Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 8

Kui praegu 1905 a. sündmustele tagasi vaatame, siis märkame imelikku nähtust. Mehed, kes praegu seisavad meie poliitiliste voolude paremal tiival, asusid siis pahempoolsete hulgas, kuna need, kes siis parempoolsete osa etendasid, praegu seda ei tee.

Tuletame meelde suurt kongressi Tartus 1905. a. sügisel, kus eesti poliitilised voolud esimest korda kokku põrkasid. Parema tiiva juhiks oli tuntud riigitegelane Jaan Tõnisson, kuna vasemal tiival asus mees, kes oli ühtlasi ka kongressi juhataja ning kelle juhatusel võeti vastu sotsiaaldemokraatide revolutsioonilised ettepanekud — Jaan Teemant. Selle tõsiasja puhul on pikantseid oletusi tehtud, kuid kui me sügavamalt vaatame, siis näeme, et seal on omad põhjused, mis on tolle ajaga seletatavad.

20. sajandi alguses tekkisid eesti elus uued värsked tuuled. Eesti keskmeks ei olnud enam Tartu, vaid sellele hakkas pretendeerima juba Tallinn.

Siin asutati 1901. a. ajaleht "Teataja", mille toimetajaks oli Konstantin Päts. Toimetusse kuulusid Vilde, Pöögelmann ja rida teisi pahempoolseid tegelasi. Lipukirjaks, millega "Teataja" võitlusse astus, oli majandus. Püüti eeskätt võidelda just majanduslike huvide eest, olgugi, et neid mõisteti erinevalt — mõni vahest ka sotsiaaldemokraatlikku õpetust.

"Teataja" tolleaegset programmi tuleks sellegipoolest võtta, nagu ta kuulutatud oli, see on kui majandushuvide esiplaanile seadmist, hoolimata sellest, kas need olid kodanlaste või proletariaadi klassihuvid. Seal töötasid külg külje kõrval sotsiaaldemokraat Martna ja Konstantin Päts, kes organiseeris Tallinnas linna valimisteks väikemajaomanikke.

Nad ei töötanud juhuslikult üheskoos, vaid neid ühendas mõte, et eesti elus oli tekkinud mingisugune uus juhtiv tegurr, nimelt linnakihtide majanduslik võitlus. See oli, mis ühendas teatud rühmi ja mis oli uus võrreldes Tartu vaimueluga, kus baltisaksa kultuuri mõjul rohkem toonitati rahva kõlbelist kasvatust, kuigi sealjuures ka majandustööst ei loobutud. Vahepeal oli eesti rahvas niipalju arenenud, et tekkimas oli linnakodanike kiht ja mis oli niivõrd suur, et see 1904. aastal suutis Tallinna linnavalitsuse enda kätte võtta.

Sel ajal tekkis vool, kes hakkas majanduslikes huvides reaalpoliitikat ajama. Kuna sel ajal kogu eesti elu oli saksa ülemvõimu all, siis oli loomulik, et esimene vool sattus viimasega vastuollu, mis oli isegi teravam kui oli Tartu rahvusliku voolu vastuolu, sest too katsus piirduda pigem kultuuri arendamisega.

Niisugused olid rinded Eestis, kui 1905. aastal puhkes Vene revolutsioon.

Ühel pool seisis saksa kultuurist pärit Tartu rahvuslik kõlbeline vool, teisel pool majanduslik reaalvool, kus ühtviisi tegutsesid niihästi sotsialistid kui ka kodanlased, kes mõlemad rõhutasid majanduslikke momente.