Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 4

Sestsaadik on usulised voolud riikide elus tahaplaanile jäänud ja tekkinud uued põhimõtted, mis riikide arenemist juhivad. Rahvusriigid olid juba keskajal tekkimas — nagu Prantsusmaa, Hispaania, kuid nad pole tolle ajale iseloomulikud. Iseloomulikumad on mitterahvuslikud riigid. Nende algkujuks oli Püha Rooma riik, mis ulatus Itaaliast kuni Orduriigini Baltimaail. Keegi ei leidnud niisugust riiklikku konstruktsiooni siis iseäraliku olevat. Aegamööda koonduvad aga riigid ikka enam rahvusliku põhimõtte järgi.

See põhimõte saai Euroopa ajaloos teadlikuks ning juhtivaks õieti Prantsuse revolutsiooni ajast peale. Prantsuse revolutsioon ei olnud oma põhimõtete poolest rahvuslik. Tema lipukirjaks polnud rahvuslikud õigused, vaid kodaniku ja inimõigused, kuid tema mõju oli niisugune, et rahvuslik liikumine kogu Euroopas lõkkele lõi.

Prantsuse revolutsiooni järel katsus Napooleon oma vägedega kogu Euroopast uut impeeriumi luua, kuid see katse ebaõnnestus ja andis hoopis määratu hoo rahvuslikule liikumisele terves Euroopas.

Teiseks tõukeks oli see, et Prantsuse revolutsioon kehtestas üldise sõjaväekohustuse. See tõi enesega kaasa rahva suveräänsuse põhimõtte.

Kui rahva kätte relvad anti, siis pidi rahvas ka teadma, milleks ta sõjariistu kasutab.

Lisaks üldisele sõjaväekohustusele kehtestati ka üldine valimisõigus. Iga kodanik pidi teadma mille eest ta sõdib ja see oli tema rahvus. 19. sajandil toimusid enamasti rahvussõjad ja seda sajandit nimetatakse ka rahvuste aastasajaks.

Napooleon proovis koondada tervet Euroopat üheks suureks riigiks. Kui rahvused sellest katsest olid pääsenud, hakkasid nad end ise koondama.

Saksamaa hakkab liituma, samuti koondub Itaalia, kes võõra võimu alt vabaneb.

Balkani rahvad määravad iseennast. 19. sajandil on Balkan kõige sõjaohtlikum osa Euroopast ja on seda ka 20. sajandil, sest sealsed riigid ei ole veel oma rahvuspiirie kätte saanud.

Saksa teoreetikud unistasid Saksa impeeriumist ja ütlesid, et väikesed riigid, kes kui lapsed maailma teedel jalus mängivad, tuleb ära koristada. Saksa imperialistid arvasid, et väikesed riigid takistavad maailma kaubandussuhtlust. Kuid nüüd me enam Saksa poliitikutelt sarnaseid mõtteid enam ei kuule.

Praegune Venemaa, kes rahvust ei tunnista, käib hüüdlause järele: "Kõige maade proletaarlased, ühinege!" Ta tunnistab ainult klassivõitlust, kuid tegelikult on temagi teisiti arenenud.

Kui võtate praeguse Vene administratiivkaardi, siis ei tunne te seda enam ära. Seal on hulk rahvuslikke autonoomseid vabariike, mida venelased nimetavad "tšužrespublika"; need loodi nagu rahustuseks rahvustele, ilma suurema tegeliku tähtsuseta. Kuid viimasel ajal arvavad mitmed Vene tegelased ja pagulased, et nende vabariikidega liiale on mindud, ja see mäng venelaste jaoks liig tõsiseks muutub.

Rahvuslik algtendents pääseb alati võidule, olgu tema vastu ükskõik missugused jõud. Kui mingi raskuse kaldpinnale panete, siis kus suunas te seda ka ei tõuka, raskus liigub ikka allapoole. Nii näeme praeguses ajaloos, et igasugused tõuked seda suurt elementaarset rahvuslikku tungi ikka enam võidule viivad.