei kavatsenud talle nuiaga kuklasse lüüa ja teda vägisi kusagile lohistada,” märkis ta nokkivalt. „Aga ta võib tunda kedagi, kes meid aidata saab. Asi on nimelt ühes väikeses ajaloolises projektis,” pöördus ta Rogeri poole. „Nimelt mul on vaja kedagi, kes valdaks korralikult 18. sajandi jakobiitide teemat – kena prints Charlie ja kõik see.”

Roger nõjatus huvitunult ettepoole. „Jakobiidid?” sõnas ta. „See periood ei ole just mu eriala, aga üht-teist ma tean – raske on mitte teada, kui elad Cullodenile nii lähedal. See on see koht, kus toimus otsustav lahing,” selgitas ta Briannale. „Kus prints Charlie vägi kohtus Cumberlandi hertsogi omaga ja sai hävitavalt lüüa.”

„Täpselt,” ütles Claire. „Ja see ongi otseselt seotud sellega, mida ma tahan välja uurida.” Ta võttis käekoti ja otsis sealt kokkumurtud paberi.

Roger voltis paberi lahti ja lasi pilgul sellest üle libiseda. Tegemist oli nimekirjaga – võib-olla kolmkümmend nime, kõik mehed. Ülaserva oli kirjutatud: JAKOBIITIDE ÜLESTÕUS 1745 – CULLODEN.

„Aa, 1745,” ütles Roger. „Need mehed sõdisid kõik Cullodeni all?”

„Jah,” noogutas Claire. „Ja ma tahan teada, kui palju neist selles lahingus ellu jäi?”

Roger uuris lõuga kratsides hoolikalt nimekirja. „Küsimus on lihtne,” nentis ta, „kuid vastuse leidmine võib raskeks osutuda. Cullodeni lahingus sai prints Charlesi poolel surma nii palju mägilasi, et neid ei maetud eraldi. Nad maeti ühishaudadesse, igaühe peal üksainus kivi klanni nimega.”

„Jah, ma tean,” ütles Claire. „Brianna pole seal käinud, aga mina olen – õige ammu.” Roger arvas ta silmis tumedat varju nägevat, kuid see kadus kiirelt, kui ta oma käekoti kohale kummardus. Mõni ime, mõtles mees. Cullodeni lahinguväli oli rusuv paik; tal tulid endalgi pisarad silma, kui ta üle laia nõmme vaadates mõtles rohukamara all puhkavatele uhketele ja vapratele šoti mägilastele.

Claire murdis lahti veel mõned masinakirjaga kaetud paberilehed ja ulatas talle. Pikk valge sõrm libises mööda ühe lehe serva alla. Ilusad käed, täheldas Roger; kauni kujuga, hästi hoolitsetud, kummaski käes üks sõrmus. Eriti pilkutõmbav oli parema käe hõbesõrmus; lai šotimustriline, karuohakaõitega kaunistatud James I stiilis ehe.

„Siin on nende abikaasade nimed, niipalju kui ma neid tean. Mõtlesin, et ehk on sellest abi, sest kui mehed Cullodeni juures surma said, siis võib ehk leida andmeid nende naiste uuesti abiellumise või emigreerumise kohta. Kas kirikuraamatuis ei peaks sellised asjad kirjas olema? Nad on kõik ühest kihelkonnast; kirik asus Broch Mhordas – siit veidi lõunas.”

„Väga asjalik mõte,” sõnas Roger veidi üllatunult. „Ajaloolase vääriline.”

„Vaevalt mind ajaloolaseks saab nimetada,” nentis Claire Randall. „Kuigi teisest küljest, kui ajaloolasega elad, hakkab üht-teist külge.”

„Muidugi.”

Korraga ajas Roger end tugitoolist püsti. „Ma olen kohutav võõrustaja; palun lubage mul teile midagi juua pakkuda ja siis räägime sellest asjast lähemalt. Võib-olla ma saan ise aidata.”

Valitsevast segadusest hoolimata teadis ta, kus seisavad karahvinid, ja varustas külalised kiirelt viskiklaasiga. Ta segas Brianna viskisse küllalt palju soodavett, kuid märkas, et tüdruk maitseb seda ilmel, nagu oleks klaasis sipelgamürk, mitte aga Glennfiddichi parim single malt. Claire, kes soovis viskit juua lahjendamata, näis oma jooki märksa enam nautivat.

„Nii,” ütles Roger tagasi istudes ja paberit uuesti kätte võttes. „Ajalooteaduslikus mõttes huvitav probleem. Te ütlete, et need mehed olid ühest kihelkonnast? Oletan, et nad on ka ühest klannist või selle harust – nagu näha, on paljud neist Fraserid.”

Claire noogutas, käed rüpes vaheliti. „Nad on pärit ühe ja sama mõisa maadelt. Väike mägismaa mõis nimega Broch Tuarach, mida kohapeal nimetati rohkem Lallybrochiks. See oli üks Fraserite klanni haru, ehkki nad Lovati isandale kunagi ametlikult truudust ei vandunud. Need mehed ühinesid ülestõusuga varakult; nad võtsid osa Prestonpansi lahingust – aga Lovati omad tulid alles vahetult enne Cullodeni.”

„Tõesti? See on huvitav.”

18. sajandil olnuks normaalne, et selliste väikeste rendikohtade pidajad surevad seal, kus nad elasid, nende kehad maetakse kombekohaselt külasurnuaiale ja nende surm kantakse korralikult kirikuraamatusse sisse. Kuid kena prints Charlie 1745. aasta katse võita tagasi Šotimaa troon oli kogu korra ja rutiini segi paisanud.

Cullodeni katastroofile järgnenud näljahäda ajal rändasid paljud šotlased Uude Maailma; teised asusid tööd ja peatoidust otsides oma orgudest ning nõmmedelt ümber linnadesse. Vaid vähesed jäid maa ja traditsioonide külge klammerdudes paigale.

„Sellest saaks põneva artikli,” mõtiskles Roger kuuldavalt. „Jälgiks teatud arvu inimeste elusaatusi, selgitaks välja, mis neist sai. Põnevust vähendaks muidugi see, kui selgub, et nad kõik langesid Cullodeni lahingus, aga on tõenäoline, et mõni jäi siiski ellu.” Oli näha, et ta võtaks selle projekti teretulnud vaheldusena ette ka siis, kui soovijaks ei oleks Claire Randall.

„Jaa, ma arvan küll, et saan teid selles osas aidata,” ütles ta ja sai oma rõõmuks Claire’ilt tänutäheks sooja naeratuse.

„Arvate tõesti? See oleks küll tore!” sõnas Claire.

„Rõõm on minu poolel,” kostis Roger. Ta voltis paberilehe kokku tagasi ja pani lauale. „Ma alustan sellega kohe. Aga rääkige nüüd, kuidas sujus teie sõit Londonist siia?”

Jutt kaldus üldistele teemadele. Randallid jutustasid ohtralt lugusid oma sõidust üle ookeani ja seejärel autosõidust Londonist Šotimaale. Roger ei suutnud päriselt vestlusele keskenduda, sest ta hakkas mõttes juba uurimistööd kavandama. Ta tundis töö vastuvõtmise pärast kerget süümepiina; tegelikult ta poleks tohtinud oma aega sellele raisata. Teisest küljest oli tegu huvitava teemaga. Ja polnud võimatu, et tal õnnestub see ühendada vikaari materjalide läbivaatamisega, mida oli nagunii vaja teha; näiteks teadis ta täpselt, et garaažis seisis nelikümmend kaheksa pappkarpi kirjaga JAKOBIIDID, VARIA. Juba sellest teadmisest võis inimene ära minestada.

Ta tiris mõtted tahtejõuga garaažist välja ja avastas, et vestlus on ootamatult uuele teemale kaldunud.

„Druiidid?” küsis ta jahmunult ja piilus umbusklikult oma klaasi, et veenduda, kas ta ikka lahjendas viskit soodaveega.

„Kas te ei ole neist kuulnud?” näis Claire veidi pettunud olevat. „Teie isa – vikaar – teadis küll, ehkki mitteametlikult. Võib-olla ta ei pidanud oluliseks neist rääkida; ilmselt olid nad tema jaoks rohkem naljanumber.”

Roger kratsis pead ja sasis oma pakse musti juukseid. „Ei, ma tõesti ei mäleta. Aga teil on õigus, ta võis kõike seda tõesti tähtsusetuks pidada.”

„Mina ei tea, kas on või ei ole,” ütles Claire ja tõstis jala üle põlve. Mööda sukasäärt langes päikesetriip, rõhutades suka varjus peituva pika sääreluu elegantsi.

„Kui ma viimati koos Frankiga siin käisin – oh issand, kas see oli tõesti kahekümne kolme aasta eest? –, siis vikaar rääkis meile, et siin tegutseb grupp… no ta nimetas neid vast moodsateks druiidideks. Mul pole aimugi, kui autentsed nad olla võisid; ilmselt mitte eriti.” Briannas oli huvi tärganud ja ta nõjatus ettepoole, unustatud viskiklaas pihkude vahel.

„Kirikuõpetaja ei saanud neist ametlikult teada anda – ikkagi ju paganlus ja nii edasi –, aga tema majapidajanna proua Graham oli selle grupiga seotud, nii et ta sai grupi tegemistest aeg-ajalt midagi teada, ja vihjas Frankile, et nad kavatsevad Beltane’i pühal ehk siis volbriööl mingi tseremoonia korraldada.”

Roger noogutas, püüdes harjuda kujutluspildiga, kuidas vanapoolne, ülimalt korralik proua Graham võtab osa paganlikest rituaalidest ja tantsib koidukiirtes keset kiviringe. Ise suutis ta druiidide tseremooniate kohta meenutada vaid seda, et mõnel juhul toodi ohvriks inimesi, põletades neid vitstest korvis, mis tundus ühe presbüterlasest šoti vanadaami puhul veelgi uskumatum.

„Siin suhteliselt lähedal on ühe mäekünka otsas kividest ring. Ja meie hiilisime koidu eel sinna, et, noh, nende järele luurata,” jätkas Claire vabandavalt õlgu kehitades. „Teate ju küll, millised need teadlased on; niipea kui asi puudutab nende uurimisteemat, on südametunnistus nagu käega pühitud, rääkimata mingist sotsiaalsest taktitundest.” Roger krimpsutas selle peale nägu, kuid noogutas hapult nõusoleku märgiks.

„Ja seal nad olidki, proua Graham kaasa arvatud, voodilinad ümber ja tantsisid kiviringis. Frank oli vaimustuses,” lisas ta muiates. „Ja pilt oli tõesti muljetavaldav, isegi mulle.”

Ta pidas hetke vahet ja silmitses Rogerit kaalutlevalt.

„Kuulsin, et proua Graham suri mõne aasta eest. Aga mind huvitab…ega te ei tea, kas tal sugulasi oli? Ma usun, et sellisesse gruppi kuulumine võib olla päritav; võib-olla leidub mõni tütar või tütretütar, kes oskaks mulle sellest rohkem rääkida.”

„Jaa,” sõnas Roger aeglaselt. „On olemas tütretütar, tema nimi on Fiona, Fiona Graham. Kui proua Graham suri, siis ta tuli õieti siia pastoraati appi; vikaar oli juba nii vana, et ei saanud enam üksinda päriselt hakkama.”

Kui miski võis konkurentsi pakkuda kujutluspildile voodilinas ringi kargavast emand Grahamist, siis oli see mõte üheksateistaastasele Fionale kui iidse salateaduse hoidjale, aga Roger kogus ennast tarmukalt ja jätkas:

„Kahjuks ei ole ta praegu siin. Aga ma võin seda asja uurida.”

Claire viipas sihvaka käega tõrjuvalt. „Ärge tehke endale tüli. Küll teinekord jõuab. Me oleme niigi juba palju teie aega raisanud.”

Ja Rogeri ehmatuseks asetas Claire oma tühja klaasi toolide vahel asuvale lauakesele, Brianna aga lisas sellele üpriski varmalt enda täis klaasi. Roger märkas, et Brianna Randall närib küüsi. See väike ebatäiuslikkuse ilming andis talle julgust astuda veel üks samm. Tüdruk äratas temas huvi, ta ei tahtnud, et too lahkuks ilma mingi kokkuleppeta tulevikus kohtuda.

„Mis puutub kiviringidesse,” lisas Roger kiirelt, „siis ma arvan, et ma tean seda, mida te mainisite. See on üsna efektne ja linnast mitte väga kaugel.” Ta naeratas otse Brianna Randallile ja registreeris masinlikult pisiasja, et tüdrukul on ühel põsenukil kolm väikest tedretähni. „Mõtlesin, et ehk alustaks seda projekti väikese reisiga Broch Tuarachi. Kiviring jääb tee peale, nii et võib-olla… – oooh!”

Claire Randall oli oma punnis käekotiga järsu liigutuse teinud ja mõlemad viskiklaasid põrandale paisanud, nii et Rogeri süli ja reied ühelinnaseviskist ning ohtrast soodaveest ujusid.

„Oh issand, andke andeks,” palus Claire ilmselgelt pea kaotanult. Ta kummardus ja hakkas klaasikilde üles korjama, hoolimata Rogeri ebamäärastest katsetest teda takistada.

Brianna, kes oli puhvetilt peotäie riidest salvrätte võtnud ja appi tulnud, ütles: „Tõepoolest, ema, ma ei tea, kuidas nad lubavad sul opereerida. Sinu kätte ei saa usaldada midagi, mis on väiksem kui leivakast. Vaata, sa oled isegi Rogeri kingad viskiga üle valanud.” Ta põlvitas ja hakkas laialipritsinud viskit ning klaasikilde tarmukalt kokku pühkima. „Ja tema püksid ka.”

Napsanud hunnikust uue salvräti ja selle käele visanud, võttis ta energiliselt ette Rogeri jalanõud, nii et tema punane juuksepahmakas hullunult mehe põlvede juures õõtsus. Ta pea kerkis sedamööda, kuidas ta kingade juurest püksisäärte ja reiteni jõudis, tupsutades pesusametile tekkinud märgi laike. Roger sulges silmad ja mõtles meeleheitlikult kohutavatele liiklusõnnetustele maanteel, erinevatest viisidest, kuidas koguda sisemaiseid makse ja maavälistest koletistest – ükskõik millest, mis vaid aitaks tal ennast mitte häbistada, sellal kui Brianna Randalli soe hingeõhk pehmelt läbi märja püksiriide tungis.

„Ee, võib-olla te teeksite ülejäänu ise?”

Hääl tuli kuskilt tema nina kõrguselt; ta avas silmad ja nägi sügavsiniste silmade paari endale laia naeratuse saatel otsa vaatamas. Roger võttis pakutud salvräti nõrga käega vastu, ise hingeldades, nagu oleks äsja rongi eest põgenenud.

Pükste nühkimiseks pead kummardades märkas ta Claire Randalli pilku, milles segunesid kaastunne ja lõbusus. Midagi muud tema pilgust ei paistnud; ei jälgegi sellest sähvatusest, mida ta arvas olevat näinud Claire’i silmis hetk enne õnnetust. Segaduses, nagu Roger oli, otsustas ta, et tegemist peab olema fantaasiaviljaga. Sest miks põrgu päralt pidanuks naine seda tegema meelega?

„Ema, mis ajast sa druiidide vastu huvi tunned?”

Briannale näis juba see mõte kangesti nalja tegevat; panin tähele, kui ta endale põske hammustas, kui ma Roger Wakefieldiga lobisesin, ja lai naeratus, mida ta siis oli varjanud, oli nüüd üle kogu ta näo valgunud. „Kas võtad kah voodilina ja lööd nendega kampa?”

„Kindlasti on see palju lõbusam kui haiglapersonali neljapäevased koosolekud,” kostsin ma. „Ehkki pisut tuuline.”

Brianna huilgas naerda, ehmatades kõnniteelt lendu kaks tihast.

„Ei,” vastasin ma tõsiseks minnes. „Ma ei jahi druiidipreestritare. Aga ma tundsin Šotimaal ühte inimest, kelle ma tahaks üles otsida, kui võimalik. Mul ei ole tema aadressi – me pole enam kui kakskümmend kolm aastat kontaktis olnud –, aga tema tundis huvi igasugu veidruste vastu nagu nõidumine, vanad uskumused, rahvapärimus. Kõik sedasorti asjad. Kunagi elas ta siin lähedal; ma mõtlesin, et kui ta veel praegu siin on, siis võiks ta kuuluda mõnda sellisesse seltskonda.”

„Mis ta nimi on?”

Raputasin pead ja haarasin kinni lahti läinud juuksepandlast, mis tahtis ära tulla. See libises mu sõrmede vahelt läbi ja kukkus kõnnitee kõrvale pika rohu sisse.

„Neetud!” kirusin ma ja kummardusin seda üles võtma. Kobasin värisevate sõrmedega tihedate rohukõrte vahel ringi ja mul oli raskusi rohuniiskusest libeda juukselõksu üleskorjamisega. Geilis Duncanile mõtlemine tekitas minus veel nüüdki kõhedust.

„Ma ei tea,” vastasin juukseid punaseks tõmbunud näolt tagasi lükates. „See tähendab – sellest on nii palju aega möödas ja ma olen kindel, et tal on nüüd teine nimi. Tollal oli ta lesk; ta võib olla uuesti mehele läinud või neiupõlvenime tagasi võtnud.”

„Aa.” Brianna kaotas teema vastu huvi ja kõndis veidi aega vaikides. „Mida sa Roger Wakefieldist arvad, emps?” küsis ta äkki.

Vaatasin talle otsa. Tema põsed roosatasid, aga see võis tulla ka kevadisest tuulest.

„Paistab väga kena noormees,” sõnasin ettevaatlikult. „Kindlasti intelligentne; ta on üks noorimaid professoreid Oxfordis.” Intelligentsusest olin ma juba enne kuulnud; küsimus oli, kas tal on ka kujutlusvõimet. Teadlase tüüpi meestel sageli ei ole. Ometi on kujutlusvõimest palju abi.

„Tal on kihvtid silmad,” ütles Brianna unelevalt, jättes kõrvale küsimuse ajupotentsiaalist. „Eks ole, kõige rohelisemad, mida sa näinud oled?”

„Jaa, need olid tõesti rabavad,” nõustusin ma. „Need on tal alati sellised olnud; mäletan, kuidas ma neid tähele panin, kui ta alles laps oli.”

Brianna vaatas mulle otsa ja kortsutas kulmu.

„Kuule, emps, ja tõesti! Kas sa tõesti pidid ütlema „Küll sa oled suureks kasvanud!”, kui ta ukse lahti tegi? Nii piinlik!”

Naersin.

„No kui sa oled näinud kedagi kuskil oma naba kõrgusel ukerdamas ja siis korraga pead pea kuklasse ajama, et tema nina näha,” kaitsesin ennast, „siis teed tahes-tahtmata selle kohta väikese märkuse.”

„Ema!” hüüatas Brianna, kuid kihistas siiski naerda.

„Tal on ka väga kena tagumik,” märkisin, et teda tagant õhutada. „Panin seda tähele, kui ta kummardus viskipudelit võtma.”

„Eee-MA! Inimesed kuulevad sind!”

Olime jõudnud bussipeatuse lähedale. Peatusemärgi juures seisis paar-kolm naisterahvast ja vanem tviidülikonnas härra; meie lähenedes jäid nad meid vahtima.

„Kas siit läheb tuuribuss Lochi poole?” küsisin ma, silmitsedes teadetetahvlile kinnitatud teadete ja reklaamide pöörast segadikku.

„Jaa, seda küll,” vastas üks daamidest vastutulelikult. „Buss peaks tulema umbes kümne minuti pärast.” Ta uuris Briannat, kes oma teksastes ja valges tuulejakis nägi väga ameerikalik välja. Viimase isamaalise pintslitõmbe lisas pildile tagasihoitud naerust punaseks tõmbunud nägu. „Kas lähete Loch Nessi järve vaatama? Esimest korda?”

Naeratasin prouale. „Ma sõitsin sellel järvel üle kahekümne aasta tagasi koos oma abikaasaga, aga tütrele on see küll esimene kord Šotimaal käia.”

„Oo, kas tõesti?” Ka teiste naiste uudishimu tärkas ja nad kogunesid äkki väga sõbralikult meie ümber, andsid nõu ja küsitlesid meid, kuni suur kollane buss nurga tagant välja popsutas.

Brianna jäi enne astmetest üles ronimist veel sinises, mustavate mändidega raamitud järvevees hõljuvate roheliste viirgude kaunist vaatepilti imetlema.

„See on kindlasti tore,” ütles ta naerdes. „Mis sa arvad, kas me koletist ka näeme?”

„Ei või iial teada,” vastasin ma.

Ülejäänud päeva veetis Roger hajameelselt, ekseldes ühe tegevuse juurest teise juurde. Raamatud, mida tulnuks muinsuskaitse seltsile üleandmiseks kasti pakkida, vedelesid laiali, vikaari iidvana ilma portedeta veoauto seisis sissesõiduteel, kapotikaas üleval ja mootori ülevaatus pooleli, oli varane õhtu ning Roger vahtis tühjal pilgul vihmasadu, küünarnuki kõrval pooleldi joodud teetass, piimakiht peal.

Roger teadis, et ta peaks praegu asuma laiali lammutama vikaari kabineti südant. Mitte raamatuid; see oli küll suur töö, kuid seisnes tegelikult vaid otsustamises, mis jätta endale, mis anda muinsuskaitse seltsile ja mis vikaari kunagise kolledži raamatukogule. Ei, varem või hiljem peab ta ette võtma hoopis suure kirjutuslaua, mille kümned sahtlid olid kõik nii silmini pabereid täis, et ajasid üle ääre. Ja ta peab võtma maha ning ära panema kõik need lahtised paberid, mis kaunistasid toa üht korkseina – ülesanne, mis kohutanuks julgeimatki südant.

Lisaks üldisele vastumeelsusele selle tüütu tööga pihta hakata takistas Rogerit veel miski. Ta ei tahtnud neid iseenesest vajalikke asju teha; ta tahtis Claire Randalli projekti kallale asuda ja Cullodeni mägilasi uurida.

Tegemist oli küllaltki huvitava ideega, ehkki uurimisteemana oli see pigem kitsas kui lai. Aga asi polnud selles. Ei, mõtles ta, kui olla iseenda vastu aus, siis tahan ma Claire Randalli projektiga tegeleda sellepärast, et igatsen kõndida sisse proua Thomase võõrastemajja ja asetada oma töö tulemused Brianna Randalli jalge ette, nii nagu rüütel oma südamedaamile lohepea toob. Ja isegi kui tal ei õnnestu samaväärseid tulemusi saavutada, oli tal ikkagi hädasti tarvis ettekäänet, et teda uuesti näha ja temaga rääkida.

Ta meenutab mulle üht Bronzino2 maali, otsustas Roger. Nii Briannast kui tema emast jäi kummaline mulje, nagu tõuseksid nad kuidagi esile; nad olid nii jõuliste joonte ja ilmekate detailidega, et torkasid muu taustal silma, otsekui olnuks nad taustale graveeritud. Kuid Briannaga kaasnesid ka need eredad värvid ja absoluutse füüsilise kohalviibimise aura, mis iseloomustavad Bronzino portreid, kes sind justkui silmadega saadaks ja kohe-kohe suu avaks, et oma raami seest sind kõnetada. Roger polnud muidugi näinud mõnd Bronzino portreed viskiklaasi peale nina krimpsutamas, kuid kui krimpsutaks, siis näeks ta kindlasti täpselt samasugune välja kui Brianna Randall.

„Kurat ja põrgu,” ütles ta valjult. „See ei võta ju palju aega, kui homme Cullodeni mõisaarhiivile pilgu peale viskan? Sina,” ütles ta kirjutuslauale ja selle koormale, „võid päevakese oodata. Ja sina ka,” teatas ta korkseinale ning võttis riiulist otsustavalt kriminulli. Siis vaatas ta sõjakal pilgul ringi, nagu hoiataks mööblitükke vastuvaidlemise eest, kuid ei kuulnud midagi peale elektrikamina sahina. Ta lülitas selle välja, võttis raamatu kaenla alla ja lahkus tuld kustutades kabinetist.

Minuti pärast oli ta tagasi, läks pimedas läbi toa ja võttis laualt nimekirja.

„No vaat kurat jah,” teatas ta seda särgitaskusse torgates. „Ei tahaks seda hommikul maha unustada.” Roger patsutas taskule, tundis südame kohal paberi kerget krabinat ja läks üles magamistuppa.

Jõudsime Loch Nessilt tagasi tuulest pargituna ja vihmast läbi külmunult ning nautisime sooja õhtusöögi ja võõrastetoas süüdatud kamina mõnusat õdusust. Brianna hakkas munapudru kohal haigutama ja varsti palus ennast vabandada, kuna ta peab minema kuuma vanni võtma. Jäin mõneks ajaks allkorrusele meie perenaise proua Thomasega juttu puhuma ja kell oli juba peaaegu kümme, kui ma omakorda vanni ja öösärgi poole liikuma hakkasin.

Brianna läks magama ja tõusis vara; kui magamistoa ukse lahti tõmbasin, tervitas mind tema vaikne hingamine. Varane magamaheitja ja ühtlasi kõva unega; toimetasin ettevaatlikult toas ringi, panin oma riided rippuma ja koristasin lahtisi asju, kuid polnud erilist ohtu, et ma ta üles ajaksin. Samal ajal jäi majas täiesti vaikseks, nii et mu toimetamisest põhjustatud helid tundusid mulle endale väga valjud.

Olin kaasa võtnud mitu Franki raamatut, et need Invernessi raamatukogule annetada. Need olid kohvri põhja laotud, et nad kergematele ja õrnematele asjadele kindla vundamendi moodustaksid. Võtsin nad ükshaaval välja ja asetasin voodile. Viis läikivat kõvakaanelist köidet ümbrispaberis. Kenad soliidsed raamatud; igaüks oma viis- või kuussada lehekülge, lisaks register ja illustratsioonid.

Minu kadunud abikaasa kogutud teoste täielikult kommenteeritud väljaanne. Ümbrispaberi pöörded täis tollidepikkusi imetlevaid arvustusi ja kõigi ajaloovaldkondade tunnustatud ekspertide kommentaare. Pole paha ühe elutöö kohta. Saavutus, mille üle võib uhke olla. Kompaktne, kaalukas, autoriteetne.

Ladusin köited voodi kõrvale lauale, et neid hommikul mitte unustada. Pealkirjad raamatuselgadel olid muidugi erinevad, kuid ma sättisin nad nõnda, et „Frank R. Randall” iga pealkirja lõpus jäi teiste samasugustega kohakuti. Tähed sätendasid öölambi valguskumas kristallselgelt.

Võõrastemaja oli vaikne; turismihooaeg ei olnud veel alanud ja need vähesed, kes siin peatusid, olid ammu magama läinud. Teisest voodist kostis Brianna vaikset nohistamist, ta keeras unes külge ja pikad punased kiharad jäid üle tema magava näo rippu. Pikk paljas jalg sirutus voodiriiete alt välja ja ma tõmbasin sellele vaikselt lina peale.

Soov magavat last puudutada ei kao kunagi, isegi kui laps on emast hulga pikem ja juba ise naine, ehkki alles noor. Pühkisin juuksed Brianna silmilt tagasi ja silitasin ta juustekrooni. Ta naeratas unes, see oli põgus rahuloluvälgatus, mis sealsamas haihtus. Minu naeratus püsis kauem, ma vaatasin teda ja sosistasin tema unest kurtidesse kõrvadesse, nagu olin seda teinud sadu kordi varemgi: „Jumal küll, sa oled nii tema moodi.”

Neelatasin alla kurku kerkinud klombi – nüüdseks oli sellest peaaegu et harjumus saanud – ja võtsin toolileenilt hommikumantli. Šoti mägismaal oli aprillikuus neetult külm, kuid ma polnud veel valmis otsima sooja pelgupaika omaenda voodis.

Olin perenaisel palunud võõrastetoas kamin küdema jätta, kinnitades talle, et enne magamaminekut teen tule ise kustu. Sulgesin vaikselt ukse, pikkade väljasirutatud jäsemete ja sinisel vatitekil voogavate punaste siidkiharate pilt alles silme ees.

„Pole seegi ühe elutöö kohta paha,” sosistasin pimedasse koridori. „Võib-olla mitte nii kompaktne, aga paganama usaldusväärne.”

Väike võõrastetuba oli hämar ja hubane, kaminatulest oli jäänud vaid kõige jämedam tukk, mille ümber loitsid ühtlased madalad leegid. Tõmbasin väikese tugitooli kolde ette ja panin jalad kaminapiirdele. Kuulsin mitmesuguseid nüüdisajal tavalisi helisid – all keldris surises tasakesi külmkapp, kuskil undas keskküte, mis muutis kamina pigem mugavuseks kui vajaduseks, väljast kostis juhuslikult mööduva auto mürinat.

Kuid kõige selle all laotus mägismaa öö sügav vaikus. Istusin täiesti liikumatult, et selleni jõuda. Viimati olin seda tajunud kahekümne aasta eest, kuid vaikuse rahustav võim oli alles, ta püsis kindlalt mägede vahel.

Pistsin käe hommikumantli taskusse ja võtsin kokkumurtud paberilehe – koopia sellest, mille olin andnud Roger Wakefieldile. Oli liiga pime, et lehelt midagi lugeda, kuid ma ei pruukinud nimesid nähagi. Murdsin paberi siidriide alla peitunud põlvel lahti ja jäin pimesi loetamatut kirja silmitsema. Libistasin sõrmega mööda iga rida, pomisedes ükshaaval meeste nimesid nagu palvet. Nad kuulusid selle külma kevadöö juurde, rohkem veel kui mina. Kuid ma vaatasin üksisilmi tulle ja lasin väljas valitseval pimedusel valguda enda sees valitsevaisse tühemikesse.

Ja nimetades nende nimesid, otsekui kutsuksin ma neid kohale, alustasin tagasiteed üle pimeda tühjuse sinna, kus nad mind ootasid.