Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 3

Ma pean vabandust paluma, et oma ainet õige laialdaselt olen võtnud, laiemalt, kui seda vast arvata võiks. Olen arvamisel, et teil, kui sõjameestel, on eriline huvi välispoliitika vastu. Teid huvitavad mitte üksi faktid, vaid ka sündmuste sidemed ja põhjused.

Sõda on välispoliitika, jätkatud teiste abinõudega. Viimasel ajal võiks koguni öelda, et sõda on üks osa välispoliitikast. Ei ole veel selge, mille tõttu Saksamaa sõjas rohkem kaotas, kas oma sõjapidamise või halva välispoliitika pärast.

Meile, kui väikerahvale, on välispoliitika seda tähtsam, sest me võime saada sõjas ainult siis lüüa, kui me diplomaatiliselt juba löödud oleme.

Uuema aja sõjad on koalitsioonisõjad. Sõja juures otsustab välispoliitika tema edaspidise käigu.

Uuema aja sõjad on rahvaste sõjad, kus mitte üksnes väejuhile, vaid ka reamehele tähtis teada, mille eest ta väljas on. Sellest sõltub sõjaväe moraal.

Kui Eesti Vabadussõda vaatame, tekib küsimus, kuivõrd meie iseseisvus on juhuslik. Te olete vist juhtunud kuulma arvamusi, neid on avaldanud mitte üksi meie vastased, vaid ka mõned eestlased, et Eesti riik olla juhuste kokkusattumine.

On kuulda arvamisi, nagu sakslased tähendavad Poola kohta, et see on ajutine riik, sündinud siis, kui ajalugu purjus oli, ja mis võib kaduda, kui ajalugu kaineks saab. Kuivõrd see tõsi on? Niisuguste ütlemiste juures tuleb ikka nähtavale see juhuslikkuse paradoks. Öeldakse, kui Kleopatra ninajoon oleks teistsugune olnud, siis oleks ka Rooma riigi ajalugu teistviisi läinud. Selle paradoksi nõrkust näeme kohe, kui seda lähemalt analüüsime.

Kõik ajaloolised sündmused rajanevad põhjuste lülidele. Ikka võite küsida, mis siis ja siis oleks olnud, kui ühte lüli poleks olnud. Kui torni ehitate ja ühe kivi torni alt ära võtate, kukub loomulikult torn ümber. Nii võite ütelda, et kui seda kivi poleks juhtunud olema, siis poleks ka torni. Tõepoolest aga, kui seda kivi poleks olnud, siis oleks leitud vast mõni teine kivi. Ajalugu oleneb mitte ainult ühest juhusest, vaid kogu sündmuste käigust.

Eesti Vabadussõja tulemust võime kokku viia kolme üldpõhjuse alla.

Esimene on Eesti rahvuslik uuestisünd, teine maailmasõja lõppemine liitlaste võiduga ja kolmas Venemaa kokkuvarisemine. Need kolm sündmuste lüli koos moodustasidki Eesti iseseisvuse.

Maailmasõja eel oli muidugi raske ette öelda, et need kolm lüli nii saavad kokku jooksma. Ei võidud aimata, et sõda lõpeb liitlaste võiduga ja ühtlasi variseb Venemaa kokku. Pigem võis oletusi teha, kas liitlased üldse võidavad, või kaotavad. Eestil oleks mõlemal juhul vähe olnud öelda.

Esimesel juhul oleks ta ikka sunnitud olnud Vene tahtmist täitma, kuna teisel juhul, kui liitlased kaotanud oleks, oleks Baltimaail Saksamaa valitseja olnud. Tegelikult läks täide just see, mida Ilmasõja algul kõige vähem aimati.

Et võimalikuks sai liitlaste võit ühtaegu Vene kaotusega, sellepärast paistab Eesti tekkimine juhuslikuna.

Ometi on see sündmus seletatav ühe suurema algpõhjusega, ajaloo suure tendentsiga, mis vana rohkem kui aastasajad ja mille teostumist saame käsitlema neis loengutes.

See on rahvuslik printsiip.

Teil on teada, et keskajal sündisid riigid mitte niivõrd rahvuslikul, kui usulisel alusel. Usu alusel loodi keskajal Eestis Orduriik. See printsiip väljendus usupuhastuse sõdades katoliiklaste ja luterlaste vahel, kus lõpuks kokku lepiti põhimõttel: "Cuius regio, eius religio", et kelle valitsus, selle usk.