Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 10

Et valitsusel puudusid väed keda Tallinnasse mässu maha suruma saata, tegi peaminister mereministrile admiral Biriljovile ettepaneku moodustada karistussalgad neist madrustest, keda rahutuste järel Kroonlinnas kinni peeti. Sellega oldi nõus ja madrustest, kes ise olid hiljuti mässanud, said Tallinnamaale kõige paremad karistussalgad. Tol ajal oli valitsuse autoriteet täiesti kadunud, paiguti polnud revolutsionääridel enam midagi üle võtta, kõik oli juba üle võetud. Väiksemates linnades pakkusid valitsusasutused ise end uue võimu teenistusse.

Kui novembri lõpul Tartus Bürgermusses Tartu ülemaaline rahvaasemikkude kogu kokku astus, otsustas enamus Eestis sisse seada revolutsioonilise omavalitsuse. Kongress möödus täiesti segamatult, sest valitsusel sel ajal Eestis võimu ei olnud. Vastupanu pidi tulema keskvalitsuselt.

Baltisakslus palus abi ja käis valitsusele peale keisrikoja kaudu.

Sel puhul määrati kindral Orlovi karistusekspeditsioon Liivimaale rahutusi maha suruma. Tolleaegne Riia kindralkuberner Sollogub suutis suure vaevaga Orlovi Riiga saabumist ära hoida, kartes, et see poole Riiat maha põletaks. Just niisamuti nagu 14 aastat hiljem liitlased kartsid Eesti vägesid Riiga lasta.

Kuidas Kroonlinna madrused, kes mõni kuu varem ise olid punase lipu tõstnud, 1905. a. talvel Tallinnamaal rahutusi maha surusid, seda mäletab Tallinnamaa rahvas veel praegugi. Witte ütles, et mõned ohvitserid olla liiale läinud, nii et ta on pidanud ühe kohta paluma, et teda rohkem vaos hoitaks. Selle ohvitseri kohta on keiser selle asemel, et teda vastutusele võtta, tähendanud "Ai da molodets!"

Et rahva meeleolu vaigistada, kutsuti Riia kindralkuberneri juures kokku nõupidamine, mis pidi läbi arutama ettepanekud kohalike olude parandamiseks. See kogu tegi mõne nädala tööd ning kaalus ettepanekuid omavalitsuse ja agraarolude kohta, kuid need kõik jäid arhiividesse. Samuti jäid paberile kõik need nõudmised, millega Eesti esindajad riigivolikogus esinesid. Reaktsioon tundis, et ta jalgealune on kindel.

Kohalikul saksa kogukonnal olid sidemed tsaarivalitsusega ja ta ei tahtnud üheski asjas järele anda. Saksa kogukond oli kohkunud sellest loodusjõulisest liikumisest, mis Eestis puhkes ja hakkas ennast seetõttu rahvuslikult organiseerima. Üle maa loodi vabatahtlike organisatsioonide "Deutsche Vereine" võrk.

See oli sama kultuurautonoomia asutuste võrk, mis praegu tegutseb seaduslikult ning mille sihiks on rahvuse alalhoidmine, ja kui võimalik, siis ka ekspansioon.

Plaanid läksid siis kaugemalegi kui esialgu avaldati. Tekkis mõte Baltimaid sakslastega koloniseerida. Selleks töötati kahes suunas — Peterburis ja Saksamaal. Vene valitsus suhtus aga plaani väga kahtlustavalt ja kolonistide asemel Saksamaalt taheti siia koloniste tuua Venemaalt.

Peterburis propageeritit mõtet — revolutsioon olla Baltimail sellest tekkinud, et venestamine on sakslaste hea ajaloolise mõju kõrvaldanud. Nõuti, et saksa kogukonnale Baltimaadel jälle rohkem võimu antaks, kuid avalikult ei suudetud seda siiski läbi viia. Tegelikult jõuti ainult niikaugele, et kohalikud kubernerid allutati balti aadlile.