Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 6

Ma räägin teile emaks olemisest. See kurnab sind ja tekitab sinus elevust. See virutab sulle jalaga ja järgmisel hetkel tunned end superstaarina. Aga kõige rohkem õpetab see sulle, kuidas olla isetu.

Las ma ütlen teisiti. Tegelikult emadus ei õpeta sulle seda. See loob sinus uue isetuse, mis rabab su südame enda kätte, kui sa esimest korda oma lapse sülle võtad. Sellel sügaval imelise armastuse ja avastuse hetkel muutuvad sinu enda vajadused ja soovid teisejärguliseks. Miski ei ole nii tähtis kui sinu imeilusa lapse heaolu. Sa ohverdaks tema heaks absoluutselt kõik. Isegi omaenda elu. Sa teeks seda hetkegi kõhklemata. Jumal ei peaks teist korda küsima.

Meie imeilus beebi Megan sündis 17. juulil 2000. Sünnitus oli raske ja kestis üheksateist tundi, enne kui see lõpetati erakorralise keisrilõikusega, aga ma ei muudaks sellest sekunditki. Kui seda oli vaja, et Megan siia maailma tuua, siis oleksin võinud seda ka kümme korda teha.

Järgneval viiel päeval operatsioonist taastudes veetsin haiglas lugematu arvu tunde teda enda süles hoides, olles vaimustunud tema liigutustest ja näoilmetest. Tema armas pontsakas nägu ja väikesed roosad jalad kütkestasid mind. Ma olin mõistuse kaotamiseni võlutud tema paksudest mustadest juustest ja paistes silmadest, tema nunnudest põlvedest ja ümarast kõhust ning tema miniatuurselt väikestest sõrmeotstest ja küüntest. Ta oli kõige ebatavalisem olend, keda iial näinud olin, ning mu süda paisus sõnulseletamatust armastusest iga kord, kui ta piiksatas või käsi sirutas.

Mäletan nii selgelt, kuidas ma pikutasin käsipõsakil ta kõrval haiglavoodis külili, arvates, et võin seal igavesti lebada ning ma ei tüdineks kunagi tema vaatamisest. Nende hetkede lihtsuses oli selline ehedus.

Ka Michael oli meie äsjasündinud tütrest sisse võetud. Ta käis päeval tööl, aga veetis ööd koos meiega erapalatis, magades tugitoolis.

Kui me lõpuks Megani koju tõime, sain ma aru, et Michael ei olnud ainult ideaalne abikaasa, vaid ka ideaalne isa.

Ta ei sarnanenud karvavõrdki minu enda isale, kes oli alati tunnetest eemale hoidnud. Ei… Michael vahetas mähkmeid ja tal ei paistnud meie väikesest piigast küllalt saavat. Ta vedas Meganit süles mööda maja ringi. Ta luges talle raamatuid ja laulis laule. Mõnel päeval nädalas viis ta Megani parki pikkadele jalutuskäikudele, et ma saaksin tukastada või veidi aega iseendale pühendada, kasvõi duši all käia või süüa teha. Ma tundsin, et olen kõige õnnelikum naine maailmas.

Hiljem, kui Megan kaheaastaselt mähkmetest lahti sai ja loobus lutipudelist joomisest, hakkas mulle tunduma, et olen valmis jälle kirjutama hakkama.

Michael – alati nii lahke ja toetav – soovitas, et ta võib igal pühapäeva pärastlõunal Meganiga Connecticutti sõita, et külastada oma õde Margeryt.

See sobis kenasti. Margery oli õnnelik, et sai nendega koos olla, ning need toredad ühepäevareisid lõid Michaeli ja Megani vahel aina tugevama sideme.

Ei läinud kaua aega mööda ja minu lood hakkasid ilmuma mitmes üleriigilises lapsevanematele suunatud ajakirjas. Aga kuklas tiksus mul kogu aeg unistus, et ehk siis, kui Megan saab vanemaks, hakkan ma taas New Yorkerile kirjutama.

Mõnikord mõtlen, kas ma oleksin neil õndsail värske emaduse päevil midagi teisiti teinud, kui oleksin teadnud, milline pomm meie maailmas plahvatab. Ma arvan, et jään igavesti selle üle mõtlema, ning ma ei pääse iialgi kahetsustundest, ükskõik, kas see on ratsionaalne või mitte.