Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 5

Eesti rahvuslik liikumine tekkis möödunud sajandi keskel. Selle äratasid mõjud, mis tulid Lääne-Euroopast, Soomest ja Venemaalt.

Praegusel Venemaal elavad mitmed Soome sugu rahvad. Võtame mordvalased, keda sama palju on, kui Eesti rahvast. Neid kardeti juba venelaste hulka sulanduvat, kuid nüüd on ka neil rahvusliku iseteadvuse kasvamist märgata. Neil on praegu ärkamisaeg. Peale mordvalaste on märgata ka teiste Soome sugu rahvaste ärkamist. Meie ja teiste Soome sugu rahvastel tuleks luua kontakt nende ärkavate rahvastega.

Meil Eestis tekkis 19. sajandi algul üksikuid haritlasi, kuid rahvuslikku liikumist veel mitte.

Eesti haritlane ja kirjamees Dr. Faehlmann oli veel arvamisel, et Eesti rahvas sulandub teiste hulka. Dr. Faehlmann'i eesmärk oli koguda Eesti kirjandust ja rahvaluulet, et see tulevastele põlvedele pärandada, kes juba teist keelt räägib. Üksikud rahvuslased ei too veel rahvuslikku ärkamist, seda ei loo ka rahvahulk ise, vaid see tekib siis, kui haritlastel tekib kontakt rahvaga.

Millal rahvustunne tekib, seda ei saa kindlaks teha, kuid rahvustunne tekkis nii haritlastel, kui ka rahvamassis. Sellest peale tunneb meie rahvas end juba elurõõmsa rahvana.

Seda ajajärku võime alustada J. V. Jannseniga, kes lõi Eesti nime, sest varem oli eestlane "undeutsch".

Esimene ärkamisaeg on lapseliku ilutsemise aeg. Kuid varsti tulid tõsisemad ajad, kui tekkis vastuolu maa seniste valitsejatega, kellelt oma rahvusele eluõigust hakatati nõudma.

Seda aega võime seostada C. R. Jakobson'i nimega. Sakslased oleksid ammu meie maa sakslastega koloniseerinud, kuid see ei läinud sellepärast korda, et nad emamaast merega lahutatud olid. Hiljem, kui nad seda oleks teha saanud, polnud neil selleks huvi. 18. sajandil suunasid nad oma kolonisatsiooni Lõuna-Venemaale. Meie kohalikel sakslastel puudus huvi asja vastu seepärast, et neil eestlaste ekspluateerimine palju odavam tuli. 19. sajandil said Baltisakslased oma veast aru ning hakkasid kasutama kirikut ja kooli, et pärisrahvast saksastada.

Sellega rutati nii, et Jakobson tähendas, et kui see veel paar aastakümmet kestaks, siis Eesti rahvast enam ei oleks. Jakobson astus aktiivselt saksastamisele vastu. Selle võitlusega on Eesti rahvas astunud teise sammu oma arenemises. Ta oli oma rahvusliku tunde juurest rahvusliku eneseteadvuse juurde jõudnud.

Jakobsoni aegne võitlus oli üks dramaatilisematest Eesti ajaloos. Et aastasadade vanusele traditsioonilisele Saksa ülemvõimule vastu panna, oli tuge tarvis. Jakobson, kui reaalpoliitik, leidis selle toe Vene poliitikast. Jakobsoni enese ärkamine oli sündinud Venemaal, kuhu ta olude sunnil oli pidanud välja rändama, kui ta kohaliku Torma mõisa omanikuga vastuollu sattus. Ta elas mõnd aega Jamburgis, siis Peterburis, kus ta puutus kokku Venemaale väljarännanud Eesti haritlastega, eriti prof. Köleriga. Seal võõras ümbruses hakkaski Jakobson oma rahva olukorra üle mõtlema ja seadis sihid, mille pärast võidelda.

Tol ajal, kuuekümnendatel aastatel, ärkas Venemaal uus elu. Aeg peale Krimmi sõda oli reformide ajajärk. Kuuekümnendate aastate paiku rajati Vene semstvo ja Vene kohus, mõlemad Ida-Euroopa oludes eeskujulikud ja hea kuulsusega asutused. Nende reformide värske tuul hakkas ka Baltimail puhuma. Jakobson oli üks selle muutuse kuulutajatest. Jakobson ei töötanud Eestis pikalt, kuid tema tööl olid määratu tähtsus.

Jakobson oli tulnud õigel ajal. See oli aeg, kus Eestis oli pind ärkamiseks valmis. Eesti talurahvas lasti 19. sajandi algul vabaks. Kuid tal oli sellest vabadusest vähe kasu, sest see oli ainult nimeline vabadus. Alles 19. sajandi keskel, pärast rahutusi, tehti uus maareform, mis kaotas teoorjuse ja andis võimaluse päriskohti osta.

Sellest ajast hakkas Eestis tõusma vaba talurahva kiht, kelle najal arenes rahvuslik liikumine.

Eesmärk, mille rahvuslik liikumine seadis, sai kõige täpsema sõnastuse märgukirjas, mille Jakobson koos sõpradega Aleksander III-le tema troonile asumise puhul 1881 a. üle andsid. Selle märgukirja soovid võime liigitada neljaks.

Kõigepealt agraaruuenduste soov, et talude päriseksmüümine riigi abil sunduslikult lõpuni viidaks ja et mõisate feodaal-eesõigused kaotataks, ning senised lepingud, mis rasketel tingimustel tehtud, revideeritaks.

Teiseks sooviti uuendusi omavalitsuses, nimelt, et rüütelkonna kõrvale Soome eeskujul ka talurahvas omale esinduse saaks, või et Vene semstvo ka Baltimaadele toodaks.

Kolmandaks sooviti, et Põhja- Lõuna-Eesti ühendataks üheks kubermanguks.

Neljas soov oli, et Eesti keel võetaks kasutusele koolides ja kohtutes.