Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 2

Umbes kaks kuud pärast taastusravikeskusest välja saamist vaatasin filmi „Hingelt surfaja” („Soul Surfer“ (2011), R: Sean McNamara, O: Anna Sophia Robb, Dennis Quaid, Helen Hunt jt.). See on lugu surfamisega tegelevast neiust, kellel hai rebib ära käe ja kes jätkab oma puude kiuste surfamisega. Tegemist on ilusa looga, mis peaks vaatajas tekitama positiivset inspiratsiooni.

Minu hinnangul oli see film hollywoodlikult pealiskaudne.

„See ei ole ju nii! See ei ole nii lihtne,“ protesteeris miski minu sisemuses. Inimene, kes kaotab käe, ei ole lihtsalt natuke kurb ja tusane. Tema elu kukub kokku, ent film kujutab seda kui tühist seika inimese elus. Ometi nutsin seda filmi vaadates enesehaletsusest päris palju. See oli üks esimesi kordi, kui mu pisaranäärmed suutsid taas normaalselt pisaraid toota. Aga pisarate puudumisest tuleb juttu hiljem.

Võib-olla just selle filmi pealiskaudsus pani mind otsustama oma lugu üles kirjutada. Teine põhjus oli asjaolu, et ühe mu parima sõbranna mees viibis väga raskes seisus haiglas ning seetõttu polnud mul „oma lugu” nagunii võimalik unustada. Loodan, et see raamat aitab ehk paremini mõista, mida võib inimene abitult haiglavoodis lamades tunda ja mõelda. Tunda ja mõelda siis, kui ta ei suuda liigutada ja hingab ainult niipalju, et püsib elus.

Enamik inimesi eelistab lugeda nn rasketel teemadel kirjutatud raamatuid, mis süstivad positiivsust ja lootust. Selliseid raamatuid ja filme on palju. Aga mina tahtsin kirjutada ausalt. Raamatu, kus on kirjas küll palju ilusat, kuid edasi antud ka tõeline valu ja päris hirmud. Sest niisuguseid raamatuid on samuti vaja, neid aga on vähe või üldse mitte. Kui inimesed oma haigest lähedasest tõeliselt hoolivad, siis võiksid nad võtta vaevaks lugeda käesolevat raamatut, et aru saada, mis tegelikult toimub kriitilises seisus või kriitilisest seisust taastuva inimese peas. Samuti sisaldab käesolev raamat autentseid mõtteid minu lähedaste tunnetest, hirmudest ja läbielamistest. Mõned nendest on võetud meilidest, mis saadetud mulle või kellelegi teisele. Ülejäänud on materjal, mida olen selle raamatu kirjutamisel oma lähedastelt üle küsinud. Samuti on muutmatul kujul ära toodud telefonisõnumid, mida saatsin ajal, mil mu elu oli kõike muud kui tavapärane. Need napid tekstid on tõenduseks, et ma ei ole oma tundeid ja mõtteid hiljem genereerinud. Kõigis tekstides olen muutmata jätnud isegi kirjavead, vaid inimeste nimed on muudetud.

Tegelikult tegid mitmed lähedased ettepanek juhtunust raamat kirjutada juba siis, kui peale teadvusele tulemist jõuetult voodis lamasin. Kuid olin siis veendunud, et seda ei tee, kuna:

1. Ma ei oska;

2. Haiglarutiinist on raske kirjutada;

3. Pärast haiglat unustan kogu haiglas õpitud meditsiinilise sõnavara väga kiiresti (mis osutus tõeks);

4. Maailmas on iga päev palju raskemaid haigeid ja imelisemaid paranemisi pärast traagilisi õnnetusi.

Jah, kokkuvõttes ja kõrvaltvaatajana võib öelda, et mul läks ju suhteliselt hästi. Kuid inimesena, kes on ebaõnnestunud südameoperatsiooni, kunstliku kooma ning sellele järgnenud piinarikka taastumise läbi elanud, ei ole ma sellega kuidagi nõus. Iga päev, esimesest ärkvelolekuhetkest kuni uinumiseni on juhtunu mul meeles. Elu ei ole minu jaoks enam võimalusi täis maailm, vaid paljude piirangutega eksisteerimine.

Ma kardan, et rahu on ajutine. Kas keegi võib mind kunagi veel armastada? Minu enda pärast? Ilma kaastunnet ja üleolekut tundmata? Iga õhtuvaikuses kõlav metalne südametukse tekitab hirmu. (Selgituseks: Mehaaniliste südameklappide tööga kaasneb kella tiksumisega sarnanev heli, millega harjumine võtab aega ja võib-olla ei harju sellega päriselt kunagi.)

Ehk on sellest raamatust kellelegi kasu, sest kõige halva kõrval sündis palju headki. Ja ka seda tahan ma teiega jagada.

Kõik sündmused siin raamatus on aset leidnud päriselt, kuid üksikud neist on juhtunud mõne teise raskes seisundis inimesega, mitte otseselt minuga. Osade tegelaste nimed on muudetud.

Usun, et kirjapandu võiks olla huvipakkuv ka meditsiiniüliõpilaste jaoks. Ent peetagu meeles, et autor on meditsiinikauge inimene, seega kui terminoloogias ja faktides esineb vigu, siis… mhm… lihtsalt on nii.

Loodan, et see raamat jõuab nendeni, kellel sellest abi on.