Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 6

„Oi, milline õel seanägu!”

Brianna kummardus, et põnevusega silmitseda punakuuelist mannekeeni, kes seisis ähvardavalt Cullodeni külastuskeskuse fuajee ühes otsas. Mannekeen oli veidi üle viie jala pikk, puuderdatud parukas madalate kulmude ja punaste rippuvate põskede kohal sõjakalt ettepoole sirutumas.

„Jaa, ta oli paras paksuke,” nõustus Roger muiates. „Kõva kindral siiski, vähemalt võrreldes selle tema nõoga seal.” Ta näitas käega fuajee teise otsa, kus seisis märksa pikem Charles Edward Stuart ja vaatas Cumberlandi hertsogit ülbelt ignoreerides oma sinise, valge kokardiga sametbareti alt raugel pilgul kaugusse.

„Teda hüüti Lihuniku-Billyks,” ütles Roger valgetes põlvpükstes ja kullaga tikitud kuues stoiliselt seisvale hertsogile osutades. „Milleks oli mõjuvaid põhjusi. Lisaks sellele, mis nad tegid siin…” – ta viipas käega akna taga laiuvale kevadrohelisele nõmmele, mida lähenev hämarus juba tuhmistama hakkas – „…tõid Cumberlandi mehed kaasa kõige hullema Inglise terrori, mida Šoti mägismaal iial nähtud. Nad tungisid lahingus ellujäänuid taga ajades mägedesse, teel põletades ja röövides. Naised ja lapsed jäeti nälga surema, mehed lasti kohapeal maha – ilma et keegi oleks üritanudki välja uurida, kas nad on üldse Charlie eest relva tõstnud. Üks hertsogi kaasaegne ütles tema kohta: „Ta muutis maa kõrbeks ja nimetas selle rahuks.” Ja mul on selline tunne, et Cumberlandi hertsog on siinkandis veel tänagi üpris ebapopulaarne.”

See oli tõsi; külastuskeskuse kuraator, kes oli Rogeri sõber, oli talle rääkinud, et sellal kui „kena printsi” kuju koheldi lugupidamise ja austusega, läksid hertsogi kuuenööbid pidevalt kaduma ning kuju ise oli korduvalt langenud jõhkrate naljade ohvriks.

„Ühel hommikul, kui ta vara tööle jõudis ja tule põlema pani, avastas ta, et tema helduse kõhtu on torgatud ehtne šoti puss,” rääkis Roger, noogutades peaga püknilise keha poole. „Ütles, et see andis talle nagu õige välimuse.”

„Seda võib arvata,” pomises Brianna ja uuris hertsogi kuju suurisilmi. „Inimesed võtavad seda ikka veel südamesse?”

„Oojaa. Šotlastel on hea mälu ja nad pole just kõige andestavam rahvas.”

„Jah?” Brianna vaatas Rogerit uudishimulikult. „Kas sa oled šotlane, Roger? Wakefield ei kõla nagu šoti nimi, aga see, kuidas sa Cumberlandi hertsogist räägid…” Ta suu ümber hõljus muigevirvendus ja Roger polnud kindel, ega teda ei narritata, kuid vastas siiski täie tõsidusega.

„Oojaa,” kostis ta ja naeratas. „Ma olen šotlane. Asi on selles, et Wakefield ei ole mu päris nimi; vikaar andis mulle oma nime, kui ta mu lapsendas. Ta oli mu ema onu – kui vanemad sõjas surma said, võttis ta mu enda juurde. Aga minu õige nimi on MacKenzie. Ja mis puutub Cumberlandi hertsogisse…” – ta heitis peaga suure akna poole, millest olid hästi näha Cullodeni lahinguväljale püstitatud mälestusmärgid – „… siis seal on ka üks kivi, mille peale on raiutud MacKenzie, ja selle alla on maetud õige palju mu sugulasi.”

Ta sirutas käe ja tonksas kullast epoletipaela, nii et see kõikuma jäi. „Ma ei võta seda nii isiklikult kui mõni, aga ma ei ole ka andestanud.” Ta pakkus Briannale kätt. „Kas läheme välja?”

Väljas oli külm, tuulepuhangud rapsisid kaht posti otsa kinnitatud vimplit, mis asusid teine teises lahinguvälja servas. Üks kollane ja teine punane, märkisid nad kohti, kus kumbki komandör oli oma vägede taga seistes lahingu tulemusi oodanud.

„Parasjagu ohutus kauguses,” märkis Brianna kuivalt. „Kus pole ohtu juhusliku kuuliga pihta saada.”

Roger nägi, et tüdruk lõdiseb ja võttis ta käe rohkem oma käsivarrele, tõmmates teda lähemale. Mees tundis, et ta võib tüdruku puudutamisest hinge tulvanud õnnetundest lõhkeda, kuid püüdis seda varjata ajaloolise monoloogi taha. „Nojah, niimoodi kindralid tollal lahinguid juhtisid – tagalast. Eriti Charlie; lahingu lõpus pistis ta niisuguse kiiruga putku, et jättis maha isegi oma puhtast hõbedast piknikuvarustuse.”

„Piknikuvarustuse? Ta tuli lahingusse piknikuvarustusega?”

„No neh.” Roger tundis äkki, et talle meeldib Brianna ees šotlane olla. Tavaliselt, näiteks ülikoolis suheldes, vaevus ta oma aktsenti kontrollima, et see tema Oxbridge’i6 inglise keele alt liialt välja ei paistaks, kuid naeratuse nimel, mis tema kõnepruuki kuuldes Brianna näole ilmus, lasi ta sel vabalt voolata.

„Kas sa tead, miks nad teda „prints Charlie’ks” kutsusid?” küsis Roger. „Inglased on alati arvanud, et see on hellitusnimi, mis näitab, kuidas mehed teda armastasid.”

„Kas ei olnud siis nii?”

„Ei,” raputas Roger pead. „Ei olnud. Mehed kutsusid teda prints Tcharlach’iks…” – ta luges selle tähthaaval ette – „…mis on Charlesi gaelikeelne vaste. Tcharlach mac Seamus, „Charles, Jamesi poeg.” Väga ametlik ja lugupidav. Asi on lihtsalt selles, et Tcharlach kõlab kangesti nagu Charlie.”

„Nii et ta ei olnudki „kena prints Charlie”?”

„Siis mitte,” kehitas Roger õlgu. „Nüüd muidugi on. Üks neist väikestest ajaloolistest eksitustest, mis on tõe pähe edasi kandunud. Selliseid on palju.”

„Ja sina oled ajaloolane!” märkis Brianna nokkivalt.

Roger muigas hapult. „Enda teada küll.”

Nad kõndisid aeglaselt mööda lahinguväljal hargnevaid kruusaseid radu ja Roger näitas talle, kus milline rügement oli seisnud, seletas lahingu käiku ja jutustas lugusid kummagi poole ülemjuhatajast.

Jalutuskäigu ajal tuul rauges ja lahinguväljale hakkas laskuma vaikus. Järk-järgult soikus ka nende vestlus, kuni nad vahetasid veel vaid aeg-ajalt vaikselt, peaaegu sosistades mõne sõna. Taevas oli ühtlaselt pilvedega kaetud ja kõik selle võlvi all näis vakatavat; jäi vaid nõmmetaimede sahin, murukamara alla maetud meeste häälte kauge kaja.

„Seda kohta nimetatakse Surmaallikaks.” Roger kummardus väikese veesilma kohale. Vaevalt ruutjala suurune tume veekatel kivirinnatise varjus. „Siin langes üks klannivanem; tema mehed pesid selle allika veega ta näo verest puhtaks. Ja sealpool on klannide ühishauad.”

Klannide mälestuskivid kujutasid endast halle, samblikust laigulisi ja vihmast ning tuulest lihvitud graniitrahne. Rahnud asetsesid laialipillatud murulappidel nõmme serval. Igal kivile oli raiutud vaid üks nimi, mis oli mõnel juhul ilmastikust nii puretud, et seda oli raske lugeda. MacGillivray. MacDonald. Grant. Chisholm. MacKenzie.

„Näe,” ütles Brianna hästi vaikselt, osutades ühele kivile. Selle ees lebas hunnik rohekashallikaid varsi, nende seas ka mõned närbuvad kevadlilled.

„Kanarbik,” ütles Roger. „Tavaliselt tuuakse neid suvel, kui kanarbik õitseb – siis on kõigi klannide kivide ees sellised hunnikud. Enamasti lillad, aga sekka ka mõni valge – valge tähendab õnne ja on kuninglik värv; see oli Charlie embleem, see ja valge roos.”

„Kes neid siia toob?” Brianna kükitas raja kõrvale maha ja puudutas kanarbikuvarsi õrnalt sõrmega.

„Külastajad.” Roger kükitas ta kõrvale. Ta luges kivilt kulunud tähti: FRASER. „Nende suguvõsade järeltulijad, kelle liikmed siin langesid. Või ka mõni, kes lihtsalt tahab neid mälestada.”

Brianna heitis Rogerile kõrvalpilgu, juuksed pea ümber hõljumas. „Kas sina oled ka toonud?”

Roger langetas pilgu oma põlvede vahel kokku põimitud kätele ja naeratas.

„Jah. See on vist väga sentimentaalne, aga ma ikka toon.”

Brianna pöördus teerada ääristava puhmastiku poole.

„Näita, milline on kanarbik,” ütles ta.

Koduteel andis Cullodeni kurbus järele, kuid ühiselt kogetud tunne jäi alles, ja nad rääkisid ning naersid nagu vanad sõbrad.

„Nii kahju, et ema ei saanud tulla,” tähendas Brianna, kui nad Randallide peatuspaiga juurde viivale teele pöörasid.

Claire Randall meeldis Rogerile küll väga, kuid sellega ei nõustunud ta sugugi. Kolm, mõtles ta, oleks olnud juba seltskond, kindel mis kindel. Kuid ta vaid mõmises ebamääraselt ja hetke pärast küsis: „Ja kuidas emaga on? Loodetavasti pole ta tõsiselt haige.”

„Oh, ei, see oli lihtsalt maoärritus – või vähemalt nii ta ütles.” Brianna kortsutas korraks mõtlikult kulmu, pöördus siis Rogeri poole ja pani käe kergelt talle põlvele. Roger tundis, kuidas ta lihased põlvest kubemeni vabisema hakkasid ja tal oli raskusi pea selge hoidmisega, et kuulda, mida Brianna ütleb. Viimane kõneles endiselt emast.

„…et kas temaga on korras?” lõpetas ta parajasti lauset. Raputas siis pead ja isegi nõrgas autovalguses läikis ta lokkis juus vaskselt. „Ma ei tea; ta paistab millegagi hirmsasti hõivatud olevat. Mitte just haige – pigem nagu oleks ta millegi pärast mures.”

Korraga tundis Roger kõhuõõnes raskust.

„Mm-hm,” kostis ta. „Võib-olla sellest, et ta töölt ära on. Küllap kõik korda saab.” Brianna naeratas tänulikult ja Roger pidas auto proua Thomase väikese kivimaja ees kinni.

„Roger, see oli imetore,” ütles tüdruk ja puudutas teda õlast. „Aga ema projekti see palju edasi ei aidanud. Kas ma saan sind mõne mustema töö juures abistada?”

Rogeri enesetunne läks oluliselt paremaks ja ta naeratas tüdrukule. „Seda annab ehk korraldada. Kas tahaksid homme minu juurde tulla ja koos minuga garaaži kallale asuda? Kui otsid musta tööd, siis mustemat pole olemaski.”

„Suurepärane,” ütles Brianna autole nõjatudes, et talle otsa vaadata. „Võib-olla tahab ema ka appi tulla.”

Roger tundis, kuidas ta nägu jäikub, kuid suutis säilitada galantse naeratuse.

„Väga hea,” ütles ta. „Tore oleks.”

Tegelikult tuli järgmisel päeval pastoraati siiski Brianna üksinda.

„Ema läks raamatukokku,” seletas ta, „vanu telefoniraamatuid otsima. Ta tahab mingit vana tuttavat üles leida.”

Rogeri süda jättis seda kuuldes löögi vahele. Ta oli eelmisel õhtul vikaari telefoniraamatut uurinud. Selles leidus kolm James Fraserit ja siis veel kaks sellist, kelle esimene eesnimi oli teine, kuid teine eesnimi algas j-tähega.

„No loodame siis, et ta leiab,” ütles ta tehtud hooletusega. „Aga oled sa ikka kindel, et tahad aidata? See on tüütu ja räpane töö.” Roger vaatas Briannat kahtlevalt, kuid too noogutas, laskmata end sellest väljavaatest põrmugi heidutada.

„Ma tean. Ma aitasin mõnikord isa, kaevasin vanu dokumente läbi ja otsisin viiteid. Pealegi on see ema projekt; on loomulik, et ma sind selle juures aitan.”

„Hea küll siis,” ütles Roger ja heitis pilgu oma valgele särgile. „Ma vahetan riided ära ja läheme vaatame.”

Garaažiuks kriuksatas, oigas, vandus siis jõule alla ja kerkis äkki vedrude plõnnimise ja tolmupilvede saatel üles.

Brianna lehvitas köhides tolmu laiali. „Väkk! Kui kaua sellest möödas on, kui siin viimati käidi?”

„Igavik,” kostis Roger hajameelselt. Ta lasi taskulambi valgusvihul läbi garaaži sisemuse libiseda, valgustades põgusalt papist ja puust kastide virnu, vanu kooruvate kleebistega reisikohvreid ning ebamääraseid presendiga kaetud moodustisi. Siin-seal sirutusid hämaruses ülespoole tagurpidi keeratud mööblitükkide jalad nagu väikeste dinosauruste luukered, mis ennast kivimite vahelt välja pressivad.

Kola vahelt läks hädapärane teerada. Roger läks seda mööda edasi ja kadus kohe tolmu ja pimedusega piiratud tunnelisse, nii et tema edasiliikumist jäi tähistama vaid aeg-ajalt lakke hüppav valguslaik. Lõpuks haaras ta võiduka hõike saatel kinni laest rippuvast paelast ja korraga säras garaaž ülearu võimsa elektripirni valgusest.

„Siiapoole,” ütles Roger, äkitselt uuesti välja ilmudes ja Briannal käest kinni võttes. „Seal tagapool on natuke ruumi.”

Tagaseina ääres seisis vanaaegne laud. Algselt võib-olla vikaar Wakefieldi söögitoa keskne mööbliese, oli see läbi teinud ümbersündide rea algul köögilauaks, siis meisterdamislauaks, saepukiks ja värvimislauaks, kuni jõudis siia tolmusesse puhkepaika. Laua kohal asus paksult ämblikuvõrkudega kaetud aken, kust vaevaline valgus kriimustatud ja värviplekilisele lauaplaadile langes.

„Me võime siin tööle hakata,” ütles Roger kolihunnikust tooli tõmmates ja seda suure taskurätikuga hooletult puhtaks kloppides. „Istu ja ma vaatan, kas saan akna lahti teha; muidu me lämbume ära.”

Brianna noogutas, kuid istumise asemel hakkas uudishimulikult lähimaid hunnikuid uurima, Roger aga vinnas ennast kiivas aknaraami juurde. Ta kuulis, kuidas tüdruk ta selja taga karpidele kinnitatud etikette luges.

„Siin on 1930 kuni 1933,” ütles Brianna, „ja siin 1942 kuni 1946. Mis asjad?”

„Päevikud,” vastas Roger ja toetas küünarnukid mühatades määrdunud aknalauale. „Isa – see tähendab vikaar – pidas kogu aeg päevikut. Kirjutas igal õhtul pärast sööki sinna uue sissekande.”

„Paistab, et tal oli paljust kirjutada.” Brianna tõstis mõne karbi alla ja pani kõrvale, et uurida järgmist kihistust. „Siis on siin üks hunnik kaste, mille peale on kirjutatud „Kerse”, „Livingston”, „Balnain”. Koguduseliikmed?”

„Ei. Külad.” Roger pidas oma rassimise juures hingeldades vahet. Ta tõmbas varrukaga üle otsaesise, jättes käisele mustusejuti. Õnneks olid mõlemal seljas kulunud, räpas kaevamiseks sobivad riided. „Need on märkmed mitmesuguste mägismaakülade ajaloo kohta. Mõnest kastitäiest tuli tegelikult raamat; neid võib leida siin-seal kogu Šotimaal turistipoekestes.”

Ta pöördus varna poole, kus rippus mitmesuguseid unustatud tööriistu, ja otsis sealt suure kruvikeeraja, et jätkata rünnakut aknale.

„Aga vaata, kas sa näed mõnda, millele on kirjutatud „Meetrikaraamatud”,” soovitas ta. „Või Broch Tuarachi ümbruse külade nimesid.”

„Ma ei tea, mis külad sealkandis on,” märkis Brianna.

„Oh, jah, ma unustasin.” Roger surus kruvikeeraja otsa aknaraami servade vahele ja hakkas seda kortsus kulmul vanadest värvikihtidest läbi suruma. „Otsi selliseid nimesid nagu Broch Mordha… mm, Mariannan ja… ee, St. Kilda. Neid oli veel, aga nendest ma tean, et seal olid korralikud kirikud, mis on nüüd kinni pandud või maha kistud.”

„Okei.”

Brianna tõmbas kõrvale rippuva presendipalaka ja hüppas kiljatades tagasi.

„Mis on? Mis lahti?”

Roger pööras ringi, kruvikeeraja õieli.

„Ma ei tea. Miski lipsas siit minema, kui ma seda palakat puudutasin,” näitas Brianna ja Roger lasi relval kergendunult langeda.

„Ah see. Hiir, ma arvan. Võib-olla rott.”

„Rott? Sul on siin rotid?” küsis Brianna tõsiselt häiritult.

„Ma tegelikult loodan, et mitte, sest kui on, siis on nad kindlasti need paberid ära närinud, mida meil vaja on,” vastas Roger. Ta ulatas tüdrukule lambi. „Võta ja valgusta pimedad kohad läbi, siis nad vähemalt ei üllata sind.”

„Suur tänu.” Brianna võttis taskulambi vastu, kuid silmitses karbivirnu endiselt vastumeelselt.

„Lase aga käia,” ütles Roger. „Või tahad, et ma teeksin siinsamas ühe rotivärsi?”

Brianna nägu venis laiale naerule. „Rotivärsi? Mis see on?”

Roger ei vastanud kohe, tehes enne akna juures uue katse. Ta vajutas, kuni tundis, et biitsepsid vastu särgivarrukat pressivad, ja siis andis aken lõpuks südantlõhestava kriiksumisega järele, lastes Rogeri tekitatud kuuetollisest avausest sisse pahvaka külma õhku.

„Uhh, palju parem.” Ta lehvitas liialdatud ägedusega endale tuult ja vaatas särava näoga Briannale otsa. „No kas hakkame pihta?”

Tüdruk ulatas talle lambi ja astus sammu tahapoole. „Mis oleks, kui sina otsiksid õiged kastid välja ja mina vaataksin nad läbi? Ja mis see rotivärss ikkagi on?”

„Argpüks,” ütles Roger ja kummardus presendi alla sorima. „Rotivärss on vana šoti komme; kui sul on majas või aidas rotte või hiiri, siis saad nad minema ajada luuletusega – võid selle ka ette laulda –, milles räägitakse, kui vähe siin süüa on ja kuidas kuskil mujal on palju rohkem. Räägid neile, kuhu minna ja kuidas sinna pääseb ning kui luuletus on küllalt hea – siis nad kuuldavasti lähevadki.”

Ta tõmbas välja kasti sildiga JAOBIIDID, VARIA ja viis selle laua juurde, lauldes:

Lasknud kasti mütsuga lauale langeda, kummardas ta Brianna naerukõhina peale ja pöördus uuesti kastivirna poole, jätkates kõmiseval häälel:

Brianna ühmatas tunnustavalt. „Kas sa tegid selle nüüdsama?”

„Aga muidugi.” Roger asetas järjekordse kasti uhkeldades lauale. „Õige rotivärss peab olema värske.” Ta heitis pilgu üksteise seljas koogutavatele kastivirnadele. „Pärast sellist etteastet ei tohiks siin mitme miili raadiuses ühtki rotti olla.”

„Väga hea.” Brianna võttis taskust liigendnoa ja lõikas läbi kõige pealmist kasti kinni hoidva paela. „Sa peaksid tulema ja tegema meie külalistemajas ka ühe; ema väidab, et vannitoas on hiired. Keegi oli tema seepi närinud.”

„Kes seda teab, mida läheb tarvis niisuguste hiirte väljapeletamiseks, kes seepi söövad; kardan, et see käib üle minu nõtrade võimete.” Ta veeretas iganenud entsüklopeediate kõikuva virna tagant välja ümmarguse räbaldunud istmepadja ja tümpsatas selle Brianna kõrvale. „Nii, sa võta meetrikaraamatud, neid on kergem lugeda.”

Nad töötasid terve hommikupooliku sõbralikus üksmeeles, avastades juhuslikke huvitavaid detaile, majasoomukaid ja tolmupilvi, kuid vähe sellist, millest oleks olnud kasu käsilolevas uurimistöös.

„Varsti peaks vist lõunapausi pidama,” ütles Roger lõpuks. Talle oli sügavalt vastumeelne minna tagasi majja ja sattuda Fiona meelevalda, kuid Brianna kõht oli hakanud peaaegu sama kõvasti korisema kui tema enda oma.

„Okei. Me võime pärast sööki veel mõne läbi vaadata, kui sa tüdinud ei ole.” Brianna tõusis ja sirutas ennast, nii et rusikasse surutud käed peaaegu vana garaaži laetaladeni ulatusid. Ta pühkis käed vastu teksaseid puhtaks ja puges kastivirnade vahele.

„Hei!” Ta peatus ukse juures järsult. Tema järel tulnud Roger sai vaevu pidama, nii et ta oleks ninapidi äärepealt vastu Brianna kukalt põrganud.

„Mis seal on?” küsis ta. „Ega ometi jälle rott?” Roger märkas oma heameeleks, et päike pani Brianna üksiku juuksepalmiku vaskselt ja kuldselt sädelema. Kerge kuldne tolmunimbus ümber ja keskpäevapäike pikaninalist profiili teravalt välja joonistamas – nii kangastus ta Rogerile üpriski keskaegselt. Arhiivide Emand.

„Ei. Roger, vaata siia!” Tüdruk osutas virna keskel asuvale pappkastile. Selle küljel asuvale sildile oli vikaari tugeva käekirjaga mustalt kirjutatud Randall.

Roger tundis erutust, mis segunes halva eelaimusega. Brianna erutus oli seevastu plekitu.

„Võib-olla siin on see, mida me otsime!” hüüatas ta. „Emps ütles, et see oli midagi, mis huvitas mu isa; võib-olla rääkis ta sellest kunagi vikaarile.”

„Võimalik.” Roger surus alla ootamatu hirmutunde, mis oli teda tabanud Randalli nime nägemisel. Ta lasi põlvili, et kast teiste hulgast välja sikutada. „Võtame selle majja kaasa; me võime seda pärast lõunasööki uurida.”

Kui nad kasti vikaari kabinetis lõpuks lahti tegid, leidsid nad sellest kummalise komplekti esemeid. Vanad fotokoopiad mitme kirikuraamatu mõnest leheküljest, kaks-kolm sõjaväenimestikku, peotäis kirju ja lahtisi paberilehti, väike ja õhuke, hallide pappkaantega märkmik, pakk hiirekõrvul nurkadega vanu fotosid ning kõvade kaantega kaust, millele oli trükitud Randall.

Brianna võttis kausta ja tegi lahti. „Oi, see on papsi sugupuu!” hüüatas ta. „Vaata.” Ta andis kausta Rogerile. Selle sees oli kaks paksu pärgamendilehte, kuhu olid hoolikalt joonistatud põlvnemisliinid. Lähteaastaks oli 1633; viimane sissekanne teisel leheküljel oli aga järgmine:

Frank Wolverton Randall Claire Elizabeth Beauchamp, 1937

„Koostatud siis enne sinu sündi,” pomises Roger.

Brianna piilus üle Rogeri õla, kuidas mehe sõrm mööda pärilusliini allapoole langes. „Ma olen seda näinud; papsi kabinetis oli selle koopia. Ta näitas seda mulle alatihti. Tema omas olin ma kõige viimasena siiski kirjas; see siin peab olema üks varasem variant.”

„Võib-olla vikaar aitas teda mõne uurimistöö juures.” Roger andis kausta Briannale tagasi ja võttis laualt hunnikust ühe paberilehe.

„Näe, sinu perekonnareliikvia,” ütles ta. Ta uuris kirja päisesse pressitud vappi. „Ohvitseri määramiskiri, alla kirjutanud Tema Kuninglik Majesteet George II.”

„George Teine? Isver, see on ju enne Ameerika iseseisvussõda.”

„Tükk aega enne. Aastast 1735. Välja antud Jonathan Wolverton Randalli nimele. Tead seda nime?”

„Jah,” noogutas Brianna, nii et mõni juhuslik juuksesalk näole langes. Ta lükkas need hooletult tagasi ja võttis määramiskirja. „Paps kõneles temast söögi alla ja söögi peale; see oli üks neist vähestest esivanematest, kellest ta palju teadis. See mees oli kapten ja võitles Cullodeni lahingus kena prints Charlie vastu.” Ta vaatas silmi pilgutades Rogerile otsa. „Õieti ta vist sai selles lahingus surma. Aga ega teda sinna ei maetud, eks?”

Roger raputas pead. „Ma ei usu. Inglased ju koristasid lahinguvälja. Oma langenud saadeti matmiseks enamasti kodukohta – vähemalt ohvitserid.”

Lähemalt ta seletada ei saanud, sest ootamatult ilmus uksele Fiona, sulgedest tolmutaja käes nagu sõjalipp.

„Härra Wakefield,” hõikas ta. „Üks mees tuli vikaari autot ära viima, aga ei saa seda käima. Küsib, ega te ei saaks talle appi tulla?”

Roger reageeris kohe, tundes ennast süüdi. Ta oli aku kontrollimiseks garaaži viinud ja see lösutas endiselt tema Morrise tagaistmel. Mõni ime, et vikaari auto käima ei läinud.

„Ma pean selle asja ära klaarima,” ütles ta Briannale. „Kardan, et see võtab natuke aega.”

„Sest pole midagi,” kostis Brianna. Ta naeratas ja tema sinisilmad tõmbusid kolmnurkseks. „Ma peaksin nagunii minema. Emps on nüüdseks tagasi; mõtlesime, et äkki läheme Clava Cairnsi, kui jõuab. Suur tänu lõunasöögi eest.”

„Võta heaks – ka Fiona poolt.” Roger tundis südames kahetsustorget, et ei saa ennast pakkuda kaasa tulema, kuid töö kutsus. Ta heitis pilgu lauale laotatud pabereile, tõmbas need kokku ja pani kasti tagasi.

„Tead,” ütles ta, „need puudutavad kõik sinu perekonda. Võta kaasa. Võib-olla pakuvad su emale huvi.”

„Tõesti? No suur tänu. Oled ikka kindel?”

„Täiesti,” vastas Roger, asetades sugupuukausta hoole ja armastusega kõige peale. „Aga oota. Võib-olla mitte päris kõik.” Määramiskirja alt ulatus välja halli märkmiku nurk; ta tõmbas selle välja ja sättis paigast nihkunud paberid kasti tagasi. „See näeb välja nagu oleks siin üks vikaari päevikutest. Ma ei saa aru, mis see siin teeb, aga ma arvan, et panen ta parem teiste juurde; ajalooseltsist öeldi, et nemad tahavad täiskomplekti.”

„Jaa, muidugi.” Brianna oli püsti tõusnud, kast vastu rinda surutud, kuid jäi siis kõhklevalt Rogerile otsa vaatama. „Kas sa… kas sa tahaksid, et ma veel tulen?”

Roger naeratas talle. Brianna juustest rippusid ämblikuvõrgud ja tema ninajuurel ilutses pikk mustusetriip.

„See meeldiks mulle väga,” ütles ta. „Näeme siis homme?”

Mõte kasuisa märkmikule ei lasknud Rogerit lahti kogu selle aja, mis tuli pühendada muldvana autoloksu käimasaamise tüütule tööle, ega ka mitte siis, kui saabus mööblihindaja, et teha kindlaks, millised vikaari mööbliesemed omavad väärtust ja millised on rämps, ning määrata neile oksjoniks alghind.

See vikaari pärandi likvideerimine muutis Rogeri kuidagi rahutuks ja kurvameelseks. Lõppude lõpuks tähendas see kasutu kilakola minemasaatmise kõrval ka hüvastijättu tema enda noorusega. Kui ta õhtusöögi järel lõpuks kabinetis istet võttis, siis ei osanud ta enam öelda, kas see oli uudishimu Randallide suhtes, mis sundis teda päevikut kätte võtma, või tahtis ta lihtsalt veel korra tunda mingitki sidet mehega, kes nii kaua aega oli olnud ta isa.

Päevikuid oli peetud väga korralikult ja põhjalikult; sirged kirjaread registreerisid auliku vikaar Wakefieldi kodukoguduse ja – kogukonna kõik tähtsamad sündmused. Seda lihtsat hallikaanelist märkmikku ja neid lehekülgi vaadates kerkis Rogeri silme ette otsekohe mälestuspilt kasuisast, kes paneb usinalt kirja päevasündmusi, kiilas pealagi laualambi valgel hiilgamas.

„See on distsipliini küsimus,” seletas ta kord Rogerile. „Väga kasulik on teha regulaarselt midagi, mis korrastab mõtteid. Katoliku munkadel on iga päev kindlal kellaajal palvus, preestritel on olemas breviaarid.7 Ma kardan, et minus ei ole nii palju otsest pühendumust, aga päevasündmuste kirjapanek selitab vaimu; selle järel võin rahuliku südamega õhtupalve juurde asuda.”

Rahuliku südamega. Roger tahtnuks sellist südant endalegi, kuid rahu ei olnud teda külastanud sestsaadik, kui ta leidis vikaari sahtlist nood väljalõiked.

Ta lõi märkmiku huupi lahti ja pööras aeglaselt lehekülgi, otsides nime „Randall”. Märkmiku kaanele kantud daatumite järgi hõlmas see ajavahemikku 1948. aasta jaanuarist kuni juunini. Ehkki see, mis ta oli Briannale öelnud ajalooseltsi kohta, vastas tõele, polnud see siiski peapõhjus, miks ta märkmiku enda kätte jättis. Claire Randall oli oma müstilisest äraolekust naasnud 1948. aasta mais. Vikaar teadis Randalle hästi; tema päevikus pidi see sündmus olema kindlasti mainitud.

Ja 7. mai sissekanne ütleski:

Külastasin täna õhtul Frank Randalli; see lugu tema naisega. Nii murettekitav! Nägin naist eile – nii nõrk, ja milline silmavaade – mul oli raske tema seltsis olla, vaene naine, ehkki rääkis mõistlikult.

Igaühe lööks see rööpast välja, mida tema on läbi elanud – mis see ka poleks. Hirmsad kuulujutud käivad ringi – nii mõtlematu doktor Bartholomew’st välja rääkida, et ta on rase. Frankile on see nii raske – ja Claire’ile muidugi ka! Mu süda valutab nende mõlema pärast.

Proua Graham sel nädalal haige – oleks võinud parema aja leida; tuleval nädalal on vanakraamilaat, veranda kasutatud riideid täis…

Roger lehitses kiirelt edasi, otsides järgmist Randallide mainimist, ja leidis selle sama nädala teisest poolest:

10. mai – Frank Randall tuli õhtusöögile. Teen, mis võin, et tema ja ta naisega avalikult suhelda; peaaegu iga päev veedan tunni ta naisega, lootes kuulujutte nii veidi vaigistada. Tekitab lausa kaastunnet; nüüd sosistatakse, et ta on nõrgamõistuslikuks jäänud. Claire Randalli tundes ma ei teagi, kumb teda rohkem solvab – kas see, kui tedapeetakse hulluks, või see, kui ebamoraalseks – ja miks peabki üldse tegemist olema ühega neist kahest?

Olen korduvalt püüdnud temaga ta läbielamistest rääkida, kuid ta ei lausu nende kohta sõnagi. Räägib probleemideta kõigest muust, kuid alati on tunne, et ta mõtleb millelegi muule.

Pean meelde jätma, et ütleksin pühapäeval jutluses mõne sõna kuulujuttude kurjusest – ehkki samas kardan, et kui juhtumile kirikus tähelepanu pöörata, siis teeb see asja ainult halvemaks.

12. mai – … Kuidagi ei saa lahti tundest, et Claire Randall ei ole nõrgamõistuslik. Olen kuulujutte muidugi kuulnud, aga ei leia ta käitumisest midagi, mis paistaks vähimalgi määral ebastabiilne.

Arvan, et ta varjab mingit kohutavat saladust; sellist, mida ta mingil juhul ei avalda. Kõnelesin sellest – ettevaatlikult – Frankiga; ta on tõrjuv, kuid ma olen kindel, et naine on midagi talle rääkinud. Püüdsin selgeks teha, et soovin aidata, kuidas vaid saan.

14. mai – Külas käis Frank Randall. Väga segane seis. Ta palus mult abi, aga ma ei mõista, miks ta palus just seda, mida ta palus. Näib talle väga tähtis olevat; hoiab end kõvasti ohjes, aga on pinges nagu kellavedru. Kardan tammi murdumist, kui see ükskord tuleb.

Claire reisimiseks küllalt terve – Frank kavatseb ta sel nädalal tagasi Londonisse viia. Kinnitasin, et saadan kõik tulemused kirja teel tema ülikooli aadressile; ei ühtki vihjet ta naisele.

Tal on mitu küsimust Jonathan Randalli kohta, ehkki ei saa aru, kuidas saab Franki esivanem olla seotud selle kurva looga. James Fraserist, nagu ma Frankile ütlesin, mitte kõssugi. Täielik müstika.

Täielik müstika. Ja rohkem kui ühes mõttes, torkas Rogerile pähe. Mida Frank Randall siis vikaarilt palus? Ilmselt palus tal otsida mistahes infot Jonathan Randalli ja James Fraseri kohta. Järelikult oli Claire oma abikaasale James Fraserist rääkinud – kui mitte kõike, siis vähemalt midagi.

Aga mis seos võis 1746. aastal Cullodeni lahingus langenud Inglise armee kaptenil olla mehega, kelle nimi näis olevat lahutamatult seotud Claire’i salapärase kadumisega 1945. aastal – ja sellest tuleneva saladusega seoses Brianna isaga?

Ülejäänud päevik jutustas nagu ikka, kihelkonnas toimunud sündmustest. Derick Gowani pidevast joomisest, mille lõpptulemusena tuli selle koguduseliikme vett täis laip mai lõpus tõmmata välja Nessi jõest; Maggie Browni ja William Dundee kiiruga peetud pulmadest juunis, kõigest kuu aega enne nende lapse ristimist; proua Grahami pimesooleoperatsioonist ja vikaari katsetest toime tulla selle tagajärjel kiriklasse saabunud toiduvaagnatega koguduse lahketelt prouadelt – mille suurimaks kasusaajaks osutus ilmselt vikaari toonane koer Herbert.

Neid lehekülgi lugedes valgus Rogeri näole naeratus – ta tundis, kuidas vana vaimuliku ärgas huvi oma lambukeste käekäigu vastu neis ridades taas kord elavaks sai. Üle lehe edasi lapates oleks viimane Frank Randalli palvet puudutav sissekanne tal peaaegu kahe silma vahele jäänud:

18. juuni – Sain lühikese teate Frank Randallilt, kes kirjutas, et ta naise tervislik seisund on ohtlik; rasedus kulgeb murettekitavalt ja ta palub, et ma nende eest palvetaksin.

Kinnitasin vastuseks, et palvetan nii tema kui ta naise eest ja soovin mõlemale head. Lisasin ka seni leitud informatsiooni; ei mõista arvata, mis kasu tal sellest on, aga eks otsustagu ise. Kirjutasin üllatavast avastusest, et Jonathan Randalli haud asub St. Kilda surnuaial; küsisin, kas ta soovib sellest ülesvõtet.

See oli kõik. Rohkem Randalle ega James Fraserit ei mainitud. Roger pani märkmiku lauale ja masseeris oimukohti; kaldus kirjaridade lugemine oli talle keskmise peavalu tekitanud.

Kinnitust oli leidnud tema kahtlus, et kõigesse sellesse on segatud James Fraseri nimeline mees, kuid muus osas jäi kõik sama segaseks kui enne. Mis oli sellel lool ometi pistmist Jonathan Randalliga ja mis paganama põhjusel oli too mees maetud St. Kildasse? Määramiskirja andmeil oli Randall sündinud ühes Sussexi mõisas; mis asjaoludel lõppes tema maine teekond ühel üksildasel Šoti surnuaial? Tõsi, see ei asunud väga kaugel Cullodenist – aga miks teda ikkagi tagasi Sussexisse ei saadetud?

„Kas vajate täna õhtul veel midagi, härra Wakefield?” äratas Fiona hääl teda ta viljatutest mõtisklustest. Ta ajas selja silmi pilgutades sirgu ja nägi tüdrukut seismas, hari ja tolmulapp käes.

„Mida? Ee… ei. Ei, tänan, Fiona. Aga mis kraamimine sul käsil on? Ega sa ometi nii hilja õhtul tube ei korista?”

„No need koguduseprouad,” seletas Fiona. „Mäletate, te ütlesite neile, et nad võivad homme siin oma iganädalast koosolekut pidada? Ma mõtlesin, et teen siin vähe puhtamaks.”

Koguduseprouad? Roger vajus kössi mõtte all, kuidas kiriklasse saabub nelikümmend kaastunnet avaldavat koduperenaist; kõik see tviid ja rõivakomplektid ja pärlikasvandusest pärit helmed.

„Kas te pakute prouadele teed?” küsis Fiona. „Aulik vikaar alati pakkus.”

Mõte sellest, kuidas ta peaks üheaegselt lõbustama Brianna Randalli ja koguduseprouasid, ületas Rogeri võime asju külma rahuga võtta.

„Ee… ei,” sõnas ta järsult. „Mul on… ma olen homme hõivatud.” Ta käsi langes pooleldi prahi alla mattunud telefonile vikaari laual. „Vabanda mind, Fiona, ma pean helistama.”

Brianna tuli omaette naeratades magamistuppa tagasi. Tõstsin pilgu raamatult ja kergitasin küsivalt kulmu.

„Kas Roger helistas?” küsisin ma.

„Kust sa teadsid?” Ta näis hetkeks jahmunud olevat, kuid muigas siis ja heitis hommikumantli seljast. „Aa, sest ta on ainus kutt, keda ma Invernessis tunnen?”

„Ma ei uskunud tõesti, et mõni su austaja Bostonist kaugekõne võttis,” sõnasin ma. Heitsin pilgu lauakellale. „Vähemalt mitte sel kellaajal; praegu nad mängivad jalgpalli.”

Brianna ei teinud kuulmagi ja tõmbas jalad teki alla. „Roger kutsub meid homme kaasa St. Kilda nimelisse kohta. Ütleb, et seal on huvitav vana kirik.”

„Olen sellest kuulnud,” vastasin haigutades. „Heakene küll, miks mitte? Võtan oma taimeraami kaasa; ehk leian mõne kirju sarikherne, lubasin doktor Abernathyle tema uurimistöö jaoks. Aga kui meil on plaanis päev otsa vanu hauakive lugedes ringi mütata, siis mina passin. Minevikus tuhnimine on üks raske töö.”

Brianna näol välgatas midagi ja mulle tundus, et ta tahab midagi öelda. Kuid siis ta lihtsalt noogutas ja sirutas käe, et kustutada valgus, salapärane naeruvirvendus endiselt suunurkades.

Lebasin voodil ja vaatasin üles pimedusse. Kuulsin, kuidas Brianna kehakohendamised ning küljekeeramised lõpuks magaja hingetõmmete kadentsidesse suubusid. St. Kilda, jah? Ma ei olnud seal käinud, aga olin sellest kohast kuulnud; seal asus vana kirik, nagu Brianna ütles, mis oli ammu maha jäetud ja turismimarsruutidest kaugel – sinna sattus vahel vaid mõni juhuslik ajaloolane. Võib-olla siin peitubki see võimalus, mida ma oodanud olen?

Olen seal koos Rogeri ja Briannaga omaette ning pole eriti karta, et keegi meid segaks. Ja võib-olla see ongi sobiv koht, kus asi ära rääkida – St. Kilda ammusurnud külarahva seltsis. Roger polnud ülejäänud Lallybrochi meeste hilisemat käekäiku veel välja uurinud, kuid tundus tõenäoline, et nad lahkusid Cullodeni lahinguväljalt elusana ja esialgu ma muud teada ei tahtnudki. Nüüd saan ma Breele loo lõpu ära rääkida.

Mul läks lähenevale vestlusele mõeldes suu kuivaks. Kust ma küll vajalikud sõnad leian? Püüdsin olukorda silme ette manada; mida ma võiksin öelda ja kuidas nemad võiksid reageerida, kuid kujutlusvõime jättis mu hätta. Rohkem kui kunagi varem kahetsesin Frankile antud lubadust, mis oli mind takistanud aulikule vikaar Wakefieldile kirjutamast. Kui oleksin kirjutanud, oleks vähemalt Roger võinud juba teada. Või ka mitte. Võimalik, et vikaar poleks mind uskunud.

Vähkresin rahutult ja ootasin mõnd head mõtet, kuid väsimus hakkas must tasapisi võitu saama. Lõpuks andsin alla, lasin ennast selili ja sulgesin silmad pea kohal hõljuva pimeduse eest. Otsekui oleks vikaarile mõtlemine ta vaimu välja kutsunud, triivis mu suikuvasse teadvusse üks pühakirjarida ja vikaari hääl pomises: Ärge siis olge mures homse pärast, sest küll homne päev muretseb enese eest. Igale päevale saab küllalt omast vaevast!8 Ning siis ma jäin magama.

Ärkasin pimeduses, käed voodilinade külge krampunud ja süda peksmas nagu timpan. „Jessas!” sõnasin ma.

Mu öösärgi siidriie oli kuum ja liibus vastu ihu; allapoole vaadates nägin ähmaselt oma marmorkõvu rinnanibusid sellest peaaegu läbi tungimas. Randmeid ja reisi läbisid värisevad tõmblused nagu maavärina järeltõuked. Lootsin, et ma ei olnud karjunud. Ilmselt mitte – üle toa võis kuulda Brianna häirimatut ja korrapärast hingamist.

Vajusin nõrkusest võdisedes tagasi padjale ja järsk verepalang tegi mu meelekohad higist niiskeks.

„Jeesus Kristus Roosevelt,” ümisesin sügavalt hingates ja südametöö hakkas vähehaaval normaalsesse rütmi tagasi minema.

Katkestatud unetsükli üks tagajärgi on see, et inimene ei näe enam terviklikke unenägusid. Emaduse algusaegade, seejärel internatuuri, residentuuri ja öövalvete jooksul olin harjunud pikali heites momentaanselt unne vajuma, ilma et oleksin unes näinud enamat kui fragmente ja hetkvõtteid, juhuslikke virvendusi, mis tulenesid ennast peatselt saabuvaks uueks päevaks laadivate neuronite seosetutest välgatustest.

Hiljem, kui mul jälle tekkis midagi normaalse päevarütmi sarnast, hakkasin ma uuesti und nägema. Tavalisi unenägusid, nii košmaarseid kui häid – pikki pildiridasid, hulkumisi mälumetsades. Ka selline unenägu oli mulle tuttav; see oli tüüpiline olukordadele, mida võis viisaka sõnaga nimetada rahuldamatusperioodideks.

Kuid tavaliselt tulid sellised unenäod hiilivalt, pehmelt nagu satiinlinade puudutus, ja kui nad mind ka üles ajasid, vajusin ma kohe unne tagasi, hõõgudes vaikselt mälestuse käes, mis ei kestnud hommikuni.

See oli teistsugune. Mitte et mul palju meeles oleks olnud, kuid minus püsis ähmane mälestus ta kätest, mis minust kõvasti ja ägedalt kinni hoidsid, mitte meelitades, vaid käskivalt. Ja hääl, peaaegu karjumine, mis vasardas mu sisekõrvas koos kustuvate südametuksete kajaga.

Katsusin rinnal lebava käe pulssi, tundes öösärgi all kõrguvate rindade pehmet prinkust. Brianna hingamine vaheldus vaikse norinaga ja pöördus siis tagasi korrapäraste kadentside juurde. Meenus, kuidas ma kuulasin seda häält, kui ta väike oli; läbi lastetoa kostev aeglane, norisev ja kindel rütm, sama ühtlane kui südamelöögid.

Minu enda südamelöögid aeglustusid mu sõrmede ja unist lapsepõske meenutava tumeroosa siidi all. Kui imetades last süles hoiad, siis sobitub tema peakumerus täpselt kokku rinnakumerusega, nagu oleks see väike inimolend tõepoolest selle ihu peegeldus, mis ta sünnitas.

Tited on pehmed. Igaüks, kes neid vaatab, võib näha, kui sile ja õrn, roosilehena pehme on nende nahk, mis näib sõrmepuudutust lausa ootavat. Ent koos nendega elades ja neid armastades tunned, kuidas see pehmus ka sissepoole ulatub; kuidas nende punnpõseline ihu võdiseb justnagu keedukreem ja luudeta käekesed end laiali ajavad. Liigesekohad on nagu sulanud kummi ja isegi kui sa neid kõvasti suudled, täis armastavat õnne nende olemasolu üle, vajuvad su huuled jäika luud kohtamata selle pehmuse sisse. Kui sa nad oma rinnale võtad, siis nad sulavad ja muutuvad vormituks, otsekui võiksid nad igal hetkel uuesti su kehasse tagasi voolata.

Kuid esimesest hetkest peale on igas lapses ka üks raudkõva joon. Joon, mis ütleb „mina olen” ja millest saab kujuneva isiksuse tuum.

Teisel eluaastal luud tugevnevad ja laps tõuseb püsti, lai ja tugev kolju kaitseb kiivrina pehmet sisu. Ja „mina olen” kasvab ka. Last vaadates võib lausa näha, kuidas see kõva südamik läbipaistvast ihust läbi kumab.

Näoluud kujunevad välja kuueaastaselt ja hing nende taga seitsmeaastaselt. Jäikumisprotsess jätkub ja kulmineerub noorukiea läikiva kesta näol, mis peidab kogu pehmuse erinevate isiksuste pärlmutrikihtide alla, mida teismelised enesekaitseks selga proovivad.

Järgnevatel aastatel lähtub jäikumine südamikust, inimene avastab ja korrastab oma hinge eri tahke, kuni „mina olen” on kindlalt paigas, õrn ning peen nagu putukas merevaigus.

Olin ikka arvanud, et olen selle staadiumi ammu saavutanud ja igasuguse pehmuse seljataha jätnud ning jõudnud roostevabast terasest keskikka. Kuid nüüd tundsin, et Franki surm oli minusse pragusid tekitanud. Need praod laienesid üha, nii et ma ei saanud neid enam eitamisega lappida. Olin toonud Šotimaale oma tütre, kelle luud olid kõvad nagu siinsed mäed, lootes, et tema kest on küllalt tugev ja suudab teda koos hoida, isegi kui „mina” tuum võib veel haavatav olla.

Kuid mu enda koorik oli rebenemas ega suutnud minu tuuma enam kaitsta sisemise pehmuse eest. Ma ei teadnud enam, kes ma olen või kes peaks olema Brianna; teadsin vaid, mida mul teha tuleb.

Sest ma olin tagasi tulnud ja külmas Šoti mägiõhus taas und näinud. Ja unenäost pärit hääl kaikus mu kõrvus ning südames, kostes ikka ja jälle magava Brianna hingetõmmetes.

„Sa kuulud mulle,” ütles see hääl. „Mulle! Ja ma ei lase sul minna.”