Читать книгу Kiil merevaigus. Võõramaalane. II osa 1. raamat - Diana Gabaldon - Страница 5

Mind üllatas, kui palju on Invernessis väikseid söögikohti. Kohvikud ja suveniiripoed palistavad peatänavat nii kaugele, kui silm ulatub. Sellest saadik kui kuninganna Victoria Šoti mägismaale oma kuningliku heakskiidu andis ja selle turistidele sobivaks tunnistas, on huvireisijad aina paisuvates hordides põhjapiirkondi rünnanud. Šotlased, kes polnud harjunud lõunast ootama muud kui relvastatud sissetunge ja poliitilist sekkumist, on väljakutse vääriliselt vastu võtnud.

Ühegi mägedepiirkonna linna peatänaval ei saa astuda paari sammugi, ilma et satuksid mõnele poekesele, kus müüakse liivaküpsiseid, Edinburghi kompvekke, tikitud karuohakamotiiviga taskurätte, mängutorupille, alumiiniumist klannimärke, mõõgakujulisi paberinuge ja vööpauna kujulisi peenrahakotte (mille külge on mõnikord kinnitatud anatoomiliselt korrektne „šottman”), millele lisandub silmi kirjuks ajav valik võltstartanit, mis peab õilistama kõikmõeldavaid riidest valmistatavaid esemeid alates mütsidest, lipsudest ja salvrätipakkidest kuni iseäranis jõledate kollaste „Buchanani ruutu” nappide meeste nailonaluspüksteni.

Silmitsedes mitmesuguseid köögirätikuid, millele oli trükitud masendavalt ebatäpne Loch Nessi koletis laulmas „Auld Lang Syne’i”, mõtlesin ma, et kuninganna Victoria on päris suure jama kokku keeranud.

Brianna kõndis poes aeglaselt mööda kitsast vahekäiku, pea viltu, uurides hämmastunud pilgul riiuleile laotud kaupa.

„Mis sa arvad, kas need on päris?” küsis ta hirvesarvedele osutades, mis oma harusid läbi pillitorude rägastiku sirutasid.

„Sarved? Jaa, ikka. Ma ei usu, et plastmassitehnoloogia nii kaugele oleks arenenud,” vastasin ma. „Muide, vaata hinda. Kõik, mis on üle saja naela, on tõenäoliselt päris.”

Brianna silmad läksid suureks ja ta kummardas pea allapoole.

„Jajaa. Ma arvan, et ostan Jane’ile parem seelikutäie tartanit.”

„Korralik villane tartan ei tule palju odavam,” märkisin kuivalt, „aga seda on lennukis palju kergem vedada. Aga siis lähme Kildisepa poodi, neil on seal kõige parem kvaliteet.”

Hakkas sadama – muidugi – ja me surusime oma paberisse mässitud pakid oma „mäkkide”5 alla, mille ma targu olin käskinud selga panna. Brianna turtsatas lõbusalt.

„Selle mäkkimisega võib nii ära harjuda, et õige nimi läheb meelest. Pole ime, et just šotlane need leiutas,” lisas ta, heites pilgu varikatuse servalt alla voolavale veekardinale. „Kas siin sajab alati?”

„Üsna tihti,” kostsin ma läbi vihmavalingu liiklust jälgides. „Ehkki ma olen alati arvanud, et isand Macintosh oli paras jänespüks; enamik neist šotlastest, keda mina kohanud olen, ennast vihmast küll heidutada ei lasknud.” Hammustasin huulde, kuid Brianna polnud mu väikest libastumist märganud; ta imetles parajasti rentslit, kus veevoog oli pahkluu kõrguseni tõusnud.

„Tead, emps, lähme parem tänavanurgani. Ärme hakka siit üle jooksma.”

Järgnesin talle nõusolevalt noogutades, süda märja vihmamantli all pekslemas. Millal sa sellest ükskord üle saad? küsis mu sisehääl. Sa ei saa igavesti oma sõnu jälgida ja poolt alla neelata, mida sa öelda tahad. Miks mitte talle kõik lihtsalt ära rääkida?

Veel mitte, otsustasin. Ma ei ole arg – või kui olen, siis ei puutu see asjasse. Lihtsalt aeg ei ole veel küps. Ma tahan, et ta näeks kõigepealt Šotimaad. Mitte seda rämpsu – me möödusime parajasti kauplusest, mis pakkus ruudulise mustriga papusid –, vaid maad. Ja Cullodeni. Mis peamine – ma tahan, et oskaksin talle ka loo lõpu ära rääkida. Ja selle jaoks on mul vaja Roger Wakefieldi.

Otsekui oleksid mu mõtted ta esile mananud, torkas mulle vasakut kätt asuval parkimisplatsil silma ühe mõlkis Morrise oranž katus, mis hõõgus udus ja vihmas nagu foorituli.

Ka Brianna oli seda märganud – Invernessis ei saanud olla väga palju seda värvi autologusid – ja osutas sõrmega: „Vaata, emps, kas see pole mitte Roger Wakefieldi auto?”

„Ilmselt küll,” vastasin. Paremat kätt oli kohvik, kust levis värskete odrakookide, röstsaiade ja kohvi lõhna, mis segunes värske, vihmase õhuga. Haarasin Briannal käsivarrest ja vedasin ta kohvikusse.

„Mul on selline tunne, et ma tahan süüa,” ütlesin selgituseks. „Võtame tassi kakaod ja mõne koogikese.”

Veel piisavalt laps, et lasta end ahvatleda šokolaadist, ja ka veel küllalt noor, et süüa igal ajal, ei esitanud Brianna ühtki vastuväidet, vaid istus kohemaid maha ja võttis laualt rohelise teeplekilise paberilehe, mis kujutas endast päevamenüüd.

Ma ei igatsenudki eriti kakaod, soovisin lihtsalt mõne hetke mõelda. Teisel pool tänavat, parkimisplatsi ääristava betoonmüüri küljes rippus suur silt, millele oli kirjutatud AINULT SCOTRAILI KLIENTI-DELE, mille all olid väiketähtedes üles loetud kõik õnnetused, mis tabavad inimesi, kes pargivad siia ega ole rongireisijad. Kui Roger just ei tea Invernessis valitseva seaduslikkuse ja korra kohta midagi, mida mina ei tea, siis on tõenäoline, et ta on rongi peale läinud.

Arusaadav, et ta võib olla sõitnud ükskõik kuhu, ent Edinburgh ja London tundusid olevat kõige tõenäolisemad sihtkohad. See kuldaväärt poiss võtab oma uurimistööd tõsiselt.

Me ise olime samuti tulnud Edinburghist rongiga. Püüdsin sõiduplaani meenutada, aga erilise eduta.

„Huvitav, kas Roger tuleb õhtuse rongiga?” küsis Bree otsekui mu mõtteid lugedes ja see oli nii kummaline, et tõmbasin kakaod kurku. Tõik, et ta tundis huvi Rogeri naasmise vastu, sundis mind huvi tundma, mil määral on härra Wakefield ta pilku köitnud.

Näis, et päris tublisti.

„Ma siin mõtlesin,” sõnas ta hästi muuseas, „et võib-olla peaksime Roger Wakefieldile midagi ostma, kui me siin juba oleme – nagu tänutäheks selle töö eest, mida ta sulle teeb?”

„Hea mõte,” vastasin lõbusalt. „Mis sa arvad, mis talle meeldiks?”

Brianna vaatas kulmu kibrutades oma kakaotassi, nagu otsiks head mõtet. „Ma ei tea. Midagi ilusat; paistab, et see on päris suur töö.” Ta tõstis äkki pilgu ja kergitas kulme.

„Miks sa palusid tal seda teha?” küsis ta. „Kui sa tahad mõne 18. sajandi tegelase jälgi ajada, siis selle jaoks on firmad. Genealoogid, ma mõtlen. Paps kasutas alati Scot-Searchi abi, kui tal oli vaja kellegi genealoogiat, aga endal ei olnud aega seda välja uurida.”

„Jah, ma tean,” vastasin ma ja kogusin ennast. Me olime väga õrnale jääle sattunud. „See projekt – see oli sinu… isale väga oluline. Talle oleks meeldinud, et seda teeb just Roger Wakefield.”

„Aa.”

Brianna vaikis hetkeks ja vaatas, kuidas vihmavesi kohviku aknal pladiseb ning pärlendab.

„Kas sa igatsed isa järele?” küsis ta äkki, nina tassis ja silmalaud all, et vältida mu pilku.

„Jah,” vastasin ma. Vedasin sõrmega mööda oma puutumata kakaotassi serva, pühkides ära juhusliku kakaotilga. „Me ei saanud alati kõige paremini läbi, sa tead seda isegi, aga… jah. Me pidasime teineteisest lugu ja see loeb palju. Ja kõigest hoolimata me meeldisime teineteisele. Jah, ma igatsen ta järele.”

Ta noogutas sõnatult, pani käe mu käele ja pigistas õrnalt. Võtsin ta sõrmedest kinni, need olid pikad ja soojad, ning me istusime kakaod rüübates natuke aega vaikselt käsikäes.

„Tead,” ütlesin ma ja lükkasin tooli lauast eemale, nii et metall vastu linoleumi kriuksatas, „ma unustasin ühe asja. Ma pean haiglasse kirja saatma. Mõtlesin, et teen seda linna tulles, aga läks meelest ära. Kui ma kiiresti teen, siis ehk jõuab veel tänase postiga ära saata. Ehk lähed üksi Kildisepa juurde – mööda tänavat edasi, teisel pool –, ma käin postkontoris ära ja tulen sulle järele?”

Bree näis olevat üllatunud, aga nõustus ilma pikemata.

„Aa. Okei. Aga postkontor on vist kaugel? Sa saad läbimärjaks.”

„Saan hakkama. Võtan takso.” Jätsin lauale ühenaelase ja tõmbasin vihmamantli selga.

Enamikus linnades mõjub vihm taksodele nii, et nad kaovad ära, otsekui oleksid nad vees lahustuvad. Invernessis see nii ei olnud; selline käitumisviis oleks viinud liigi väljasuremisele. Ma polnud kõndinud tänavavahetki, kui märkasin hotelli juures hiilimas kaht musta ja töntsakad taksiautot ning hetk hiljem libistasin ennast mõnusalt tuttavliku tundega sooja tubakalõhnalisse autosalongi. Lisaks sellele, et siin oli mugavam ja jalgadel rohkem ruumi, eristas Briti taksosid Ameerika omadest ka lõhn. See oli üks neist väikestest asjadest, millest ma viimase kahekümne aasta jooksul ise seda märkamata puudust olin tundnud.

„Nummer kuuskümmend neli? See on see vana äärber, jah?” Ehkki auto soojendus töötas korralikult, oli juht kõrvadeni salli ja paksu jaki sisse mässitud, pead aga kaitses juhuslike tuuleiilide eest soni. Šotlased on tänapäeval kuidagi äpuks jäänud, mõtlesin ma; hoopis midagi muud kui noil päevil, kui tursked mägilased ainult seeliku ja pleedi väel kanarbikus põõnasid. Teisest küljest, ega minagi kippunud märjas pleedis kanarbikku magama. Noogutasin juhile ja me võtsime vett pritsides paigalt.

Tundsin ennast pisut nagu mingi õõnestaja, et ma niimoodi nuuskuri kombel lähen Rogeri äraolekul tema majapidajannat küsitlema ja vean ühtlasi ninapidi ka Briannat. Teisest küljest olnuks nii ühele kui teisele raske selgitada, mida ma õieti teen. Ma polnud veel otsustanud, kunas või kuidas ma neile ütlen, mis mul öelda on, aga ma teadsin, et õige aeg ei ole veel käes.

Mu sõrmed kobasid vihmamantli põuetaskut ja rahunesid, tundes Scot-Searchist saabunud ümbriku krabinat. Ehkki ma ei olnud Franki tööle väga palju tähelepanu pööranud, teadsin ma seda firmat, mis koondas enda alla oma pool tosinat professionaalset uurijat, Šoti suguvõsauuringute spetsialisti. See ei olnud mingi selline kontor, kus joonistatakse sulle sinu sugupuu kuni Robert Bruce’ini ja kogu lugu.

Nad olid Roger Wakefieldi põlvnemise oma tavalisel põhjalikul kombel läbi uurinud. Ma teadsin, kes olid ta vanemad ja vanavanemad, kuni seitsmenda-kaheksanda põlveni välja. Aga mis puust mees ise on, ma ei teadnud. Kuid aeg näitab.

Maksin taksoarve ja kahlasin mööda üleujutatud teerada vana pastoraadihoone trepini. Varikatuse all oli kuiv ja mul õnnestus endalt suurem vesi maha raputada, enne kui uks mu helistamise peale avati.

Fiona säras külalislahkusest. Tal oli sedasorti ümar ja rõõmus nägu, millele naeratamine ongi loomulik olek. Ta kandis teksaseid ja satsilist põlle, mille voltide vahelt pahvis viirukisuitsuna välja puhastusvahendi sidrunilõhna ja värskete küpsetiste hõngu.

„Oi, proua Randall!” hüüatas ta. „Kuidas küll mina teid aidata saaks?”

„Ma usun et ma tean, kuidas, kulla Fiona,” vastasin ma. „Ma tahaksin rääkida sinu vanaemast.”

„On sinuga kõik korras, emps? Ma võin Rogerile helistada ja paluda meie sõit homse peale lükata, kui sa tahad, et ma siia jääksin.”

Brianna seisis võõrastemaja magamistoa uksel, kulm murelikult kortsus, ja oli kahevahel. Ta oli rõivastunud jalutuskäiguks – saapad, teksased, sviiter –, kuid lisanud neile oranži-sinisekirju siidsalli, mille Frank oli talle kahe aasta eest, veidi enne surma Pariisist toonud.

„Täpselt sinu silmade värvi, väike kaunitar,” oli Frank talle salli õlule laotades naeratades lausunud, „– oranž.” See „väike kaunitar” oli nüüd juba nendevaheline nali, sest Brianna oli Franki tagasihoidlikud viis jalga kümme tolli ületanud viieteistaastaselt. Kuid isa oli teda niiviisi kutsunud titest peale ja vana hüüdnimi kõlas endise õrnusega, kui Frank käe sirutas ja sõrmeotsaga tütre ninaotsa puudutas.

Sall – ja nimelt selle sinised toonid – oli tõesti tema silmade värvi; see oli Šoti mägijärvede ja suvetaeva ja kaugete uduste mägede värv. Ma teadsin, et sall on Briannale kallis ja korrigeerisin oma hinnangut tema huvile Roger Wakefieldi vastu paari pügala võrra kõrgemaks.

„Ei, minuga on korras,” kinnitasin talle. Viipasin käega öökapile, kus kootud soojendaja all seisis väike teekann ja selle kõrval hõbedane saiarest, mis hoidis saiaviilud kenad ja jahedad. „Proua Thomas tõi mulle teed ja saia; võib-olla pärastpoole näkitsen natuke.” Lootsin, et ta ei kuule, kuidas mu tühi kõht teki all koriseb, väljendades sellise väljavaate suhtes jahmunud uskmatust.

„No hea küll siis.” Ta pööras vastumeelselt ringi. „Aga me tuleme Cullodenist otse koju.”

„Ärge minu pärast kiirustage,” hüüdsin talle järele.

Ootasin, kuni kuulsin alt ukse sulgemise kolksu ja võisin olla kindel, et Brianna on läinud. Pistsin käe öökapi sahtlisse ja võtsin välja mandlitega suure Hershey’ šokolaadi, mille olin sinna peitnud eelmisel õhtul.

Südamlikud suhted kõhuga taastusid ja ma vajusin padjale, vahtides hajameelselt väljas tihenevat halli sumu. Vahetevahel kriipis akent pungades laimioks – tuul oli tõusmas. Magamistoas oli soe, voodi jalutsis undas keskkütteluuk, aga mina võdisesin sellegipoolest. Cullodeni lahinguväljal on külm.

Võib-olla küll mitte nii külm kui 1746. aasta aprillis, kui kena prints Charlie oma mehed seal lahingusse viis, trotsides jääkülma lörtsi ja Inglise armee kõrvulukustavat kahurituld. Kõik aruanded rõhutavad, et ilm oli kibekülm ja verest ning vihmast läbi ligunenud haavatud šotlased lebasid surnutega läbisegi, oodates inglastest võitjate halastust. Kuid Inglise armee komandör Cumberlandi hertsog ei andnud neile armu.

Surnud laoti riita nagu puuhalud ja põletati, et hoida ära nakkuste levikut, ja räägitakse, et sama teed läksid ka paljud haavatud, ilma et neile oleks kingitud halastavat kuuli. Nüüd puhkavad nad kõik teispool sõda ja külma Cullodeni lahinguvälja murukamara all.

Olin seal käinud ühe korra, ligi kolmkümmend aastat tagasi mesinädalate ajal, kui Frank mu sinna viis. Nüüd oli ka Frank surnud ja mina olin toonud Šotimaale oma tütre. Ma tahtsin, et Brianna näeks Cullodeni, kuid ükski võim siin ilmas poleks suutnud mind sundida tõstma oma jalga sellele surmaväljale.

Otsustasin, et targem on jääda voodisse. Nii püsib mu ootamatu haigushoog, mis ei lubanud mul Briannat ja Rogerit nende väljasõidul saata, usutavuse piires. Kui ma praegu üles tõuseksin ja lõunasööki nõuaksin, võib proua Thomas selle välja lobiseda. Heitsin pilgu sahtlisse. Veel kolm šokolaaditahvlit ja kriminaalromaan. Kui veab, veeretan nende abil päeva õhtusse.

Romaan oli päris hea, aga aina tugevneva tuule ulumine mõjus hüpnotiseerivalt ja sooja voodi embus kutsuvalt. Jäin mõnusalt magama, et näha und seelikutes mägilastest ja kuulda pehmekõlalist šoti murrakut, mille sumin voogas lõkke ümber nagu mesilaste sumin kanarbikus.