Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 6
Minu esimene kohtumine oma südamekirurgiga
ОглавлениеPäeval, kui läksin südamekirurgi konsultatsioonile, tundsin end suurepäraselt. Septembripäikese valguses näis kõrge haiglahoone ilus ja moodne. Ehkki järjekord oli ukse taga pikk, võeti mind esimesena jutule.
„Muidugi! Iseenesestmõistetav, et mul läheb hästi. Vaimsete praktikatega tegelevatel inimestel peabki ainult hästi minema,“ oli minu suhtumine toona, kui seda praeguse skeptitsismiga kirja panna. Mõistagi ei käinud ma tollal sellist üleolevat juttu ajades ringi, kuid sisimas oli mul tõenäoliselt just niisugune veendumus ja enesekindlus. Nüüdseks olen näinud niisuguse suhtumisega joogatajaid, taiji’ga tegelejaid ja mediteerijaid oi-oi kui palju.
„Kui te ei nõustu operatsiooniga, siis ei ole meil millestki rääkida,“ ütles mind vastu võtnud südamekirurg mulle otsa vaatamata.
Olin üllatunud, sest olin just lõpetanud optimistliku ja enda meelest veenva monoloogi teemal, kui hästi ja tervelt ma ennast tunnen ja kuidas ma ainult konsultatsioonile tulin. Igaks juhuks mainisin, et teen iga päev veidi sporti.
Mulle oli endiselt arusaamatu, miks kardioloogid ja perearst minu EKG-d ja südame ultraheli uuringu (ehhokardiograafia) tulemusi vaadates alati ohhetasid ja küsisid midagi operatsiooni kohta (nt. „Kas te olete juba operatsioonil käinud?“ või „Kas te pole mõelnud operatsiooni peale?“). Ma olin ju terve ja oma täiskasvanuea parimas füüsilises vormis. Aga alati viisid need küsimused mu tuju alla ja tegid veidi murelikuks. Mis siis, kui neil on õigus ja mu tervis ongi kehv? Just enda rahustamiseks oli käsilolev käik ette võetud.
Kabinetis, kuhu sisenesin konsultatsiooniks, võtsid asjad aga oodatust teise pöörde. Kirurg ei vaadanud mulle isegi otsa. Ta oli mühakas, kalk ja ebaviisakas. Mingit konsultatsiooni ei tulnud. Mingeid selgitusi ma ei saanud. Mulle öeldi vaid, et minusugusele lollpeale pole mõtet asju seletada. Operatsiooni on vaja, oleks juba varem vaja olnud. Polnud tähtis, kuidas ma end tundsin, operatsiooni oli vaja. Ja mulle keelduti enne rohkem infot jagamast, kui nõustun operatsiooniga. Jah, nüüd ma tean, et niisugune käitumine on ennekuulmatu ja lubamatu.
Tol korral mõistsin üksnes, et see oli manipulatsioon. Olin tohutult vihane ja vihast ja alandusest voolasid pisarad silmist. Imestasin, kuidas õde (sekretär) niisuguse inimesega koos töötada suudab.
Teadsin, et mul oli kaks võimalust:
1) püsti tõusta ja minema jalutada ning teise, mõne normaalse kirurgi vastuvõtule registreerida;
2) nõustuda (kasvõi valetades) operatsiooniga.
Teadsin, et esimene valik oleks õige, ent samas meenus mõne aasta tagune südamekirurgi vastuvõtt teises linnas, kuhu sattusin regulaarse südamekontrolli käigus ja kus ma ei saanud aru, miks inimene, kes mind esimest korda elus näeb, minu suhtes nii õelalt käitub. Näis, et kõik tunnustatud südamekirurgid ongi ebameeldivad inimesed. Samuti meenusid kuskilt kuuldud sõnad, et pole tähtis, missugune kirurg inimesena on, tähtis on, et ta oma tööd operatsioonisaalis hästi teeb.
Vihaselt pressisin läbi kokkusurutud hammaste, et olen operatsiooniga nõus. Sisemas mõtlesin aga: „Igavene kaabakas!” Lohutasin ennast sellega, et kuna tema pressis manipulatsiooniga minult operatsiooniloa välja, siis pole minul mingit kohustust seda lubadust täita.
Ka peale operatsiooniga nõustumist ei saanud ma konsultatsiooni, mida oli lubatud. Üksnes suunamise ehhokardiograafiasse. Lahkudes olin tulivihane. Aga kogu vihale vaatamata usaldasin teda, sest olin kuulnud, et see mees on väga hea kirurg. Tagantjärele mainin vaid, et ta ei tulnud mind pärast (ebaõnnestunud) operatsiooni isegi kordagi vaatama.
Kuigi teadsin, et võin operatsioonilubadusest loobuda, kinnistus minus väga ruttu veendumus, et lasen lõikuse teha. Ja tõepoolest, milleks ma meditsiinivõhikuna peaksin teadma igasuguseid detaile? Praegu olen veendunud, et kui mulle oleks toona antud igakülgset ja faktipõhist infot, mida patsiendil peab olema õigus saada, oleksin operatsioonist keeldunud. Juba fakt, et pean elu lõpuni igapäevaselt võtma verevedeldamise tablette, oleks olnud tollal minu jaoks piisav põhjus, et operatsioonist loobuda. Samas, kui kõik oleks läinud plaanitult, siis oleks ehk operatsioonist loobumine olnud vale otsus. Nii või teisiti, minu „saatus“ (ütlen seda sõna irooniaga) oli muutunud.
Üks operatsiooni kasuks otsustamise põhjustest oli ka väga praktiline. Ma ei teadnud, kas leian pärast doktorantuuri tööd, ja käsil oli viimane aasta, mil mul oli haigekassa tervisekindlustus. Lisaks tekkis minus vaikselt auahne lootus, et ehk mu elukvaliteet tõuseb veelgi. Kujutasin end ette jooksumaratonidel. Ja see mõte meeldis mulle.
SOOVITUS PATSIENDILE:
Võtke enne operatsiooni vähemalt kahe erineva asutuse arsti arvamus operatsiooni vajalikkuse suhtes.