Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 4

Järgmisel hommikul lahkus Roger Cullodeni mõisast, kaasas kaksteistkümmend lehekülge märkmeid ja hinges süvenev segadus. Polnud kahtlust, et see, mis oli alguses tundunud küllaltki lihtsa ajaloolise uurimisülesandena, kippus võtma veidraid pöördeid.

Ta oli Cullodeni lahingus langenute nimestikust leidnud vaid kolm nime, mis klappisid Claire Randalli nimekirjas sisalduvate nimedega. Selles polnud iseenesest midagi imelikku. Charles Stuarti armees sama hästi kui puudus täielik ülevaade meestest, sest mõned klannivanemad ühinesid „kena printsiga” ilmselt hetkelise tuju ajel ja teised lahkusid veel tühisemal põhjusel enne, kui nende meeste nimed ühessegi ametlikku dokumenti jõudsid. Mägilaste armee arvepidamine, mis parimal juhul oli ebajärjekindel, oli lõpu poole peaaegu täielikult koost lagunenud; lõpuks ei ole ju erilist mõtet pidada täpseid palgalehti, kui pole millegagi meestele palka maksta.

Roger pakkis oma kiitsaka kogu ettevaatlikult vanasse Morrisesse, tõmmates masinlikult pea õlgade vahele, et seda mitte ära lüüa. Ta võttis kaenla alt kausta, avas selle ja kortsutas kopeeritud materjale vaadates kulmu. Kummalisel kombel figureerisid peaaegu kõik Claire’i nimekirja mehed armee palgalehtedel.

Jah, selle või teise klanni üksusest võis mehi sedamööda, kuidas lähenev katastroof aina ilmsemaks sai, ka deserteeruda; selles poleks olnud midagi ebatavalist. Ent käesoleva loo tegi nii arusaamatuks see, et Claire’i nimekiri sisaldus otsast lõpuni Lovati isanda rügemendi nimekirjas; see rügement oli saabunud üsna viimasel hetkel, täitmaks Lovati isanda Simon Fraseri Stuartitele antud lubadust.

Kuid Claire oli selgesti öelnud – ja pilk tema nimekirjale kinnitas seda –, et kõik need mehed pärinesid väikesest Broch Tuarachi nimelisest mõisast Fraserite maade edelanurgas, sisuliselt MacKenzide territooriumi piiril. Vähe sellest, Claire oli kindlalt öelnud – ja pilk tema nimekirjale ka kinnitas seda –, et need mehed olid mägilaste armees olnud juba Prestonpansi lahingust peale, mis oli toimunud sõjakäigu alguses.

Roger raputas pead. See ei klapi. Kindel, et Claire eksis ajaga – ta ju ütles ise, et ta pole ajaloolane. Kuid ilmselt mitte kohaga? Ja kuidas võisid mehed, kes ei olnud Fraserite klannivanemale truudust vandunud, äkki olla Simon Fraseri käsutuses? Tõsi, Lovati isandat tunti kui „vana rebast” ja seda põhjusega, kuid Roger kahtles, kas isegi nii aukartustäratav vana krahv võis olla nii nutikas, et millegi sellisega hakkama saada.

Omaette kulmu kortsutades pani Roger auto käima ja sõitis parkimisplatsilt minema. Cullodeni arhiivid olid masendavalt lünklikud, koosnedes suuremalt jaolt lord George Murray ohtrasõnalistest kirjadest, milles nurisetakse varustusprobleemide üle, ja esemetest, mida on hea turistidele vaatamiseks vitriini panna. Roger vajas enamat.

„Pea hoogu, kukepoeg,” talitses ta ennast, pöördel silmanurgast tagasivaatepeeglisse kiigates. „Sinu ülesanne oli välja uurida, mis sai neist, keda Cullodeni lahinguvälja maha ei löödud. Mis tähtsust sel on, kuidas nad sinna said – oluline on, et nad tulid lahingust ühes tükis tagasi.”

Aga ta ei suutnud seda peast visata. Asjaolud olid liiga kummalised. Nimed kippusid meeletu kiirusega segi minema, eriti mägedes, kus jäi mulje, et mistahes ajahetkel kannab umbes pool meestest nime „Alexander”. Järelikult tunti inimesi enamasti lisaks nende perekonna- või klanninimele ka kohanime järgi. Vahel kohanimi isegi asendas perekonnanime. Näiteks üks silmapaistvamaid jakobiitide väejuhte Lochiel oli tegelikult Donald Cameron Lochielist, mis eristas teda kenasti sadadest teistest Donald Cameronidest.

Ja need mägilased, kelle nimi ei olnud Donald või Alec, olid Johnid. Nendest kolmest nimest, mis Claire’i nimekirjas ja langenute nimestikus kokku langesid, oli üks Donald Murray, teine oli Alexander MacKenzie Fraser ja kolmas John Graham Fraser. Kõik ilma kohanimeta; lihtsalt ees- ja perekonnanimed ning rügement. Lovati isanda, Fraserite rügement.

Kuid ilma kohanimeta ei saanud Roger kindel olla, kas tegemist ikka on samade isikutega kui Claire’i nimekirjas. Surmasaanute nimestikus oli vähemalt kuus John Fraserit; ja seegi nimestik oli mittetäielik, sest inglased ei pööranud täpsusele ega põhjalikkusele suuremat tähelepanu – enamik andmeid pandi kirja hiljem, kui klannivanemad pead üle lugesid ja välja selgitasid, kes pole koju jõudnud. Sageli ei jõudnud koju klannivanemad ise, mis tegi asja veel keerulisemaks.

Roger tõmbas närviliselt sõrmi tugevasti läbi juuste, nagu võiks peanaha massaaž stimuleerida ta ajutegevust. Ja kui need kolm meest ei ole needsamad, siis läheb lugu veelgi mõistatuslikumaks. Charles Stuarti armeest langes ja suri Cullodeni all tubli pool. Lovati mehed olid kõige palavamas rindelõigus, otse lahingu keskel. Oli kujuteldamatu, et kolmekümnemeheline salk võis selliselt positsioonilt naasta ilma ühegi kaotuseta. Lovati isanda mehed liitusid ülestõusuga hilja; teistes üksustes esines väekargamist juba ohtralt, seal olid mehed sõdinud juba küllalt kaua, et mõista, kuhu nad on sattunud, aga Fraserid olid silmatorkavalt lojaalsed – ning kannatasid seetõttu rohkem.

Seljatagant kostis valju tuututamist, Roger ärkas mõtisklustest ja tõmbas auto tee äärde, et lasta suurel ja valgel veoautol nördinult mööda vuhiseda. Mõtisklemine ja sõitmine ei sobi kokku, otsustas ta. Niimoodi jätkates võib lõpetada nägupidi vastu kivimüüri.

Ta istus natuke aega liikumatult ja mõtles järele. Esmane soov oli sõita proua Thomase öömajja ja rääkida Claire’ile, mida ta on leidnud. Tõsiasi, et sellega võib kaasneda mõni hetk Brianna õnnistavat lähedalolekut, tegi mõtte eriti ahvatlevaks.

Teisest küljest nõudsid kõik tema ajaloolaseinstinktid rohkem andmeid. Ja Roger ei olnud kindel, kas Claire on see, kes teda selles osas aidata saaks. Ta ei suutnud ette kujutada, et Claire värbab teda seda uurimust tegema, ise aga segab ta tööd ebatäpse informatsiooniga. See poleks lihtsalt arukas ja Claire Randall oli Rogeri meelest silmapaistvalt arukas inimene.

Kuigi jäi veel see viski küsimus. Rogeri põsed hakkasid seda meenutades hõõguma. Ta oli veendunud, et Claire tegi seda meelega – ja kuna Claire ei paistnud tegelikult eriline vingerpussitaja olevat, siis oli Roger sunnitud oletama, et ta tegi seda selleks, et Roger ei saaks Briannat Broch Tuarachi kutsuda. Kas ta tahtis Rogerit ennast sellest paigast eemal hoida või ainult takistada tal Briannat sinna viimast? Mida rohkem ta vahejuhtumile mõtles, seda kindlamalt ütles tema sisetunne, et Claire Randall varjab midagi tütre eest, kuid ei suutnud ette kujutada, mis see olla võiks. Veel vähem oskas ta arvata, mis seos on sellel temaga või käsile võetud projektiga.

Ta oleks käega löönud, kui poleks olnud kaht asja. Brianna ja lihtsalt uudishimu. Ta tahtis teada, mis toimub, ja võttis kindlalt nõuks see välja uurida.

Roger tümpsis rusikaga vastu rooli ja mõtles, pööramata tähelepanu mööda tormavale liiklusvoole. Lõpuks, kui otsus tehtud, pani ta mootori uuesti käima ja tõmbas tee peale. Järgmisel ringteel tegi ta kolmveerand ringi ja võttis suuna Invernessi ning raudteejaama poole.

Lendav Šotlane3 viiks ta kolme tunniga Edinburghi. Stuartite arhiivi arhivaar oli vikaari hea sõber. Ja Rogeril oli üks niidiots, millest alustada, ehkki vastuoluline. Lovati isanda rügemendi munsterroll ütles, et nende meeste ülemaks oli kapten James Fraser – Broch Tuarachist. See mees oli ainus selge ühenduslüli Broch Tuarachi ja Lovati Fraserite vahel. Rogerit üllatas, miks puudus James Fraser Claire’i nimekirjast.

Päike paistis, mis oli aprilli keskpaigas harv nähtus, ja Roger kasutas selle maksimaalselt ära, vändates alla juhipoolse väikese akna ning lastes värskel tuulel kõrvus tuhiseda.

Ta oli pidanud ööseks Edinburghi jääma ja järgmisel päeval jõudis ta tagasi nii hilja ning rongisõidust nii väsinult, et ei teinud õieti muud, kui sõi Fiona pealekäimisel õhtust ja vajus voodisse. Kuid täna oli ta tõusnud täis taastunud energiat ja otsustavust ning põristanud väikesesse Broch Mhorda nimelisse külla, mis asus Broch Tuarachi mõisa lähedal. Kui Claire Randall ei soovinud, et tema tütar Brianna Broch Tuarachi läheks, siis polnud mingit takistust, miks tema ei võiks seda teha.

Tegelikult oli ta Broch Tuarachi juba ise üles leidnud või vähemalt oletas seda; nimelt kõrgus seal üüratu kivivare, mis ümbritses iidse ümmarguse brochi ehk torni kokkuvarisenud jäänuseid; selliseid torne kasutati kauges minevikus nii eluaseme kui kindlustusena. Roger mõistis küllaldaselt gaeli keelt, teadmaks, et nimi tähendab „põhja poole vaatavat torni” ja oli just mõtlema jäänud, kuidas saab ühel ümmargusel ehitisel olla selline nimi.

Läheduses asus ka üks häärber kõrvalhoonetega, samuti varemeis, ehkki suurem osa seisis veel püsti. Eesõuele oli torgatud teivas, mille küljes oli tuules ja vihmas üsna loetamatuks muutunud silt kinnisvaraagendi nimega. Roger peatus maja taga kõrguval nõlval ja vaatas ringi. Esmapilgul ei märganud ta midagi, mis oleks seletanud Claire’i soovi oma tütart sellest paigast eemal hoida.

Roger parkis oma Morrise maja ette ja ronis välja. Koht oli imekaunis, kuid väga üksildane; tal oli kulunud ligi kolmveerand tundi, et Morris ilma karterit lõhkumata maanteelt mööda roobasteed ettevaatlikult kohale manööverdada.

Majja sisse ta ei läinud; see oli silmanähtavalt hüljatud ja võib-olla ohtlik – kindlasti pole seal midagi olulist. Kuid sillusesse oli raiutud nimi FRASER ja sama nimi ehtis enamikku väikestest hauakividest, kust midagi lugeda õnnestus; tegemist pidi olema perekonnakalmistuga. Sellest kõigest suurt kasu ei ole, mõtles ta. Ühelgi neist kividest ei seisnud nime tema nimekirjast. Ta peab mööda teed edasi sõitma; autoatlase andmeil asus Broch Mhorda küla kolme miili kaugusel.

Nagu ta kartnud oligi, oli väike külakirik juba aastaid tagasi tühjana seisma jäänud ja lammutatud. Väsimatu ustele koputamine andis tulemuseks vaid tühja põrnitsemist ja morne pilke ja lõpuks ühe talumehe kõhkleva oletuse, et vanad kirikuraamatud võivad olla Fort Williami muuseumis või ka kuskil Invernessi kandis; sealpool elavat üks vaimulik, kes korjab sellist rämpsu.

Väsinud ja tolmune, kuid mitte lootust kaotanud Roger hakkas tagasi auto juurde kõmpima, otsides teel varju külakõrtsist. Tegemist oli tüüpilise tagasilöögiga, mis sageli kaasneb ajalooalase välitööga, ja ta oli selliste asjadega harjunud. Kiire kann õlut – hea küll, võibolla kaks, sest ilm oli ebatavaliselt palav – ja siis Fort Williami peale.

Sulle oleks täitsa paras, mõtles ta mõrult, kui selguks, et need kirikuraamatud, mida sa otsid, on hoopistükkis vikaari raamatukogus. Täitsa paras selle eest, et viskad kõrvale vajaliku töö ja lähed mingit tuult taga ajama – et ühele tüdrukule muljet avaldada. Tema reis Edinburghi ei olnud andnud eriti midagi peale selle, et elimineeris needki kolm Cullodeni mõisast leitud nime. Selgus, et kõik need kolm meest olid teistest rügementidest, mitte Broch Tuarachi salgast.

Stuartite arhiiv täitis Edinburghi muuseumis kolm tuba, lisaks lugematu arv kaste keldris, nii ei saanud ta väita, et tema uurimistöö olnuks ammendav. Kuid ta oli leidnud Cullodeni palgalehe duplikaadi, milles olid loetletud Lovati isanda – kes oli Vana Rebase poeg, noor Simon – üldjuhtimise all oleva rügemendiga liitunud mehed. Vana nahahoidja panustas mõlemale, mõtles Roger; saatis oma pärija Stuartite eest võitlema, ise aga istus kodus ja kuulutas, et ta on kuningas Jorhi truu alam. Oli tal sellest palju kasu küll.4

Selles dokumendis nimetati komandöriks Simon Fraser nooremat ja James Fraserit ei mainitud üldse. Kuid üks James Fraser käis siiski läbi mitmest depešist, memorandumist ja muust dokumendist. Kui tegemist oli ühe ja sama mehega, siis oli ta sõjakäigust aktiivselt osa võtnud. Paraku ei saanud vaid James Fraseri nime põhjal väita, et tegemist olnuks Broch Tuarachi mehega; James oli mägilaste hulgas sama tavaline nimi kui Duncan või Robert. Vaid ühes kohas olid üles loetud ka James Fraseri teised eesnimed, millest võiks identi-fitseerimisel abi olla, kuid see allikas jällegi ei maininud ta mehi.

Roger kehitas õlgu, peletades närviliselt eemale ootamatult välja ilmunud näljast sääseparve. Nendest materjalidest läbi närimine, kui seda teha süsteemselt, võtaks mitu aastat. Suutmata sääskedest lahti saada, sukeldus ta külakõrtsi hämarasse, õllelõhnalisse atmosfääri, jättes vereimejad vihase pilvena õue sõeluma.

Külma kibedat õlut rüübates võttis ta mõttes läbi kõik seni tehtud sammud ja võimalikud variandid edasiseks tegevuseks. Ta jõudnuks veel täna Fort Williamis ära käia, ehkki see tähendaks, et ta jõuab Invernessi tagasi üsna hilja. Ja kui ta Fort Williami muuseumist midagi ei leia, on järgmine samm saatuse irooniana vikaari arhiiv.

Ja siis? Ta tegi kannule põhja peale ja viipas peremehele, et uus toodaks. Noh, kui asi niikaugele jõuab, siis ilmselt parim, mis ta lühikese ajaga teha saab, on Broch Tuarachi ümbruses kõik kalmistud ja kirikaiad läbi vantsida. Sest ta kahtles, kas Randallid jääksid kaheks või kolmeks aastaks Invernessi kannatlikult tulemusi ootama.

Ta katsus järele, kas tal on taskus ajaloolase alatine kaaslane, märkmik. Enne kui ta Broch Mhordast lahkub, tuleks vähemalt üle vaadata, mis surnuaiast järele on jäänud. Ei või iial teada, mida sealt leida võib, ja kui mitte muud, siis säästab see teda siia tagasi tulemast.

Järgmiseks õhtupoolikuks kutsus Roger Randallid teed jooma ja oma senise tegevuse aruannet kuulama.

„Olen üles leidnud nii mõnegi teie nimekirjas sisalduva nime,” ütles ta Claire’ile, paludes tal kabinetti astuda. „See on väga kummaline – ma ei ole seni avastanud ühtki, kes kindlalt langes Cullodeni juures. Arvasin, et tuvastasin kolm sellist, kuid siis selgus, et tegemist oli samanimeliste meestega, kes teenisid teistes rügementides.” Ta vaatas doktor Randallile otsa. Viimane seisis liikumatult, käsi tooli käetoest kinni hoidmas, nagu oleks ta unustanud, kus ta on.

„Seda et… ehk istuksite?” ütles Roger, mispeale Claire kerge võpatuse saatel noogutas ja kiirelt tooliservale maandus. Roger silmitses teda imestunult, kuid jätkas, tõmmates välja kausta märkmetega ja ulatades selle naisele.

„Nagu ma ütlesin, see on kummaline. Ma pole päris kõiki isikuid veel identifitseerinud; ilmselt tuleb minna ja tuhlata Broch Tuarachi ümbruse kirikuraamatutes ja surnuaedadel. Enamiku neist dokumentidest leidsin oma isa paberite hulgast. Aga kui arvestada, et kõik need mehed olid Cullodeni lahingus, siis oleks pidanud välja tulema kasvõi üks seal langenu. Eriti kui nad olid, nagu te ütlete, ühes Fraserite rügemendis; need olid peaaegu kõik lahingu tulipunktis, kõige palavamas kohas.”

„Ma tean.” Miski tema hääles sundis Rogerit segaduses pilku tõstma, kuid Claire’i nägu ta ei näinud, sest viimane oli kummardunud laua kohale. Suurem osa pabereist olid Rogeri enda käega tehtud koopiad, sest fotokopeerimise kõrge kunst ei olnud veel Stuartite fondi haldavasse riiklikku arhiivi jõudnud, kuid leidus ka üksikuid originaaldokumente, välja kaevatud kadunud vikaar Wakefieldi tohutust 18. sajandi kogust. Claire lehitses neid ettevaatlikult, puudutamata õrna paberit rohkem kui hädavajalik.

„Teil on õigus, see on veider.” Nüüd mõistis Roger, et Claire hääles kumav toon – see oli erutus, millega segunesid rõõm ja kergendus. Nagu oleks ta seda eeldanud. Või lootnud.

„Öelge mulle…” Claire jäi kõhklema. „Need, keda te leidsite. Mis neist sai, kui nad Cullodeni lahingus surma ei saanud?”

Rogerit üllatas, et see Claire’ile nii palju korda läks, kuid ta võttis kuulekalt tulemuste kausta ja tegi lahti. „Kaks neist olid kirjas laeva munsterrollis ja nad emigreerusid varsti pärast Cullodenit Ameerikasse. Neli surid umbes aasta hiljem loomulikku surma – selles pole midagi üllatavat, pärast Cullodenit tuli raske näljahäda ja mägismaal suri palju inimesi. Ja selle leidsin ma ühest kirikuraamatust – aga mitte sealt kihelkonnast, kust ta pärit oli. Kuid ma olen üsna kindel, et ta on üks teie meestest.”

Roger märkas naise õlgadesse tekkinud pinget alles siis, kui see järele andis.

„Kas te soovite, et ma siiski ka ülejäänud üles otsiksin?” küsis ta lootes, et vastus on jaatav. Rogeri pilk püsis Briannal, kes paistis Claire’i õla tagant. Tüdruk seisis korkseina ääres poolenisti küljetsi, nagu ema projekt teda ei huvitaks, kuid Roger nägi ta kulmude vahel väikest püstist kortsu.

Võib-olla tundis ta sedasama, mida Roger – veidrat allasurutud elevust, mis ümbritses Claire’i nagu magnetväli. Roger oli tajunud seda kohe, kui Claire sisse astus, ja tema jutt oli välja ainult tugevdanud.

Tema mõtted katkestas koputus kabinetiuksele. Uks avanes ja sisse astus Fiona Graham, lükates täisvarustuses teekäru – kann, tassid, linikud, kolme sorti võileivad, kreemisaiad, moosikoogid ja küpsised kooretarretisega.

„Oih!” hüüatas Brianna seda nähes. „Kas see kõik on meile või ootate te veel kümmet külalist?”

Claire Randall heitis pilgu ilmet võtvale teelauale ja naeratas. Magnetväli püsis, kuid oli suure tahtepingutusega alla surutud. Roger märkas ta kätt, mis oli nii kõvasti seeliku külge klammerdunud, et sõrmus lihasesse lõikus.

„See teejoomine on nii rikkalik, et me ei pea pärast enam mitu nädalat sööma,” ütles ta. „Lihtsalt suurepärane vaatepilt!”

Fiona nägu säras. Ta oli lühikest kasvu, tüse ja kena nagu väike pruun kana. Roger ohkas sisimas. Ehkki tal oli hea meel, et võis külalislahkust osutada, teadis ta hästi, et need hõrgutavad suupisted olid mõeldud muljet avaldama talle, mitte külalistele. Üheksateistaastasel Fional oli üksainus palav südamesoov. Mehele saada. Soovitavalt hea ametikohaga mehele. Kui Roger nädala aja eest kohale saabus, et vikaari paberimajandust koristama hakata, oli ta mehe üle vaadanud ja otsusele jõudnud, et ajaloo abiprofessor on parim, mida Invernessis võtta.

Sellest päevast peale nuumati Rogerit nagu jõuluhane, tema kingad olid viksitud, toasussid ja hambahari valmis pandud, voodi üles tehtud ja mantel harjatud, õhtune ajaleht toodi söögituppa ja pandi taldriku kõrvale, tema kaelasooni masseeriti, kui ta liiga kaua laua taga tööd oli teinud ning talle esitati pidevalt osavõtlikke küsimusi ihulise mugavuse, vaimse seisundi ja tervisliku olukorra kohta. Roger ei olnud iial varem kogenud nii agressiivset hoolitsust.

Ühesõnaga, Fiona ajas ta hulluks. Rogeri praegune natuke habemessekasvanud olek oligi pigem vastuhakk Fiona lakkamatule pealekäimisele kui tagasilangemine sellesse loomulikku korratusse, mida naudivad töö ja seltskonna paine alt ajutiselt pääsenud mehed.

Kujutluspilt sellest, kuidas ta on pühade abielusidemetega igaveseks Fiona Grahami külge aheldatud, jäätas tal vere soontes. Oma lakkamatu ümmardamisega teeks ta Rogeri ühe aastaga vaimuhaigeks. Ja pealekauba oli veel Brianna Randall, kes praegu mõtlikult teekäru silmitses, justkui mõeldes, millest alustada.

Roger oli sel pärastlõunal oma tähelepanu püüdlikult Claire’ile ja tema projektile pühendanud, vältides tema tütre piilumist. Claire Randall oli sarmikas, sihvaka kehaehituse ja läbikumava nahaga, mis teeb ta veel kuuekümneseltki umbes samasuguseks kui kahekümneselt. Kuid pilk Brianna Randallile võttis Rogeril hinge kinni.

Tema kehahoiak oli kuningannalik ja mitte kühmus, nagu see pikkadel tüdrukutel kipub olema. Võttes arvesse ema sirget selga ja elegantset hoiakut, ei olnud Rogeril raske arvata, kust Brianna need omadused pärinud oli. Kuid mitte oma pika kasvu ja õlgadeni langevate punaste, kuldselt ning vaskselt sätendavate juuste kaskaadi, mida viirutasid merevaigu- ja kaneelikarva triibud ning mis ümbritses tavaliselt ta nägu ja õlgu nagu mantel. Nii tumesinised silmad, et tundusid mõnes valguses peaaegu mustad. Emalt ei saanud tulla ka lai, helde suu, mille täidlane alahuul lausa ootas näkitsevaid suudlusi ja kirglikke hammustusi. Need asjad pidi ta olema pärinud isalt.

Üldiselt oli Roger rõõmus, et tüdruku isa kohal ei viibinud, sest ta oleks Rogeri salajaste mõtete peale kindlasti isaviisi solvunud. Roger kartis pööraselt, et need mõtted on ta näost näha.

„Tee, jah?” ütles ta hoogsalt. „Suurepärane. Hiilgav. Paistab väga isuäratav, Fiona. Ee, aitäh. Ma, seesamune, ei usu, et meil midagi rohkem vaja oleks.”

Ignoreerides ilmset vihjet, et ta võiks nüüd lahkuda, noogutas Fiona külaliste komplimentide peale armulikult, jaotas linikud ja tassid vilunud liigutustega laiali, valas teed, saatis koogitaldriku ringi käima ning näis olevat valmis igaveseks kohale jääma ja perenaist mängima.

„Pane küpsisele kreemi ka peale, Rog… see tähendab, härra Wake-field,” soovitas ta ja vastust ära ootamata juba tõstiski seda. „Sa oled ülearu kõhn, peaksid juurde võtma.” Fiona heitis Briannale vandeseltslasliku pilgu ja sõnas: „Teate küll, millised need mehed on. Kui mõni naisterahvas nende järele ei vaata, siis ei söö nad kunagi korralikult.”

„Siis on tal küll vedanud, et te tema eest hoolitsete,” kostis Brianna viisakalt.

Roger tõmbas sügavalt hinge ja painutas mitu korda sõrmi, kuni kõrvetav iha Fiona ära kägistada üle läks.

„Fiona,” ütles ta, „kas sa, mm, teeksid mulle ühe väikese teene?”

Tüdruk läks särama nagu kõrvitsalatern ja tema suule venis innukas naeratus – mõtleks, ta saab midagi mehe heaks teha. „Muidugi, Rog… – härra Wakefield! Mida iganes!”

Roger tundis ähmaselt häbi, kuid kinnitas endale, et lõppude lõpuks on see ka tüdruku huvides. Kui ta ei lahku, siis Roger varsti ei vastuta enam oma tegude eest ja teeb midagi, mida nad mõlemad kahetsevad.

„Suur tänu, Fiona. Ei midagi väga keerulist; ma ainult paluks sul tuua…” – ta soris meeleheitlikult mälus, püüdes meelde tuletada üht kaupmeest külas – „…pisut tubakat, peatänavalt, härra Buchani poest. Ma mõtlen, et äkki läheksid ja tooksid. Pärast nii maitsvat teed ei saa ma kuidagi ilma piibuta hakkama.”

Roger märkas süngelt, et Fiona võtab juba eest oma sitsi-satsilist, pitsidega ääristatud põlle. Kui kabinetiuks tüdruku järel sulgus, sulges ta hetkeks kergendustundest silmad, heites kõrvale tõsiasja, et ta ei suitseta. Kergendusohkega valmistus ta vestlust jätkama.

„Te küsisite, kas ma tahaksin, et te ka ülejäänud üles otsiksite,” sõnas Claire peaaegu kohe. Rogeril oli tunne, et see daam jagas tema rõõmu Fiona lahkumise üle. „Jah, tahaksin küll, kui see liiga palju tüli ei tee.”

„Ei, ei! Mitte sugugi,” vastas Roger kõigest natuke luisates. „Ma teen seda hea meelega.”

Tema käsi hõljus natuke aega ebakindlalt teekäru kohal, pikeeris siis alla ja haaras kristallkarahvini kaheteistaastase Muir Breame’i viskiga. Ta tundis, et pärast käsikähmlust Fionaga on ta ühe lonksu ära teeninud.

„Kas soovite tilgakese?” küsis ta külalistelt viisakalt. Tabades Brianna näolt vastumeelse ilme, lisas ta kähku: „Või veel teed?”

„Teed,” vastas Brianna.

„Sa ei tea, millest sa ilma jääd,” ütles Claire tütrele viskiaroome naudinguga sisse hingates.

„Oo, tean väga hästi,” kostis Brianna, „sellepärast ma ennast ilma jätangi.” Ta kehitas õlgu ja väänutas Rogerile kulmu.

„Massachusettsis peab olema kakskümmend üks, enne kui ametlikult juua võib,” seletas Claire Rogerile. „Breel on sellest kaheksa kuud puudu, nii et ta pole tõesti viskiga harjunud.”

„Sa teed niisuguse näo, nagu see oleks kuritegu, kui viski mulle ei meeldi,” protesteeris Brianna ja naeratas üle teetassi Rogerile.

Roger kergitas nüüd omakorda kulmu. „Kallis preili,” ütles ta karmilt. „See siin on Šotimaa. Loomulikult on see kuritegu, kui teile viski ei meeldi!”

„Oo jaa?” kostis Brianna laulvalt, matkides täiuslikult Rogeri kerget šoti aktsenti. „No siis tuleb loota, et see pole vähemasti kriminaalkurrritegu nagu mõrrrv või mis?”

Ootamatult tabatud Roger puhkes naerma samal hetkel, kui ta viskit rüüpas, ja tõmbas kurku. Köhides ja endale rindu kolkides vaatas ta Claire’i poole, et nalja temaga jagada. Kuid viimase huulile oli tardunud sunnitud naeratus ja ta nägu oli kahvatuks tõmbunud. Siis pilgutas Claire silmi, naeratus muutus loomulikumaks ja hetk möödus.

Rogerit üllatas, kui vabalt nende vestlus voolas – nii tühjast-tähjast kui Claire’i projektist kõneldes. Brianna oli kindlasti oma isa töö vastu huvi tundnud ja teadis jakobiitidest palju rohkem kui tema ema.

„Täiesti uskumatu, et nad üldse Cullodeni juurde välja jõudsid,” ütles ta. „Kas te teadsite, et mägilased võitsid Prestonpansi lahingu kõigest kahe tuhande mehega? Kelle vastas oli kaheksa tuhat inglast? Uskumatu!”

„No ja Falkirki lahing oli umbes samasugune,” lisas Roger. „Vähemuses, halvemini relvastatud, jalamehed ratsanike vastu… nad poleks mingil juhul pidanud sellega hakkama saama, aga said!”

„Mm-hmh,” ümises Claire ja võttis kõva lonksu viskit. „Aga said.”

„Teate, ma mõtlesin,” ütles Roger justkui muuseas Briannale, „et äkki soovite tulla koos minuga mõnd paika vaatama – lahingupaika või muud? Need on väga huvitavad ja ma olen kindel, et teist oleks uurimistöö juures palju abi.”

Brianna hakkas naerma ja lükkas tagasi oma juukseid, millel oli komme tee sisse sattuda. „Abi kohta ei oska ma midagi öelda, aga ma tulen hea meelega.”

„Suurepärane!” Brianna nõustumisest üllatunud ja elevil, kobas Roger karahvini järele ja oleks selle peaaegu maha pillanud. Claire võttis ülesande talt üle ja täitis mehe klaasi kindla käega.

„See on vähim, mis ma selle eest teha võin, et möödunud kord kõik maha ajasin,” ütles ta ja naeratas Rogeri tänusõnade peale.

Nähes teda nüüd nii rahuliku ja tasakaalukana, tekkis Rogeril tahtmine oma varasemad kahtlustused unustada. Viimati oli see siiski lihtsalt õnnetus? See kena rahulik nägu ei öelnud talle midagi.

Poole tunni pärast oli teelaud rüüstatud, karahvin tühi ja kõik kolm mõnusalt lõdvestunud. Brianna niheles korda paar, heitis Rogerile pilgu ja küsis lõpuks, kas ta tohib „puhketuba” kasutada.

„Aa, WC-d? Otse loomulikult.” Ta ajas ennast jalule, Dundee kooke ja mandlikeeksi kurguni täis. Kui ta kiirelt Fionast eemale ei saa, siis kaalub ta Oxfordi tagasi jõudes kolmsada naela.

„See on selline vanamoodne,” ütles ta piki koridori väljakäigu poole osutades. „Millel paak on lae all ja selle küljest ripub kett.”

„Ma nägin selliseid Briti Muuseumis,” noogutas Brianna. „Ainult et need ei olnud mitte eksponaadid, vaid naiste tualetis.” Ta kõhkles ja küsis: „Ega teil siin sama tualettpaber ei ole kui Briti Muuseumis? Sest siis ma lähen toon käekotist mõne Kleenexi.”

Roger sulges ühe silma ja vaatas teisega tüdrukule otsa. „See on nüüd kas väga veider huumor,” ütles ta, „või olen ma joonud palju rohkem, kui arvasin.” Tegelikult olid nad Claire’iga Muir Breame’i osas täiesti võrdsed süüdlased, sellal kui Brianna oli piirdunud teega.

Nende vestlust pealt kuulnud Claire hakkas naerma ja tõi Briannale oma kotist kokkumurtud pabertaskurätte. „See ei ole pärgamentpaber templiga „Tema Majesteedi Valitsus”, nagu muuseumis, aga ega nad vist palju paremad ei ole,” ütles ta tütrele. „Brittide tualettpaber on tavaliselt üsna plink kraam.”

„Tänan.” Brianna võttis taskurätid ja hakkas juba minema, aga pööras veel ringi. „Miks ometigi inimesed toodavad meelega sellist tualettpaberit, mis on kõva nagu foolium?”

„On südamed tammised me meestel rinnus,” deklameeris Roger, „ja tagumikud terasest, mis roostet ei karda. See kujundab rahvuslikku iseloomu.”

„Mis puutub šotlastesse, siis ma arvan, et tegemist on päriliku närvituimastusega,” lisas Claire. „Nendel meestel, kes võivad kilti kandes hobuse seljas ratsutada, peab tagumik olema sama kõva kui sadulanahk.”

Brianna itsitas naerda. „Kohutav mõeldagi, mida nad siis tualettpaberina kasutasid,” ütles ta.

„Tegelikult ei midagi hullu,” ütles Claire ootamatult. „Vägiheina lehed on väga head; umbes sama head kui kahekihiline tualettpaber. Ja talvel või toas sees kasutati tavaliselt niisket lappi; mitte väga sanitaarne, aga küllalt mugav.”

Roger ja Brianna jäid mõlemad talle otsa jõllitama.

„Ee… kuskilt lugesin,” lausus Claire ja punastas võluvalt.

Siis läks Brianna vajalikku ruumi otsima, Claire aga jäi uksele seisma.

„Teist oli kohutavalt kena meid nii lahkelt vastu võtta,” ütles ta Rogerile naeratades. Tema hetkeline segadus oli hajunud ja asendunud tavalise olekuga. „Ja eriti kena on see, et saite nende nimede kohta üht-teist välja uurida.”

„Puhas rõõm,” kinnitas Roger. „Oli ämblikuvõrkudele ja naftaliinipallikestele mõnusaks vahelduseks. Annan teile kohe teada, kui ma teie jakobiitide kohta veel midagi leian.”

„Tänan.” Claire võttis pisut hoogu, vaatas üle Rogeri õla ja summutas häält. „Tegelikult, kuna Bree on korraks eemal… ma oleksin tahtnud teilt midagi nelja silma all paluda.”

Roger köhatas kurgu puhtaks ja sättis otseks lipsu, mille ta oli tähtsa sündmuse puhul ette pannud.

„Olge lahke,” vastas ta, tundes end õnnestunud teeõhtu tõttu rõõmsalt ja suurejooneliselt. „Olen täiesti teie teenistuses.”

„Te kutsusite Breed välitöödele kaasa. Tahtsin teilt paluda… on nimelt üks koht, kuhu ma tahaksin, et te teda ei viiks, kui te pahaks ei pane.”

Sedamaid hakkasid Rogeri peas helisema häirekellad. Kas ta saab lõpuks teada, mis müstika selle Broch Tuarachiga on?

„Kividest ring – seda hüütakse Craigh na Dun.” Claire’i nägu oli tõsine ja ta kummardus Rogerile lähemale. „Selleks on mõjuv põhjus, muidu ma ei paluks. Ma tahan tingimata ise Brianna sinna viia, aga kahjuks ma ei saa teile öelda, vähemalt praegu, miks. Ükskord ma räägin, aga veel mitte. Kas lubate?”

Rogeri peast tormas läbi mitmesuguseid mõtteid. Nii et see ei olnudki Broch Tuarach, millest Claire tütart eemal tahtis hoida! Üks saladus oli lahendatud, teine samavõrd saladuslikumaks muutunud.

„Kui te seda soovite,” ütles ta viimaks. „Muidugi.”

„Tänan teid,” ütles Claire, puudutas kergelt Rogeri kätt ja pööras ringi. Nähes vastu valget tema siluetti, meenus Rogerile korraga midagi. Võib-olla ei olnud just kõige sobivam hetk seda küsida, aga lõpuks ei võinud sellest ka midagi halba sündida.

„Ee, doktor Randall… kas me ei võiks sina peale minna?”

Claire pöördus taas ja vaatas talle otsa. Nüüd, kui Briannat lähedal ei olnud, mõistis Roger, et Claire Randall on ka ise väga ilus naine. Ta nägu õhetas viskist ja tema silmad olid erakordselt haruldast kuldpruuni värvi. Nagu merevaigutükk kristalli sees, mõtles Roger.

„Kõigis allikais, mis ma nende meeste kohta leidsin,” jätkas ta ettevaatlikult sõnu valides, „on juttu ka kapten James Fraserist, kes nähtavasti oli nende ülem. Kuid sinu nimekirjas teda ei olnud. Ma tahtsin vaid küsida, kas sa teadsid midagi sellest mehest?”

„Jaa, teadsin.” Claire ütles seda rahulikult, aga korraga oli kogu veri ta näost kadunud ja Roger nägi kaelal kiirelt tuikavat unearterit. „Ma ei pannud teda nimekirja, sest ma teadsin, mis temast sai. Jamie Fraser sai Cullodeni lahingus surma.”

„Oled kindel?”

Ja nagu kibeleks ta minema, võttis Claire oma käekoti ja heitis pilgu tualettruumi poole, kus endisaegse uksenupu lõgin andis märku väljuda üritavast Briannast.

„Jah,” ütles ta pead pööramata. „Ma olen selles täiesti kindel. Oh, härra Wakefield… see tähendab Roger.” Ta sööstis tagasi tema juurde ja jäi talle oma kummalist värvi silmadega otsa vaatama. Selles valguses näisid need peaaegu kollased; suure kassi – leopardi silmad.

„Palun,” ütles Claire, „ära maini räägi mu tütrele Jamie Fraserit.”

Kell oli palju ja Roger oleks pidanud ammu voodis olema, kuid ta ei saanud und. Kas tuli see nüüd Fiona tüütusest, Claire Randalli vastuolulistest avaldustest või väljavaatest teha välitöid koos Brianna Randalliga ning sellega seotud ootusärevusest, igatahes oli ta täiesti ärkvel ja une tulekuks polnud lootustki. Selle asemel et asemel väherda või lambaid lugeda, otsustas ta kasutada oma ärkvelolekut ratsionaalselt. Vikaari pabereis tuhlamine teeb ta kindlasti paugupealt uniseks.

Fiona toas tuli veel põles, kuid ta läks kikivarvul trepist alla, et neidu mitte segada. Jõudnud kabinetti, pani ta tule põlema ja jäi enda ees laiuva ülesande üle mõtiskledes hetkeks seisma.

Kabinetisein oli pastor Wakefieldi olemuse peegel. Seda kattis otsast otsani korkplaat mõõtudega ligi kakskümmend korda kaksteist jalga. Korkpinda ennast ei olnud peaaegu üldse näha, seda katsid paksult paberid, märkmed, fotod, mimeograafiliselt paljundatud lehed, arved, kviitungid, linnusuled, ümbrike küljest ära rebitud nurgad huvitavamate markidega, aadressilipikud, võtmehoidjad, postkaardid ja muu kraam, kõik kinnitatud knopkade või nöörijuppidega.

Mõnes kohas oli pabereid kaksteist kihti üksteise peal, kuid ometi oli vikaar alati eksimatult teadnud, kus vajalik paberitükk asub. Rogeril tekkis tunne, et see sein on organiseeritud mingi nii peene salaprintsiibi alusel, et isegi ameeriklaste NASA spetsid seda välja ei raali.

Roger silmitses seina kahtlevalt. Polnud ühtki loogilist punkti, millest alustada. Ta sirutas ebakindlalt käe piiskopkonna kantseleist saadetud mimeograafilise nimekirja järele, kus olid kirjas kirikukogude kuupäevad, kuid siis köitis ta tähelepanu nimekirja alt välja ilmunud värviline pliiatsijoonistus lohest, kelle hõõguvatest ninasõõrmetest paiskusid välja kunstipärased suitsupilved ja pärani aetud lõugade vahelt rohelised tulekeeled.

Joonistuse allserva oli suurte kohmakate tähtedega kirjutatud ROGER. Talle meenus uduselt, kuidas ta seletas, et looma tulekeeled on sellepärast rohelised, et lohe sööb ainult spinatit. Roger lasi kirikukogude nimekirjal uuesti alla vajuda ja tuli seina juurest ära. Ta võib selle kallal hiljem rassida.

Laud – hiiglaslik liugkaanega büroolaud vähemalt neljakümne viimse võimaluseni täis topitud sahtliga – tundus selle kõrval nagu tordilõik. Ohates tõmbas Roger lähemale polsterdatud kontoritooli ja võttis istet, et luua endale ülevaade kõigist neist dokumentidest, mida tema isa oli säilitamisväärseks pidanud.

Hunnik maksmata arveid. Teine sahtel – hunnik ametliku moega pabereid: autode tehnilised passid, maamõõtja aruanded, ehitusinspektsiooni sertifikaadid. Kolmas – ajalooalased märkmed ja väljakirjutused. Neljas – perekondlikud mälestusasjad. Viies ja kaugelt kõige suurem sahtel – praht.

Töösse süvenenult ei kuulnud ta ukse avamist ega selja tagant lähenevaid samme. Järsku maandus ta kõrvale töölauale suur teekann.

„Äh?” ehmatas Roger ja ajas end silmi pilgutades sirgu.

„Mõtlesin, et soovite… see tähendab, et soovid äkki teed.” Fiona asetas lauale väikese kandiku, millel olid alustass, tass ja taldrikutäis küpsiseid.

„Aa, aitäh.” Tegelikult tal oligi kõht tühi ja ta tänas Fionat sõbraliku naeratusega, mis tüdruku kenad ümarad põsed punaseks värvis. Sellest nähtavasti julgustatuna ei läinud ta ära, vaid istus lauanurgale ja jäi vaatama, kuidas Roger aeg-ajalt šokolaadiküpsist hammustades keskendunult oma tööd jätkas.

Tajudes, et ta peaks tüdruku kohalviibimisse kuidagi suhtuma, tõstis Roger poolsöödud küpsise ja mõmises: „Väga hea.”

„On, jah? Tead, ma ise tegin.” Fiona põsed tõmbusid veelgi tumedamaks. Kena väike tüdruk Fiona. Väikest kasvu ja ümar, tumedate lokkis juuste ning suurte pruunide silmadega. Roger taipas korraga, et mõtleb, kas Brianna Randall oskab süüa teha, ja raputas pead, et see pilt silm eest kaoks.

Fiona pidas seda liigutust vist uskmatuseavalduseks ja kummardus lähemale. „Jaa, tõesti,” kinnitas ta. „Vanaema retsept. Ta ütles ikka, et need olid meie vikaari lemmikud.” Ta suured pruunid silmad tõmbusid veidi uduseks. „Ta jättis kõik oma kokaraamatud ja asjad mulle. Ma olin tema ainus lapselaps, sellepärast.”

„Mul oli su vanaemast väga kahju,” ütles Roger siiralt. „See juhtus äkki, eks ole?”

Fiona noogutas kurvalt. „Oh, jah. Kogu päeva terve nagu purikas, siis ütleb pärast õhtusööki, et tunneb ennast veidi väsinult ja läheb voodi.” Tüdruk kergitas õlgu ja lasi need uuesti alla vajuda. „Läkski voodi ega ärganud enam kunagi.”

„Niimoodi on hea lahkuda,” ütles Roger. „Hea seegi.” Proua Graham oli olnud pastoraadi raudvara juba siis, kui Roger viieaastase hirmunud, äsja orvuks jäänud poisikesena sinna toodi. Proua Graham oli juba keskealine, täiskasvanud lastega lesk, kuid ometi jätkus tal Rogeri jaoks külluslikult asjalikku-emalikku kiindumust, kui poiss koolivaheaegadeks jälle pastoraati tuli. Ta moodustas vikaariga veidra paari, kuid kahepeale kokku tegid nad sellest vanast majast tõelise kodu.

Mälestustest liigutatud, sirutas Roger käe ja pigistas Fiona kätt. Fiona pigistas vastu ja tema pruunid silmad sulasid. Väike roosinupu moodi suu avanes kergelt, ta sirutas ennast Rogeri poole ja tema soe hingeõhk paitas mehe kõrva.

„Ee, aitäh sulle,” pahvatas Roger. Ta tõmbas oma käe järsult tagasi, nagu oleks kõrvetada saanud. „Suur tänu. Tee… ja kõige eest. Väga hea oli. Väga. Tänan.” Ta pöördus kõrvale ja hakkas segaduse varjamiseks kiirelt järgmist paberipatakat otsima, haarates sel eesmärgil esimesest ettejuhtuvast sahtlist pundi rullikeeratud ajaleheväljalõikeid.

Ta rullis kollakad väljalõiked lahti ja tõmbas kätega servadele vajutades lauale laiali. Ilmselge süvenemise märgiks kulmu kortsutades kummardus ta madalale määrdunud teksti kohale. Hetke pärast ajas Fiona ennast raskelt ohates püsti ja tema sammud kaugenesid ukse suunas. Roger ei tõstnud pead.

Ta ohkas ka ise sügavalt, sulges hetkeks silmad ja luges kiire tänupalve napi pääsemise eest. Jah, Fiona oli kena. Jah, ta tegi kindlasti väga hästi süüa. Kuid ta oli ka uudishimulik, sekkuv ja ärritav ning tahtis nii kangesti mehele saada. Paned veel korra käe vastu seda roosat ihu ja järgmisel kuul kuulutatakse teid juba kantslist maha. Aga kui siin üldse mingit mahakuulutamist oodata oli, siis pidi meetrikaraamatus Roger Wakefieldi nime kõrval seisma Brianna Randalli oma, juhul kui Rogerile selles asjas vähegi sõnaõigust antakse.

Mõeldes parasjagu, kui palju tal õigupoolest selle kohta öelda oleks, avas Roger silmad ja pidi neid sealsamas pilgutama. Sest otse ta ees seisis nimi, mida ta oli parajasti kujutlenud abiellumisloal. Randall.

Muidugi mitte Brianna Randall, vaid Claire Randall. Pealkiri teatas: SURNUIST ÜLES TÕUSNUD. Allpool oli Claire Randalli pilt, kes oli kakskümmend aastat noorem, kuid nägi peaaegu samasugune välja kui praegu, kui näoilme välja arvata. Foto kujutas teda pulksirge seljaga haiglavoodil istumas, juuksed sassis ja lehvimas nagu lipud, tundlik suu kitsaks kriipsuks surutud ja needsamad ebatavalised silmad otse objektiivi vaatamas.

Rabatult lasi Roger väljalõigete paki pöidla alt läbi ja asus neid siis tähelepanelikumalt lugema. Ehkki ajalehed olid kogu loo võimalikult vahule kloppinud, oli fakte vähevõitu.

Claire Randall, nimeka ajaloolase dr Franklin W. Randalli abikaasa, oli 1946. aasta kevadel, kui nad Šotimaal Invernessis puhkasid, kadunuks jäänud. Leiti üles tema auto, kuid naine ise oli jäljetult kadunud. Kõik otsingud jäid tulemuseta ja politsei ning murest murtud abikaasa pidid lõpuks leppima oletusega, et Claire Randalli mõrvas mõni hulkur ja tema surnukeha lebab mõnes Invernessi ümbruse kaljulõhes.

Kuid 1948. aastal, ligi kolm aastat hiljem, ilmus Claire Randall uuesti välja. Ta leiti, pea sassis ja riided räbalais, uitamas sellesama koha lähedal, kus ta oli kadunud. Füüsiliselt heas seisundis, ehkki veidi alatoidetud, oli proua Randall psüühiliselt tasakaalutu ja ebaadekvaatne.

Kergitanud veidi kulmu mõtte peale, et Claire Randall võiks kunagi olla ebaadekvaatne, lappas Roger läbi ka ülejäänud artiklid. Neist ei saanud ta lisaks teada muud kui seda, et proua Randall viidi kohalikku haiglasse ilmastikumõjudest ja šokist toibuma. Lisatud olid fotod üliõnnelikust abikaasast Franklin Randallist. Abikaasa näeb piltidel välja pigem jahmunud kui üliõnnelik, mõtles Roger kriitiliselt, aga raske on talle seda pahaks panna.

Ta uuris fotosid huviga. Frank Randall oli sihvakas, tumedajuukseline, kena ja aristokraatliku välimusega mees. Kui ta haigla uksele tardunult, teel oma taasilmunud naist külastama, imestaval pilgul fotograafi vaatas, siis aimus tema kehahoius elumehelikku elegantsi.

Roger silmitses mehe pikka kitsast lõuajoont ja peakuju ning taipas, et ta otsib isa näost Brianna näojooni. See hakkas teda huvitama, ta tõusis püsti ja võttis riiulist ühe Frank Randalli teose. Raamatu ümbrispaberi pöördelt leidis ta parema pildi. Sellel oli Frank Randalli nägu värvitrükis ja otsevaates. Ei, tema juuksed olid kahtlemata pruunid ja mitte tumepunased. Brianna leegitsev ilu peab pärinema mõnelt vanavanemalt, samuti kui tema tumesinised silmad, viltu nagu kassil. Need olid ilusad silmad, kuid mitte sellised nagu emal. Ega ka mitte nagu isal. Ükskõik kuidas ta ka püüdis, ei suutnud Roger kuulsa ajaloolase näost leida jälgegi lõõmavast jumalannast.

Ohates sulges Roger raamatu ja korjas väljalõiked kokku. Ei, ta peab selle kuutõbise ööhulkumise lõpetama ja tööle hakkama, muidu passib ta siin veel terve aasta.

Ta hakkas ajalehetükke juba tagasi panema kui talle puutus silma pealkiri KAS HALDJATE RÖÖVITUD? Õieti mitte pealkiri ise, vaid otse selle kohale trükitud kuupäev. 6. mai 1948.

Ta pani väljalõike ettevaatlikult käest, nagu see oleks pomm, mis võib peos lõhkeda. Ta sulges silmad ja püüdis meenutada vestlust Randallidega. „Massachusettsis peab olema kakskümmend üks, enne kui ametlikult juua võib,” oli Claire öelnud. „Breel on sellest kaheksa kuud puudu.” Tähendab siis kakskümmend. Brianna Randall oli kahekümne aastane.

Suutmata nii kiiresti tagurpidi arvutada, tõusis Roger püsti ja lehitses natuke igavest kalendrit, mida vikaar oli kasutanud ja selle ümber ülekuhjatud seinale ka pisut ruumi jätnud. Ta leidis kuupäeva ja kivistus, näpp vastu paberit surutud ning nägu kaame.

Claire Randall oli oma müstiliselt äraolekult naasnud sassis juustega, alatoidetult, ebaadekvaatselt – ja rasedalt.

Tükk aega hiljem sai Roger lõpuks und, kuid pika ülevaloleku tõttu ärkas ta hilja ja roidunult, tärkava peavaluga, mille vastu ei aidanud ei külm dušš ega Fiona elav vadistamine hommikusöögi ajal.

Enesetunne muutus nii rõhuvaks, et ta jättis töö pooleli ja läks jalutama. Läbi kerge vihmasaju kõndides tundis ta, kuidas värske õhk peavalu leevendab, kuid õnnetuseks koguni sel määral, et ta hakkas uuesti mõtlema läinudöise avastuse asjaoludele.

Brianna ei teadnud. See avaldus selgelt viisis, kuidas ta oma isast rääkis – või õieti mehest, keda ta oma isaks pidas, Frank Randallist. Ja paistis nii, et Claire ei tahagi, et ta teaks, muidu oleks ta tütrele ise rääkinud. Kui Šotimaale sõit polnud just mõeldud sellekohase ülestunnistuse prelüüdiks. Pärisisa pidi olema šotlane; lõpuks oli Claire kadunud ja jälle välja ilmunud Šotimaal. Kas isa oli veel siin?

See oli jahmatav mõte. Ehk oli Claire tütre selleks Šotimaale toonud, et talle tema isa tutvustada? Roger raputas kahtlevalt pead. Selline asi on kuradi ohtlik. Briannale kindlasti suur vapustus ja lõikavalt valus ka Claire’ile endale. Ja ehmatab isagi poolsurnuks. Kusjuures tüdruk armastas Frank Randalli kahtlemata südamest. Mis tunne tal peab olema, kui selgub, et mehel, keda ta eluaeg on armastanud ja jumaldanud, puudub temaga igasugune vereside?

Rogeril oli kõigi asjaosaliste pärast, kaasa arvatud ta ise, halb tunne. Ta ei olnud endale selles loos mingit osa taotlenud ja ta soovinuks viibida sellessamas õndsas teadmatuses kui eile. Claire Randall meeldis talle, meeldis väga, ja Rogerile oli mõte naise truudusetusest eemaletõukav. Samal ajal sõitles ta ennast selle vanamoodsa sentimentaalsuse eest. Kust sa tead, milline ta elu Frank Randalliga oli? Võib-olla tal oli mõjuvaid põhjusi, miks minna teisega. Kuid miks ta sel juhul tagasi tuli?

Higi voolamas ja tuju halb, kõmpis Roger koju tagasi. Ta võttis koridoris jaki seljast ja läks trepist üles, et vanni minna. Vann aitas tal vahel lõdvestuda ja ta tundis, et tal on seda hädasti vaja.

Roger libistas käe üle riidekapis rippuvate riidepuude ja sasis kinni oma vanast pulstunud froteehommikumantlist. Kuid siis ta peatus hetkeks ja sirutas käe hoopis kapi tahaotsa, lükates riidepuid piki latti, kuni ulatus selleni, mida soovis.

Ta silmitses vana nässakat hommikumantlit kiindunult. Siidriide kollane põhitoon oli ookrikarvaliseks pleekinud, aga kirevad paabulinnud olid sama uhked kui vanasti, laotades isandliku hooletusega laiali oma sabasid ja silmitsedes vaatajat musti pärle meenutavate silmadega. Roger tõstis pehme kanga endale nina alla, pani silmad kinni ja tõmbas sügavalt ninaga. Borkum Riffi tubaka ja mahaloksutatud viski lõhn tõi kadunud vikaar Wake-fieldi tagasi veel elavamalt, kui tema paberitega kaetud sein seda iial suutnud oleks.

Oh kui palju kordi oli ta sisse hinganud sedasama rahustavat lõhna, millesse segunes ka terake Old Spice’i odekolonni, nägu surutud vastu pehmet siidi, vikaari töntsakad käed varjupaika pakkudes kaitsvalt ta ümber. Ta oli vanamehe muud rõivad Oxfamile andnud, aga sellest riidetükist ei suutnud ta kuidagi lahkuda.

Hetkelise tuju ajel tõmbas ta hommikumantli paljastele õlgadele ja tundis üllatunult, kui mõnusalt soe see on, nagu oleks keegi sõrmedega üle naha libistanud. Ta kohendas siidkanga all mõnuga õlgu, tõmbas siis hommikumantli kõvemini ümber ja vöö hooletu sõlmega kinni.

Olles valvel Fiona võimalikuks rünnakuks, läks ta ettevaatlikult mööda ülemist koridori vannituppa. Gaasiahi seisis vanni päitsis nagu pühaveeallika valvur, jässakas ja igavene. Rogeri lapsepõlvemälestuste hulka kuulus ka iganädalane hirmutunne, kui ta pidi gaasiahju vannivee kuumutamiseks tulekiviläitjaga kütte panema ja gaas ähvardava pahinaga ta nina eest mööda voolas, tema käed olid aga plahvatuse ja silmapilkse surma kartusest higised ning libedad ja libisesid abitult mööda süütaja metallkülge.

Gaasiahju salapärast sisemust juhtis nüüdseks juba ammu automaatika ja ahi vulksus vaikselt omaette ning nähtamatute gaasileekide sõõr mürises ja sahises gaasiahju jalamil kuskil metallkatte taga. Roger pööras mõrase kuumakraani põhja ja külmakraani poole peale ja jäi siis ennast peeglist uurima, kuniks vann täis voolab.

Midagi nagu väga viga ei oleks, mõtles ta kõhtu sisse tõmmates ja peeglist tervenisti ära paistva ukse taustal sirgu ajades. Kindel. Trimmis. Sihvakas, aga mitte ülemäära pikakoivaline. Õlgadest võib-olla veidi luider? Ta kortsutas arvustavalt kulmu ja painutas oma kõhna keha ette ning taha.

Ta tõmbas käega läbi paksude juuste, kuni need seisid püsti nagu harjased, ja püüdis ennast ette kujutada habeme ning pikkade juustega nagu mõnel tema üliõpilasel. Kas ta näeks nendega välja efektne või lihtsalt tokerjas? Kui juba, siis peaks olema ka kõrvarõngas. See võiks ta mereröövellikuks teha, nagu Edward Teach või Henry Morgan. Ta tõmbas kulmud kortsu ja ajas hambad irevile.

„Rrrr,” tegi ta oma peegelpildile.

„Härra Wakefield?” vastas peegelpilt.

Roger kargas jahmunult tagasi ja lõi varba vastu käpana ettepoole sirutuvat vanavärki vannijalga valusasti ära.

„Äh?”

„Kas teiega on kõik korras, härra Wakefield?” küsis peegel. Keegi lõgistas keraamilist uksenuppu.

„Muidugi on minuga kõik korras!” nähvas ta ust põrnitsedes turtsakalt. „Mine ära, Fiona, ma olen vannis!”

Ukse taga kõhistati naerda.

„Ohoo, kaks korda päevas. Kohe niisugune dändi, jah? Kas tahad rummiseepi ka? See on seal kapis, kui vaja.”

„Ei, pole vaja,” käratas Roger. Vanni veetase oli poole peale tõusnud ja ta keeras kraanid kinni. Äkiline vaikus mõjus lõõgastavalt. Kuumusest pisut nina krimpsutades astus ta vanni ja hakkas ettevaatlikult vette vajuma, tundes, kuidas läbi keha tungiv kuumus kerge higi näole tõi.

„Härra Wakefield!”

Hääl oli tagasi ja säutsus ukse taga nagu ülbe punarind.

„Mine ära, Fiona,” ütles ta hambaid kiristades ja lasi ennast vanni selili. „Mul on kõik, mis vaja.”

„Ei, ei ole,” ütles hääl.

„On küll.” Ta pilk libises mööda arvukaid pudeleid, purke ja igasugu vahendeid, mis olid vanni kohale riiulisse laotud. „Kolme sorti šampooni. Juuksepalsam. Habemeajamiskreem. Habemeajaja. Ihuseep. Näoseep. Habemeajamisvedelik. Odekolonn. Pulkdeodorant. Mul ei ole midagi puudu, Fiona.”

„Aga kuidas käterättidega on?” küsis hääl armsalt.

Heitnud metsiku pilgu täiesti tühjadele nagidele, sulges Roger silmad, surus hambad kokku ja luges kümneni. Kuna sellest jäi väheks, luges ta kahekümneni. Tundes, et nüüd suudab ta vastata ilma suust tuld ja tõrva pritsimata, kostis ta rahulikult:

„Hea küll, Fiona. Jäta nad ukse taha. Ja siis, palun… palun, Fiona… mine.”

Väljast kostis kohmitsemist ja seejärel vastumeelselt eemalduvaid samme. Roger ohkas kergendunult ja andus üksioleku rõõmudele. Rahu. Vaikus. Ei mingit Fionat.

Nüüd, mil ta suutis oma häirivast avatusest juba objektiivsemalt mõelda, mõistis ta, kui kangesti teda huvitab küsimus, kes on Brianna salapärane pärisisa. Tütre järgi otsustades pidi see mees olema haruldaselt ligitõmbava välimusega. Kas sellest piisab, et lummata Claire Randalli taolist naist?

Ta oli juba pead murdnud, kas Brianna isa võiks olla šotlane. Kas ta elab – või elas – Invernessis? Roger oletas, et selline lähedus võiks seletada Claire’i närvilisust ja kalduvust salatsemisele. Aga kas see seletaks tema arusaamatuid tingimusi Rogerile? Claire ei tahtnud, et Roger viiks Brianna Craigh na Dunile; ta ei tahtnud, et Roger mainiks tema tütrele Broch Tuarachi meeste komandöri. Miks ometi?

Korraga torkas talle pähe üks mõte, sundides teda vannis niisuguse hooga istuli tõusma, et vesi laksudes vastu valurauast vannikülgi lõi. Aga mis siis, kui Claire’ile ei teinudki muret 18. sajandi jakobiitlik sõjamees ise, vaid kõigest tema nimi? Mis siis, kui mees, kes 1947. aastal sigitas tema tütre, oli samuti James Fraser? See oli mägismaal üsna tavaline nimi.

Jaa, see seletaks nii mõndagi, mõtles Roger. Ja ka Claire’i soov ise tütrele kiviringi näidata võis olla kuidagi seotud saladusliku isaga; võib-olla oli ta teda seal kohanud või oli Brianna seal eostatud. Roger teadis hästi, et kiviring oli populaarne kohtingupaik; ta oli ise keskkoolipoisina sinna tüdrukuid vedanud, lootes et kivirajatise paganlik salapära nende vastupanu nõrgestab. See mõjus alati.

Korraga kangastus talle rabav visioon Claire Randalli kaunitest valgetest jäsemetest, mis on metsikus andumuses ümber punapäise mehe alasti, pingul keha põimunud; kahest vihmamärjast ja rohust määrdunud kehast, mis väänlevad ekstaatiliselt kivipankade vahel. Visioon oli oma üksikasjalisuses nii šokeeriv, et Roger hakkas värisema ja higi voolas mööda ta rinda alla auravasse vannivette.

Jumal küll! Kuidas ta järgmisel kohtumisel ometi Claire Randallile silma vaatab? Mida ta Briannale ütleb? „Kas oled viimasel ajal mõnd head raamatut lugenud?” „Mõnd head filmi näinud?” „Kas sa ka tead, et sa oled sohilaps?”

Ta raputas pead, et seda klaariks saada. Ta ei teadnud, mida edasi teha. Olukord oli segane. Ta ei tahtnud ennast sellesse mässida, kuid mässis ometi. Claire Randall meeldis talle. Brianna Randall meeldis talle ka – tegelikult rohkem kui meeldis, kui aus olla. Roger soovis teda kaitsta ja säästa mistahes valust või piinast. Kuid selleks ei paistnud mingit võimalust olevat. Kõik, mis ta teha sai, oli suu kinni hoida kuni selle päevani, mil Claire Randall selle ära teeb, mis tal plaanis on, mis see siis poleks. Ja olla kohal, et killud kokku korjata.