Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 11

Järgmisel kahel aastal aitasin Meganit vähi taandumisjärgse ravi kõrval ja hindasin iga hinnalist hetke koos temaga, kümmeldes meie olemasolemise rõõmus.

Michael reageeris teistmoodi.

Mõistagi oli ta üliõnnelik, kui Megani vähk taandus. Me tähistasime ja läksime nädalavahetuseks Disney Worldi lõbustusparki. Aga aegamisi, pikkamööda, kui nädalad läksid ja arstide juures käimise, ravimite ja vereanalüüside lõppu ei paistnud, hakkas ta eemale tõmbuma.

Igal õhtul, kui ta töölt tuli, kallas ta endale alkoholi. Kuigi ta ei joonud kunagi nii palju, et jääks silmatorkavalt purju, oli seda siiski piisavalt, et muuta tema olemust, seda, kes ta inimesena oli olnud.

Ta naeratas harvem (oi, kuidas ma igatsesin ta naeratust) ja ta jättis Megani kogu ravi minu hoolde. Ta ei käinud ühelgi Megani arstivisiidil, samuti ei olnud ta enam kursis kodus olevate ravimitega. Mina korraldasin kõike seda üksinda.

Pühapäevased reisid Michaeli õe juurde Connecticutis jäid samuti unarusse, nii nagu ka minu kirjutamistöö.

Mitte et ma oleks sellest hoolinud. Minu jaoks oli kõige tähtsam Meganiga koos olemine – aga võimalik, et see oli Michaeli silmis samuti osa probleemist.

Meie abielu alguses, kui olime kirglikult armunud, oli tema minu maailma naba. Võib-olla ei suutnud ta aktsepteerida fakti, et mul oli nüüd uus kangelane ning mul oli nüüd elus muid asju, mida hindasin kõrgemalt kui tema tööalast edu või meie kalleid restoranis õhtustamisi.

Need olid asjad, mida ta ei mõistnud.

„Need on kõigest pilved,” ütles ta, kui ma tahtsin murul lebada ja neid üle taeva veeremas vaadata. Ta kortsutas kulmu, kui ma teki laiali laotasin. „Ära oli nii emotsionaalne. See on naeruväärne.”

Või ehk oligi see probleemi juur. Võib-olla ei suutnud ta toime tulla omaenda tunnete keerukusega. Olime olnud väga lähedal oma tütre kaotamisele ja mõnikord tundus, et seisame ikka õrnõhukesel jääkihil, mille keskel on sügav pragu.

Mis siis, kui see juhtub jälle? Mis siis, kui vähk tuleb tagasi? Aga kui me saame teise lapse ja temaga juhtub sama? Kuidas me toime tuleksime?

See oli esimeselgi korral nii raske olnud. Ma ei suutnud kujutleda sarnase asja uuesti läbielamist.

Ma sain ta hirmust aru. Ka mina kartsin seda, aga see ei takistanud mind Meganit armastamast või temaga koos aega veetmast. See ainult tugevdas meie sidet.

Ma tahtsin olla Michaelile lähemal, aga ta oli alati liiga väsinud, tujutu või liiga hõivatud. Kord pakkusin, et võiksime koos teraapiat proovida – kindlasti oli vähiga laps piisav põhjus, miks paar korda professionaaliga rääkida –, aga ta muretses, et keegi tema advokaadibüroost võib teada saada, ning ta oli veendunud, et peab olema tugev. Ta oli nüüdseks partner ega võinud endale nõrk olemist lubada.

Tema käitumine kurvastas ja pahandas mind ning mul on kahju öelda, aga see kiil meie suhtes kasvas aja jooksul aina suuremaks. Ma tundsin aina enam ja enam, et eemaldun armastusest, mida me kunagi jagasime. Ja seetõttu oli meie vundament ebakindel, kui järgmine pomm maandus. Paarina olime me murtud ja haavatavad ning sealt alates hakkasid asjad allamäge minema.