Читать книгу Sada päeva intensiivis ja elu pärast seda - Eliise Tähe - Страница 8

Pühapäeva hommikul enne haiglasse minekut tegin tavapärasest suurema põhjalikkusega viie tiibetlase harjutuste kompleksi. Need on ühed väidetavalt imelised harjutused, mille kohta leiab guugeldades palju infot. Pingutasin painutades eriliselt ning püüdsin hoida jalgu eriti sirges asendis, kus see vajalik oli. Tegin hoolikalt ja mõnuga, sest teadsin, et ilmselt tuleb paariks nädalaks või kuuks ajaks võimlemises ja jõuharjutustes paus sisse. Mediteerisin tunnikese, et olla parimas tujus ja vaimses vormis. Asjad olid juba pakitud. Sõin lihtsa ja tervisliku hommikusöögi ning olin valmis minema. Astusin väliskoridori rõõmsa elevusega, justkui läheksin reisile. Sulgesin ja lukustasin oma armastatud üürikorteri ukse, teades, et see koht, kus olin elanud oma elu kõige õnnelikumad aastad, ootab mind varsti taas. Nüüd saan klišeelikult kirjutada: „Mul polnud aimugi, et sulgen selle ukse viimast korda…“

Klišee või mitte, aga ma tõesti mäletan seda viimast ukse sulgemist ja isegi väikest kahtlusevarjundit, et äkki on see viimast korda. Ent samasugust tunnet olin ka vahel reisile minnes tundnud, seega polnud kõhklevas tundes midagi uut.

Minu palatikaaslaseks osutus väga meeldiv vene rahvusest naine. Nimetagem teda Mariaks. Maria oskas eesti keelt veel vähem kui mina vene keelt. Peale emakeele oli meil veel üks oluline erinevus. Tema kartis eelseisvat operatsiooni, mina aga olin põnevil või vähemalt meeldivalt elevil. Püüdsin oma palatikaaslast paari grammatiliselt ebakorrektse lausega rahustada.

Päris õhtul astus palatisse sisse üks sümpaatne mees. Ta tutvustas end anestesioloog dr R-ina. Seejärel võttis mees voodi kõrval toolil istet ning päris andmeid, mida anestesioloogid enne operatsiooni ikka küsivad. Näiteks tahtis ta teada, kas võtan mingeid tablette. Vastasin uhkelt, et mul pole kodus ühtegi tabletti – isegi mitte peavalu omi. See oli fakt, mille üle olin tõepoolest uhke ja mida mulle meeldis kuulutada.

Toolil istuv arst meeldis mulle kohe. Võib-olla mulle ainult tundus, aga me klappisime hästi. Loomulikult polnud mul aimugi, et see inimene otsustab varsti minu ellujäämise üle. Siinkohal kirjeldan üksnes väikest naljakat ja hämmastavat lugu.

Dr. R uuris mu pabereid ja ütles: „Ma näen, et teile on tehtud see sondi neelamise protseduur.”

Ma vaatasin talle imeliku näoga vastu ja ütlesin: „Ei!”

Nüüd vaatas tema mind imeliku näoga.

Seepeale ei jäänud muud üle kui naerda. Ja me naersimegi.

Ütlesin: „See on ju ebameeldiv protseduur. Eks ole? Inimesed, kellele seda tehtud on, ju mäletavad seda? Ja mul on väga hea mälu.”

Dr. R kinnitas: „Jah, see on ebameeldiv protseduur ja inimesed mäletavad seda.”

Jälle naer. Seejärel kontrollis ta mu nime, veendumaks, et ta ei hoia käes vale patsiendi kaarti. Patsiendi nimi kaardil oli õige.

Sain teada, et mulle on tehtud seitse aastat tagasi lausa kaks korda see sondi neelamise protseduur (söögitoru kaudu alla neelatud sondiga tehakse südamele ultraheliuuringut), aga mälestus mul selle kohta puudub. Anestesioloog selgitas, et on olemas aineid, mille mõjul mõni inimene toimunut ei mäleta. See fakt oli lõbus, hämmastav ja väga huvitav. Hiljem tuli mul sama protseduuri korduvalt läbi elada ja see oli mu lemmik, sest võimaldas reaalse situatsiooni unustada ning tekitas mulle vähemalt mulje, et sain veidi magada, kuigi mulle väideti, et tegemist on protseduuriga, mille ajal patsient peab olema ärkvel. Mina aga mäletan siiamaani üksnes protseduuri algust, ennast ümbritsevaid meditsiinitöötajaid ja seejärel ärkamist tühjas palatis.

Lahkudes kinnitas arst. „Mul pole ammu ühegi patsiendiga nii pikka ja toredat vestlust olnud.” Olin uhke, et olin olnud nii eriline.

Hiljem saatsin ühele sõbrannale sõnumi:

„Homme u 8.30 ja 14.00 vahel mingi aeg mu süda seisab. Vereringe on masinate peal, aga syda seisab. Lahe!“^[1.]

Jah, tol hetkel oli see minu jaoks vahva seiklus, nüüd aga voolavad mul pisarad, kui oma teadmatusest tingitud uljaid lauseid loen. Kuidas ma võisin nii rumal olla? Tegelikult saingi olla ainult niisugune, sest nagu enamikul minuvanustest inimestest, puudus mul teadmine rängast füüsilisest kannatusest.

Haiglas oli operatsioonile minejate jaoks tõesti kõik väga mugavalt korraldatud. Pühapäeva õhtul oli kõigile määratud unerohi ja järgmisel hommikul rahusti, nii et operatsiooniärevus mul samahästi kui puudus.

Uinusin kiiresti ja õnnelikult.

1 Siin ja edaspidi on minu sõnumite ja e-kirjade tekst esitatud muutmatul kujul, k.a kirjavead. [ ↵ ]