Читать книгу Eesti Vabadussõja poliitiline ajalugu - Eduard Laaman - Страница 6

See oli meie rahva eesmärk, mis juba siis seati ja oma täitmist pidi see ootama kuni Vene II revolutsioonini.

Võitlus selle eesmärgi vastu algas kohe ja kestis kõige viimaste aastateni. Tol ajal arvati, et seda kava hakkab teostama Vene võim. Need lootused olid aga petlikud.

Vabameelne vool, mis 60 aastatel Venemaast üle käis, ja mida veel 70 aastatel tunda oli, taandus, ja võimule pääsesid vene rahvuslased. Juba 60 aastatel, eriti aastal 1863, kui Poolas mäss puhkes, tekkis vabameelsele voolule suur Vene rahvuslaste vastuseis.

Selle voolu eestvõitlejaks sai Aleksander III kasvataja Pobedonostsev. Ta tahtis Venemaad külmutada, et see mädanema ei läheks, nagu Lääne-Euroopa tema arvates mädanema oli läinud. Pobedonostsevi meelest pidi Vene valitsus kolme eesmärki silmas pidama: õigeusku, isevalitsust ja vene rahvast. Kõik piirirahvad pidid saama ümberrahvustatud.

Selles suunas algasidki 80ndatel aastatel uuendused Baltimail, mida juba ammu ette oli kuulutatud. Venelased toetasid Eesti rahvuslikku liikumist ainult niipalju, kuivõrd see oli sihitud sakslaste vastu, kes tolal Baltimail valitsesid.

Et Saksa elemendi asemel Eesti rahvust võimule aidata, seda ei tulnud venelastel meeldegi.

Uuenduste käik läks nii, et kõigepealt võeti Saksa ollustelt ära administratsioon ja anti see Vene bürokraatia kätte. Samuti pandi maksma Vene kool ja Vene kohus. Asutustesse toodi Vene ametnikud.

1880ndate aastate paiku, mil Eestis neid reforme läbi viidi, hakkasid Eesti tegelased aru saama, et see toetus, mis Venelaste poolt tulnud, on midagi muud, kui nad lootnud. 1880 aastate lõpul on lootusetus peaaegu üldine, sest ei olnud näha ühtegi jõudu, mis võiks venestamisele vastu seista.

Venestamise vastu võideldes katsuti kompromissi leida kohaliku Saksa kogukonnaga. Katse selle suunas tegi Jannseni poeg Harry Jannsen, kes mõne aasta andis välja saksakeelset, kuid veel eestimeelset lehte. Ta ei suutnud aga selles asjas midagi ära teha, sest pikapeale leidis Balti sakslus teise tee. Ta ei hakanud kokku leppima Eesti rahvaga, vaid otsis kokkulepet valitseva Vene bürokraatiaga. Et tal oli sidemeid keisrikojaga, siis leidiski ta 1890. aastate algusel kompromissi.

Venestamisuuendustele meie maal pandi piir, need reformid, mis juba tehtud, jäävad maksma, kuid uusi enam ette ei võeta. Kohus, kool ja administratsioon jäävad Vene kätte, kuna agraar- ja omavalitsuse uuendus, millega venestajad eestlasi eriti meelitanud, jääb tulemata. See olukord kestis Eestis kuni II Vene revolutsioonini.

Need 1890. aastad on Eestile raskemad. Mitmedki Eesti tegelased, kes Vene peale lootnud, olid arvamisel, et Eesti rahvas sureb välja ning teda tuleb lohutada, et ta oma järeltulijatele edasi annab oma vere, aga mitte keele.

Kuid rahvas ei heitnud meelt, ta elas edasi ja arenes.