Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 7

Eesti talurahva lapsed, kes tulid Tartu ülikooli, moodustasid seal Eesti elu keskme. 1890ndatel aastatel tõusid siin Eesti rahvusliku liikumise etteotsa Villem Reiman ja Jaan Tõnisson, kes selle uuele alusele seadsid.

Romantika oli otsa saanud. Ei olnud enam vastusurvet, ei sakslastelt ega venelastelt. Rahvas pidi omamal jõul sellest umbtänavast välja tulema.

Selleks loodi alus meie kultuuri-, haridus- ja põllutöö ühisustes, niipalju kui selleaegsed olud seda lubasid. Neis asutustes hoiti alal ja kasvas Eesti iseteadvus, kuni tuuled Venemaal muutusid. Rahval, kes veel ärkamata, polnuks rahvustunnet.

Kui räägite meie rahvaga, siis näete kui tugev see tunne neil on. Seda on meile ärkamise aeg andnud, see on kapital, mida me ärkamisajalt saime ja mille protsente praegu kasutame.

Kuid millest oli see sündinud? Selle kohta ütles Soome teadlane Snellman, et pärastised põlved seisavad imekspannes tema ilmumise ees, mis nagu maa seest tõuseb ja endale uue kuju võtab, kuid on seesama muutmata vaim, mis rahvaste elu aastasadadel loonud. Rahvus on tekkinud ja tunneb, et elab oma sisemisest jõust. See on tal väljaspool kahtlust: kui päritakse, kuidas see sündinud, siis ei tea keegi vastata.

Rahvuse sünd on nagu inimese sünd — äraseletamata saladus. Me võime tõdeda, et meie rahvuslik tunne ja rahvuslik teadvus, nagu suuremalt jaolt meie isamaa lauludki, on pärit ärkamise ajast; ainult meie poliitilised ja sotsiaalsed aated on pärastine aeg juurde toonud.