Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 11

Üheksa-aastaselt vapustas mind kogemus, mis seisab siiani kustumatuna mu mälus. Väike vend, keda ma siiralt armastasin, oli siis kaheaastane. Ta jäi haigeks, kuid meie arst ei osanud leida haiguse põhjust. Olin samas toas, kus vend voodis lebas ja ema istus tema kõrval. Järsku ärkas laps unest, vaatas hirmust pärani silmadega ainiti ukse suunas ja karjus: “Ema, ema, Punane mees… Punane mees tuleb mulle järele!” Laps vehkis oma pisikeste kätega, nagu võitleks kellegagi ja karjus, nagu kopsud võtsid. “Ema! Aita! Punane mees!”… ja nõrkes jõuetusest.

Ema hüppas püsti, püüdis ta kinni, asetas hellalt voodisse ja lasi viivitamatult arsti kutsuda. Arsti saabumist oodates küsisin emalt: “Kes on see Punane mees, keda vend nägi?”

Ema vastas: “Ei midagi reaalset, kullake. Ta näeb palavikust hallutsinatsioone – asju, mida pole olemas.”

Kui arst tuli ja lapse uuesti läbi vaatas, avastas ta, et vennal on kopsupõletik.

Vaene armas emakene! Kolm nädalat kandis ta ööl ja päeval oma last kätel, magamata ja hetkekski teda üksi jätmata. Oli kohutav näha kõrvalt hirmuäratavat võitlust, mida mu vend pidas oma elu eest ja ema selle eest, et päästa oma ainsat poega. See oli vast ehk esimene kord elus, kui avasin täielikult oma südame emale ja nägin, et tema süda oli kootud armastuse kangast. Ka minu süda värises hirmust venna pärast ja alates sellest ajast tundsin, et kuulun sellesse perekonda. Kui vend lõpuks terveks sai, rõõmustasin kogu hingest koos perega. Viimaks ometi tundsin end selles paigas nagu “kodus”.

Kuid “Punast meest” ma ei unustanud. Ema veenis mind, et see pole midagi reaalset. Aga mu vend nägi seda – miski pani teda nägema punast meest – kuidas peaks see siis olema ebareaalne? Mida täpselt mu vend nägi, jäi minu jaoks mõistatuseks, mille üle mõtisklesin pikalt ja tihti. Sel ajal ei osanud ma unistadagi, et palju aastaid hiljem leian vastuse Indiast.

Aasta pärast kolisime teise linnaossa, kus oli palju puid, maju ja neid ümbritsevaid kauneid aedu. Oma uue kodu aknast nägime igas suunas künkaid ja mägesid.

Läksin tagasi kooli ja algas jälle vana lugu. Teised tüdrukud pidasid mind kummaliseks ja sama tundsin mina nende suhtes. Nemad mängisid nukkudega, mis oli minu jaoks tõeliselt igav. Mina lugesin raamatuid, mis oli nende arvates nüri tegevus. Mida suuremaks sain, seda innukamalt lugesin. Lugesin mitte ainult lasteraamatuid, vaid ka isa raamatukogus leiduvaid raamatuid. Mõned seal leiduvad sarjad aina kasvatasid mu lugemiskirge. Näiteks leidus seal terve kogu Shakespeare`i teoseid! Neelasin ühe raamatu teise järel. Need mõjutasid mind nii sügavalt, et ma ei suutnud kuidagi lugemist lõpetada. Päevade kaupa suutsin mõelda vaid loetust. Olin nagu kuutõbine. Söögiaegadel ma isegi ei kuulnud, mida teised mulle ütlesid. Viibisin ikka oma tragöödiakangelaste lugudes või äsjaloetud komöödias. Algul lugesin üksteise järel läbi kõik tragöödiad, mis muutsid mu hinge rahutuks. Seejärel tulid kõik komöödiad, mis panid mind diivanil naerust vappuma.