Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 4

Michael ei sarnanenud põrmugi Kirkile ega ka ühelegi teisele poisile, keda keskkoolis olin tundnud. Tema vanematel oli Iowas maisikasvatusfarm, aga ta nägi välja, nagu oleks teda kasvatanud Inglise maamajas elavad aristokraadid ja tema oli otsekui ajakirja GQ1 kaanelt maha astunud.

Hästiriietatud ja jalustvõtvalt nägus – tumedate laines juuste, helesiniste silmade ja jõulise kehaehitusega – pani ta sind end tundma kõige kaunima, nutikama ja võluvama inimesena kogu maailmas. Ning teda ei imetlenud ainult naised. Ta klappis hästi ka meestega ning tal oli mitmeid lähedasi ja lojaalseid sõpru. Ta õpetajad austasid teda. Ta hinded olid kõige paremad ja keskkooli lõpetamisel pidas tema oma lennu esindajana kõne. Ja siis – üllatus-üllatus! – läks ta stipendiumi abil Harvardi ülikooli õigusteaduskonda.

Põhimõtteliselt oli ta „unelmate laev” ja kuigi ta rääkis ülikoolilinnakus minuga vahel nagu teisedki, imetlesin teda peamiselt kaugemalt.

Alles neli aastat pärast ülikooli lõpetamist, kui olin C. W. Fraseri (aimekirjanduse ja kuulsuste pihtimusraamatute suurkirjastus) avalike suhete osakonnas praktikant, sai minust iga Manhattani ja kaugemate kantidegi naise kadestamisobjekt.

See oli 16. juuni 1996. Ma olin kahekümne kuue aastane ja aitasin korraldada ühte raamatuesitluspidu, kuhu tuli ka Michael.

Me nägime teineteist üle ruumi ja lehvitasime. Hiljem sellel õhtul läksime välja õhtust sööma ja kui ta mind koju saatis, kutsusin ta sisse. Me olime öö läbi üleval, lihtsalt rääkisime diivanil istudes, kuulasime muusikat ning suudlesime, kui päike tõusis.

See oli kogu mu elu kõige maagilisem ja romantilisem öö.

Aasta hiljem olime abielus.

Kui olime Barbadosel oma mesinädalatel, siis tunnistas Michael mulle midagi, millest ta ei olnud suutnud kellegagi varem rääkida.

Kui Michael oli kaheteistaastane, siis suri ta vend traktoriõnnetuses. Masin libises mudasel teetammil, käis üle katuse ja lõpetas Deani peal, tappes ta hetkega. Michael oli see, kes venna leidis.

Ta hääl värises, kui ta kirjeldas Deani elutut keha, mis oli raske traktori all lõksus.

Kui ülikoolis käisime, siis ma ei teadnud sellest õnnetusest. Arvan, et keegi ei teadnud. Michael tundus alati nii tugev ja energiline. Tundus, et temaga ei saa miskit halba juhtuda.

Kohe, kui ma seda kuulsin, mõistsin, et meil on midagi sügavalt sarnast – ühine kogemus, mis jättis meile salajased haavad, kuna mina olin neljateistaastaselt kaotanud oma ema.

Ma olin ikka veel vihane, et ta meid maha jättis.

Sest just seda ta tegi. Ta tegi otsuse ja lahkus meie juurest.

Ka mina rääkisin nendest asjadest Michaelile ja me saime veelgi lähedasemaks.