Читать книгу Taeva värv - Джулианна Маклин - Страница 12

Lumisel pärastlõunal 2005. aasta novembri lõpus panin ma parasjagu nõusid ära, kui Megan vannitoas karjatas. Niipea kui kuulsin hirmu ta hääles, lasin taldrikul põrandale kukkuda. See lendas keraamilistel plaatidel sajaks tükiks ning mu süda langes saapasäärde.

Palun, olgu see ämblik, mõtlesin ma Megani juurde joostes.

Kui ukse lahti lükkasin, nägin teda põrandal istumas ja ta ninast lahmas verd joosta. Ta oli kägaras ja püüdis seda oma kätega peatada.

Haarasin kiiresti rätiku, hoidsin seda ta nina all ja aitasin ta püsti. „Kõik on hästi, kullake. Emme on nüüd siin. Kõik saab korda.”

Aga ma teadsin, et see ei ole nii lihtne. Temaga ei olnud kõik korras. Ta oli möödunud nädalal olnud väsinud ja isutu.

Ma ei tea, kuidas suutsin selget mõistust säilitada, kui Megani esikusse aitasin. Tahtsin ainult nutta või kellegi peale karjuda, aga ma ei saanud midagi sellist teha, sest pidin keskenduma sellele, et võtaksin oma käekoti, paneksin ukse lukku, kinnitaksin ta turvatooli ja sõidaksin haiglasse.

Kaks aastat pärast vähi taandumist ja normaalseid vereanalüüse ja suurepäraseid prognoose tuli vähk Megani kesknärvisüsteemi tagasi.

Arst seletas, et selline vähi naasmine toimub vähem kui 10% lapsena leukeemiat põdenud patsientidel ning et Meganilt oleks vaja regulaarselt selgrooüdi proove võtta ja keemiaravimeid otse tema ajuvedelikku süstida.

Ma proovisin Michaeli mobiilile helistada, aga ta ei vastanud, ja büroo sekretär ei osanud öelda, kus ta on.

Ma olin tulivihane. Mäletan, et kui seisin õdede laua juures ja virutasin telefonitoru hargile, siis mõtlesin, et tahan temast lahutada. Miks ta ei olnud siin koos minuga? Miks ma pidin üksi kogu seda koormat kandma? Kas teda ei huvita? Kas ta ei armasta oma tütart? Kas ta ei armasta mind?

Istusin haigla koridoris pingile ja pingutasin, et end maha rahustada, enne kui Megani voodi kõrvale naasin, aga mu süda peksles rinnus ja ma kartsin, et võin iga hetk hakata kriiskama kui hull.

Miks see juhtus? Olin äsja hakanud tundma veidikest kindlust, et Meganiga saab kõik korda ning tal tuleb pikk ja õnnelik elu. Ta läheb keskkooli, ülikooli, abiellub ja saab ka ise lapsed. Olin kindel, et ühel päeval on kõik see vaid tuhmunud mälestus, kuna võitlesime kõvasti ja saime sellest jagu.

Aga vähk oli tagasi. Ravi ei olnud toiminud. Leukeemiarakud nakatasid jälle ta verd.

Tõusin püsti ja jooksin lähimasse tualetti, kus kogu mu maosisu tuli tagurpidi tagasi.

Sel õhtul millalgi pärast ühtteist jõudis Michael haiglasse. Mul ei olnud aimugi, kus ta oli kogu päeva olnud või miks ta telefoni vastu ei võtnud. Ma ei küsinud. Ainus, mis ma tegin, oli rahulikult ja külmalt Megani diagnoosi seletamine, sest selleks ajaks olin jõudnud täieliku tuimuseni. Megan magas ja mulle tundus, et ma ei tunne mitte midagi. Ma ei suutnud nutta, ei suutnud karjuda. Ma ei suutnud isegi Michaeli embusse minna, et ta saaks mind hoida.

Ma oletan, et olin seda kõike nii kaua üksi kannatanud, et mul ei olnud teda enam vaja. Mul ei olnud kedagi vaja – peale Megani ning arstide ja õdede, kes teda elus hoiaksid.

Kui Michaelile kohale jõudis, mis ma talle ninaverejooksust ja möödunud nädala väsimusest, samuti luuüdiproovidest ja kiiritusest, mida Megan vajab, rääkinud olin, lükkas ta mind kõrvale, marssis õdede laua juurde ja virutas lahtise käega vastu seda.

Üks õde istus arvuti ees ja rääkis kellegagi telefonis. „Oodake üks hetk,” ütles ta, pani toru lauale ja tõstis pilgu Michaelile. „Kas ma saan teid kuidagi aidata, härra?”