Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 10

Ärkamine

Оглавление

Ärkasin ja nägin palatis rõõmsaid inimesi. Ma ei tundnud neid inimesi. Tegemist oli mulle võõraste meditsiinitöötajatega. Aga sain nende elevusest aru, et nad tähistasid midagi viinamarjamahlaga. Järeldasin, et tegemist peab olema vana-aasta õhtuga.

„Järelikult läks operatsioonil midagi valesti, sest pidin ju jõuludeks koju saama,“ jooksis peast läbi mõte. Mis läks valesti, sellele ma ei mõelnud. Ja loomulikult polnud mul aimugi, et olin vahepeal kunstlikus koomas olnud. Sain jutu ja liikumise järgi aru, et mu palatikaaslastele, kes olid kardinaga minust eraldatud, pakuti viinamarjamahla. Mu kurk kuivas. Ihkasin samuti seda jooki. Tahtsin seda nii väga…, kuid ei suutnud häält teha ega endast märku anda. Ent ma ei mõelnud sellelegi, miks ma ei suuda end kuuldavaks-nähtavaks teha. Ma polnud isegi kindel, kas minu ärkvelolekut on märgatud. Jälgisin üksnes silmadega palatis toimuvat ja minu vaatevälja tekkinud inimesi. Viimaks mulle ikkagi toodi mahla ja sain tõenäoliselt paar lonksu. Igal juhul näib see olevat mälestus ajast, mil ma ei ole veel täielikult ja püsivalt teadvusele tulnud.

Ma ei tea, kas see oli vana-aasta õhtu või 1. jaanuar. Ilmselt mitte kumbki, sest sel ajal pidin ju ikka veel kunstlikus koomas ja väga kriitilises seisundis lamama. Aga misiganes ajast mainitud mälestus pärineb, pean seda esimeseks „tunnelist“ tagasi tulemise mälestuseks.


Конец ознакомительного фрагмента. Купить книгу
Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda

Подняться наверх