Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 9

Pole mitte midagi, mida keegi võiks öelda või teha, et leevendada vanema šokki, kui ta saab teada, et ta lapsel on vähk.

Meie suurim soov – meie kõige sügavam ja olemuslikum vajadus – on kaitsta oma last kõige halva eest. Selline haigus nagu leukeemia jätab sind sellest võimust ilma. Kui see kord on alanud, siis ei ole mitte mingit võimalust selle peatamiseks, ning kõik, mida sa teha saad, on usaldada arste ja õdesid, kes näevad kõvasti vaeva, et su lapse elu päästa. Sa tunned end abituna, hirmununa, leinast lööduna ja vihasena. Mõnel päeval arvad sa, et see ei saa tõsi olla. See tundub nagu halb unenägu. Sa soovid, et see ei oleks nii, aga sa ei suuda mitte kuidagi sellest üles ärgata.

Esimesed päevad haiglas oli lõputu rodu röntgenteste, vereproove, kanüüle ja lõpuks piinarikas selgrooüdi proovi võtmine, et otsida ajuvedelikust leukeemiarakke.

Michael ja mina pidime püüdma aru saada kõigist neist testidest ja protseduuridest, lisaks sellele harima end ka luuüdi aspireerimise, keemiaravi ja kõigi kõrvalmõjude, samuti kiiritusravi ja tüvirakusiirdamise osas. Lisaks veel meie sõpradele ja perele rääkimine. Kõik pakkusid tuge ja aitasid meid mingil moel – kõik, peale mu isa, kes jäi tavapäraselt eemalolevaks.

Ta saatis kaardi kiire paranemise sooviga. Ja see oli kõik.

Aga ma tõrjusin mõtted isast oma peast, sest ma pidin Megani pärast tugev olema.

Lubasin endale, et ma ei nuta iialgi tema ees. Selle asemel nutsin iga kord, kui ma haiglas (ma ei lahkunud kordagi) duši all käisin või kui Michael tuli ja saatis mind allkorrusele midagi sööma. Nende lühikeste jalutuskäikude ajal väljaspool onkoloogiaosakonda veetsin mõned minutid mingis tualettruumis ja nutsin oma silmad peast, enne kui lonkisin kohvikusse, et end midagi sööma sundida.

Mulle öeldi, et tähtis on süüa. Õed tuletasid mulle igapäevaselt meelde, et ma pean Megani pärast tervena püsima, sest ravi ajal on ta nakkuste osas väga haavatav ning palavik võib osutuda saatuslikuks.

Niisiis ma sõin.

Ma sõin iga päev.

Michaelil oli raske Megani haigusega toime tulla. Võib-olla oli see seotud sellega, et ta kaotas kaheteistaastaselt oma venna. Mõnel päeval jõudis ta haiglasse väga hilja õhtul ja mõnikord tundsin ta hingeõhus viskilõhna.

Ühel õhtul vaidlesime selle üle, mida peaksime Meganile ütlema. Michael ei tahtnud, et ma ütleks tüdrukule, et keemiaravi võib teda oksendama ajada.

Mina nõudsin, et me peame alati Meganiga ausad olema. Ta pidi teadma, et ta võib meid usaldada ja me räägime talle tõtt ja oleme koos temaga, ükskõik kui hulluks asjad lähevad.

Me ei jõudnudki kunagi sellel teemal üksmeelele, aga ma rääkisin Meganile sellegipoolest tõtt.

Järgnenud ööpäeval Michael minuga ei rääkinud.

„Ma ei taha, et mu juuksed välja kukuksid,” ütles Megan mulle ühel pärastlõunal, kui ootasime, et õde tuleks teda tsütarabiini, daunomütsiini ja etoposiidi seguga süstima. „Ma tahan koju minna.”

Ma otsisin sügavalt sisemusest jõudu, et suudaksin oma hääle kindlana hoida. „Ma tean, et see on raske, kullake,” vastasin, „aga meil ei ole praegu valikut. Kui sa ei saa ravi, siis ei saa sa tervemaks, ja meil on vaja, et sa saaksid tervemaks. Ma luban, et olen kogu selle aja siin sinu juures, sinust hoolides. Sa oled vapper tüdruk ja me saame sellega ühele poole. Me saame sellega koos hakkama. Sina ja mina.”

Ta tegi mulle põsemusi ja ütles: „Olgu siis, emme.”

Ma kallistasin teda nii tugevasti kui sain, suudlesin teda laubale ja palvetasin, et ravi ei oleks liiga piinarikas.

Megani juuksed kukkusidki välja ja keemiaravi ajas teda kohutavalt oksendama, aga nelja nädalaga taandus vähk täielikult.

Ma ei unusta kunagi seda päeva, mil need testitulemused saabusid.

Väljas kallas kui oavarrest ja taevas oli tuhakarva.

Ma seisin haigla mängutoa akna juures ning põrnitsesin klaasil voolavat vett, samal ajal kui Megan mängis laua juures üksi nukuga. Ma ütlesin, et mis iganes juhtub, me saame sellega hakkama.

Me ei lõpeta võitlemist.

Me saame sellest jagu.

Siis astus tuppa dr Jenkins, kirjutusalus kaenla all, ja naeratas mulle. Sain ta pilgust aru, et tal on häid uudiseid, ja mu kergendustunne oli nii kõikehõlmav, et ma ei suutnud ei rääkida ega hingata.

Nuuksatus pääses valla. Kukkusin põlvili ja nutsin valjult nägu kätesse peites.

See oli esimene kord, kui Megan nägi mind nutmas. Ta pani oma nuku maha ja tuli mu juurde, et oma väikeste õrnade kätega mu selga paitada.

„Ära nuta, emme,” ütles ta. „Kõik saab korda. Küll sa näed.”

Ma naersin, kui tema poole vaatasin ja tõmbasin ta oma sülle.