Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 9

Operatsioonipäeva hommikul ärkasin kummalise puhkimise, tshuhhitamise ja lausete peale, mis sisaldasid venekeelset sõna „jumal“ ning mida tõi kuuldavale mu sümpaatne palatikaaslane. Mõistsin kohe, et tegemist oli mingi spirituaalse rituaaliga. Pärast rituaali lõppu sain teada, et mu palatikaaslane oli selle praktika oma kodulinnas (väikelinn Tallinna lähedal) mingisugusel koolitusel omandanud. See sisaldas pühasid fraase (sõna „jumal“ kõlas mitu korda), järske hingamisi ja enda erinevate kehaosadele tugevalt patsutamist. Võib-olla oli see koputamise (tapping) edasiarendatud kummaline versioon. Ei tea. Ent päris kindlasti tean, et see oli väga naljakas. Lasin palatikaaslasel rahulikult need tsuhh-tsuhh harjutused läbi teha, sisemiselt aga olin naerust kõveras, kui end laisalt voodis sirutasin. Veel polnud mul aimugi, et kulub kuid, enne kui olen võimeline mõnel hommikul end voodis laisalt ringutama. Ja isegi siis ei ole see ringutamine enam kunagi niisugune nagu sel hommikul.

Selgus, et minu venelannast palatikaaslase ja minu operatsioon toimuvad samaaegselt, ehkki erinevate kirurgide käe all. Maria oli avameelselt kade, et mul oli väidetavalt parem kirurg kui temal. Meie üheaegne operatsioon tundus kuidagi endena, et võib-olla on naisel minu elus oluline osa.

Tegelikult osutus sisetunne vääraks, sest temaga ma enam rohkem ei kohtunud. Kui ma surmast mõtlesin, siis pigem tema surmast. Maria saatuse kohta puudub mul info, kuid usun, et tal läks kõik kenasti. Miks? Sest tema oli eelmine õhtu ja operatsiooni hommikul närvis. Venelanna ütles, et kardab. Minul aga hirm puudus. Maria viidi palatist esimesena operatsioonisaali ära. Seejärel hakati minu sättimisega tegelema. Kui õigesti mäletan, siis uinusin juba enne operatsioonisaali viimist kanderaamil oma palatis.

15. detsembri 2014 hommikuga sai minu elu esimene osa läbi.