Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 4

Nagu tõenäoliselt paljudel inimestel, oli minugi täiskasvanuelus olnud paar pöördelist momenti. Vahetult enne raamatus kirjeldatud elupööret olin doktorant ning nautisin ülikooli ja teaduseluga seotud raskusi ja hüvesid. Ma teadsin (just nimelt teadsin, mitte ei arvanud), et ma ei ole iludus. Jah, ma olin läänemaailma iluideaalile vastavalt sale, kenade juustega, harmooniliste näojoontega. Kuid see oli ka kõik. Ehkki iseloomult olin pigem introvert, polnud põhjust kurta tähelepanu puudumise üle. Mainin seda fakti üksnes seetõttu, et hiljem asetleidnu oleks arusaadavam.

32-aastaselt hakkasin mediteerima. Ja umbes nädal enne 33-aastaseks saamist juhtus meditatsiooni käigus sündmus, mida pean üheks olulisimaks muutuseks oma elus. Alustasin meditatsiooni üsna kehvas tujus, mõeldes, et mis kasu on mediteerimisest, kui see toob kurvale või halvale tujule leevendust ainult meditatsiooni ajaks või natukeseks ajaks pärast seda. Ometi jätkasin oma nn vaikuse kuulamise meditatsiooniga, nagu ma ise seda nimetan. Ühel hetkel tundsin, kuidas minu sees justkui kerkib ülesse rõõm. Hetkelise vastupanu järel (mediteerimine on ju tõsine asi!) purskasin naerma. Naersin ja naersin. Mõistsin ühtäkki, kui naeruväärne on elu ja kui naeruväärsed ning absurdsed on probleemid elus.

Meditatsiooniseansi lõppedes jäi kerge ja eriline tunne püsima. Elu näis järsku probleemivaba. Nädala-paari jooksul juhtus mitmel korral, et purskasin poodi minnes keset tänavat naerma, justkui mulle oleks midagi väga naljakat meenunud. Ka füüsilistes harjumustes toimusid väikesed muudatused. Minu pilk oli tänavatel või parkides jalutades suunatud ülespoole. Märkasin end vaatlemas puude latvu ning majade viimaseid korruseid ja katuseid – neid osasid puudest/majadest, mida varem polnud tähelegi pannud. Minu huuled ei olnud enam tihedalt kokku surutud. Ma ei oska niisuguste äkiliste muutuste kohta muud öelda, kui et need leidsid aset ja paar mu sõpragi märkas seda, ehkki enamik ei märganud midagi. Kuna mu argielus oli ikka probleeme, siis väliselt ei olnudki palju muutunud.

Minu õnnetunne muutus aasta jooksul järk-järgult tugevamaks ning mured ja kompleksid kadusid. Võisin minna hommikul igasuguse plaanita välja ja avastada õhtuks, et olen päeva jooksul jõudnud jalutada ja avastada minu jaoks imeilusaid metsa- ja pargiradu, külastada näitusi või ujuda peaaegu ainsana tormises meres, usaldades elu.

Järgnevad paar aastat tegelesin palju endaga: mediteerisin sageli mitu tundi, uurisin vaimset kirjandust ja vaatasin YouTube’i loenguid. Polnud päevagi, mil ma poleks mõelnud surmale, kuid ma ei kartnud seda enam.

Olin surma õppinud kartma umbes seitse aastat tagasi, kui mul, seni supertervel inimesel, avastati südamehaigus nimega septiline endokardiit (südamesisekestapõletik, mis on tekkinud sepsise (veremürgistuse)tulemusena – toim). Sellele ei leitud esialgu sobivat antibiootikumi ning arst teavitas mind, et on võimalus, et ma võin surra või mulle peab tegema südameoperatsiooni. Kui arst lahkus, nutsin esimest korda täiskasvanuelus valju häälega. Ma polnud peaaegu kunagi teiste ees nutnud, kuid olin „surmaotsusest“ nii vapustatud, et ei suutnud oma kurbust varjata.

Kaks vanemat naist, kes ei saanud voodist lahkuda, olid kogu jutuajamise ja minu meeleheite vaikivateks tunnistajateks. Tollal päästis mind lisaks meditsiinile üks koridoris kohatud eakas kaaspatsient, kes märkas, kuidas ma järgmisel päeval üritasin peita oma pisaraid raamatu taha, mida teesklesin lugevat. Me hakkasime juttu rääkima ning sain jagada oma hirmu südameoperatsiooni ees, mis mind suure tõenäosusega ees ootas, kuna proovitud antibiootikumid ei sobinud minu kehale. Naine osutus ülimalt positiivseks inimeseks, kel oli juba olnud mitmeid infarkte ja parasjagu oli ta taastumas südamestimulaatori operatsioonist. See positiivsus ja kergus, millega ta oma infarktidesse ja südameoperatsiooni suhtus, kandus mulle üle. Mõne aja pärast me ainult naersime, naersime ja naersime. Varsti selgus, et uued antibiootikumid sobisid mulle ja mõne nädala pärast, peale iga nelja tunni tagant ööpäevaringset antibiootikumide süstimist, oli haigus võidetud. Tänu kaaspatsiendile oli tookord kadunud hirm südameoperatsiooni ees, ent tekkinud oli hirm surma ees.

Aga nüüd oli surmahirm taas kadunud. Soovisin üksnes surmast rohkem teada saada. Samas pidasin ennast surematuks, ma ei arvanud, et minuga võiks midagi juhtuda. Lisaks olin veendunud, et kui mõni õnnetus juhtukski, siis oleksin vaimselt tugev ja saaksin kõigega hakkama. Ja loomulikult paraneksin täielikult. Ilmselt uskusin seda, mida paljud vaimsete praktikatega tegelejad usuvad: kuna tegelen vaimse enesearendamisega, siis olen ümbritsevatest nn tavainimestest teadlikum ning saan seetõttu olla üksnes õnnelik ja midagi halba ei saa minuga juhtuda.

Hiljem sain enda suhtes sarnast üleolekut tihti kogeda nii spirituaalsete kui tavarutiini järgivate inimeste poolt: „Ju temaga juhtus see kõik, sest ta ei ole nii vaimne/tark, kui mina olen.“ Aga sellestki tuleb juttu hiljem. Nende paari aasta jooksul oli mul mitmeid kogemusi (nii tajumuutusi kui vapustavaid argisündmusi), mille võimalikkust poleks ma iial uskunud, kui need poleks aset leidnud minuga. Aga teistele ma neist ei rääkinud. See oli minu õnnelik saladus. Olin muutunud kõige kurvemast inimesest (olin oma loomult olnud kurvameelne pea kogu elu) kõige õnnelikumaks inimeseks, keda tundsin. Polnud mingit põhjust, miks see oleks pidanud muutuma. Kõik sai muutuda üksnes veelgi paremaks – olin selles veendunud. Mul oli enesekindlus, mida ilmselt enam kunagi minus ei saa olema.

Üks minu tollane sõber – psühholoogia ja käitumisökonoomika professor – ütles mulle kord, et kõige ohtlikum iseloomuomadus on liigne enesekindlus. Tollal näis see mulle rumalusena. Oh, kui õigus tal oli! Nagu paljudes muudeski asjades, nagu kahjuks hiljem selgus.

Aasta 2014 märksõna oli „andestamine”. See oli ilmselt mõnest vaimse kirjanduse guru raamatust üles korjatud mõte, et endale ja teistele andestamine tõstab märgatavalt inimese elukvaliteeti. Tegin kogu aasta peaaegu iga päev andestamise harjutusi. Kulutasin meditatsiooni kõrval selle peale iga päev tunde. See kinnitas mu usku, et olen kõige halva eest kaitstud. Sest nüüd olin lisaks kõigele ka hea ja kõrgemalseisev inimene, kes oli võimeline kontrollima oma meelt ja minevikku.

Septembris 2014 jõudis minuni kaks olulist uudist. Esiteks, mu juhendajad leidsid, et mu doktoritöö on valmis. Teiseks, otsustati, et lähen südameoperatsioonile. Siit algabki minu lugu.