Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 7

Detsembris sain telefonikõne, kus mulle öeldi, et järgmise nädala esmaspäeval on plaanis minu operatsioon. See oli hea uudis, sest olin lugenud tõsiseltvõetavast uuringust, vist USA statistika põhjal, et nädala alguses tehtud operatsioonid on edukamad ja rohkem surmasid tuleb ette operatsioonidel, mis toimuvad nädala teises pooles.

Helistasin sõbrannale ja ütlesin, et kahjuks ei saa ma 25. detsembril tema sünnipäevale tulla. Olen selleks ajaks küll haiglast väljas, aga reisimiseks ilmselt liiga nõrk. Minu üllatuseks muutus tavapäraselt naeru lõkerdav sõbranna härdameelseks, „süüdistades“ mind, et kavatsen surra. Naersin ta mure üle, kuid kinnitasin tõsimeelselt, et „kui see sõltub natukenegi minust, siis ma ei sure“.

Mulle meenus, et ta oli mu sõpruskonnas see inimene, kellele on paberist jõulu- ja sünnipäevakaardi saamine oluline. Tahtsin vältida masstoodangut ja valida kunstikauplusest mõne ilusa kaardi. Lõpuks leidsin enne taiji trenni sobiva kaardi ühest kunstipoest. Kaalutlesin kahe kaardi vahel. Üks meeldis mulle rohkem, ent teine oli seotud tema hobiga – fotograafiaga.

Kui pool aastat hiljem nägin seda postkaarti tema kodus riiulil, tõdesime mõlemad, et see kaart tekitas meis mõlemas vastakaid tundmusi. Sõbranna oli võtnud postkaarti kui märki, et ma aimasin, mis minuga juhtub ja saatsin sellepärast hüvastijätuks niisuguse teksti, nagu seal seisis. Tegelikult ei olnud tekstis seda kontekstiväliselt lugedes midagi erilist, soovisin talle kenasti sõnu seades ilusat-toredat elu, nagu sünnipäevakaartidel ikka soovitakse. Endeliseks tegi kaardi sisu situatsioon, et keegi (justkui) sureb ja soovib mahajääjale kõike head. Minus tekitas kaart ängi hoopis seetõttu, et see meenutas viimaseid päevi minu normaalsest (loe: õnnelikust) elust.

Päev enne haiglasse minekut rääkisin emaga. Mainisin, et lähen operatsioonile, kuid ta ei tundnud isegi huvi, mis operatsiooniga on tegu, mis mind muidugi kergelt solvas. Ent meievahelised suhted on alati keerulised olnud. Eriti kehtis see minu teismeliseea kohta. Tõenäoliselt oli tegemist tavapärase generatsioonidevahelise võõrdumisega, mis mõnedes perekondades ühel või teisel põhjusel tekib. Meil oli põhjuseks ilmselt üksikvanema hirm lapse võimalike vigade ees ja lapse solvumine sellest, et teda ei usaldatud. Kui liita olukorrale mõlemapoolsed suhtlemisoskuse puudujäägid, siis oligi tulemuseks rida tülisid ja aastatepikkust vimma.

Minu puhul aitas juhtunule kaasa asjaolu, et lähimate sõbrannade suhted vanematega olid väga suures kontrastis minu kogemusega. Kui üks lähimatest sõbrannadest puges 15-aastaselt naljatledes emale sülle ja ütles „emme“ ning teise lähima sõbranna lahutatud isa viis tütart turismireisidele Euroopasse, mis ei olnud tollal nõnda tavapärane kui praegu, siis olidki vaiksed ja valjuhäälsed süüdistused vanemate vastu kerged tekkima.

Haiglast saatsin emale siiski telefonisõnumiga kontaktnumbri, kuhu ta saab pärast operatsiooni helistada ja minu seisundi kohta küsida. Kontaktisikuks olin juba ammu määranud ühe oma parimatest sõbrannadest. See osutus hiljem õigeks otsuseks, kuna tegemist on suhtlemisalti ja organiseerimisvõimelise inimesega. Temast oli palju enam kasu, kui olnuks lihtsalt toredast, kuid passiivsest inimesest. Minu ema on küll igapäevastes toimetustes üliagar, kuid organiseerijat temast pole, ka teise linna vahet sõitmine pole tema loomusele omane.

SOOVITUS PATSIENDILE:

Kui valite haiglasse kontaktisikut, mõelge sellele, et tegemist ei ole ainult inimesega, kelle kaudu ülejäänud lähedased saavad teiega juhtunust teada, vaid tegu võib olla ka inimesega, kellest mõnes mõttes oleneb, mis teie kui patsiendiga haiglas tehakse. Loomulikult teevad meditsiinitöötajad enda meelest otsuseid faktide põhjal, kuid neid kui inimesi ja nende tööl vastu võetud otsuseid mõjutavad samuti lugematud pisifaktorid, sh patsiendi lähedaste suhtlemisoskus.

Viimasel õhtul kodus vasaku käega hambaid pestes olin oma uue hobiga rahul. Nimelt olin juba kuid harjutanud vasaku käega tegema lihtsaid asju: meiki, kääridega lõikamist, arvutihiire kasutamist.

Mul polnud aimugi, et elu justkui valmistas mind niimoodi tulevikuks ette.