Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 2

Kui sa oled suremas, käib su peast läbi tuhandeid mõtteid. Tõsi on see, mida räägitakse – kogu su elu jookseb silme eest läbi. Sulle meenuvad asjad lapsepõlvest ja noorusest – konkreetsed pildid, erksad ja reaalsed, otsekui plahvataksid su ajus hiilgavad sädemed.

Ja kuidagi suudad sa selles ühes tagasivaatehetkes mõista kogu oma elu, just nagu oleks see panoraamfoto. Sul ei ole muud valikut kui vaadata oma otsuseid ja saavutusi – või nende puudumist – ja langetada enda kohta otsus, kas tegid kõike, mida sa oleksid võinud teha.

Ja sinus tõuseb teatav paanika, soov veel üks kord kogeda kõiki neid kauneid hetki, mida tookord ei hinnanud, või veeta veel üks päev koos selle inimesega, keda sa päris piisavalt ei armastanud.

Ja nende palavikuliste põgenevate sekundite ajal, kui su hing tormab läbi pimeda tunneli, mõtled ka sellele, kas teisel pool on taevas, ning kui on, mida sa sealt leida võid.

Milline see välja näeb? Mis värvi see on?

Siis näed sa valgust – säravat, pimestavat valgust –, palju rahustavamat ja armastavamat kui sõnades saab püüdagi seletada ning lõpuks ometi saad sa kõigest aru. Sa ei karda enam ja sa tead, mis sind ees ootab.