Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 9

Sel ajal kohtusin tädi Raphaela, mu isa õega. Ta elas teises linnas koos oma abikaasa, onu Ferdinandiga. Nad tulid meile külla vastsündinut vaatama. See ebatavaline, kuningannalikult kaunis naine vaimustas mind. Ta oli pikk nagu mu isagi, Kreeka jumalanna figuuriga, klassikaliselt ilusa, väärika ja kõigutamatut rahu kiirgava näoga, mida kroonisid kaunid juuksed, mustad nagu eebenipuu. Ka tema silmad olid säravmustad nagu isal. Tema liigutused olid majesteetlikud, väljapeetud ja veetlevad. Ta oli ilu ja elegantsi täiuslik kehastus. Armusin temasse esimesest silmapilgust. Ka tema armastas mind ja võttis sageli oma poeskäikudele kaasa. Tema abikaasa oli tark ja armastusväärne. Me saime algusest peale hästi läbi, seetõttu olin tõeliselt õnnelik kuuldes, et veedame suve mägedes, väga lähedal kohale, kus elasid onu Ferdinand ja tädi Raphaela oma lastega.

Suvi oli ilus ja mind lubati tihti koos isa ja onu Ferdinandiga mägedesse jalutama. Metsad ja mägiaasad olid imekaunid ja ma nautisin väga mägedes ronimist ning sealt avanevat vaadet linnadele ja küladele koos nende tillukeste majadega.

Jah, seal üleval olin ma väga õnnelik, kuid all pereringis polnud mu õnn nii täiuslik. Grete oli minust väga erinev ja tahtis alati mängida midagi muud, ning ema tegeles väikevennaga. Tal polnud aega, et näidata mulle, kuidas saaksin ise oma pisikeste kätega midagi valmistada, samuti polnud tal aega minu lõpututele küsimustele vastamiseks. Tunne, et olen üksi, aina paisus ja kasvas lõpuks nii suureks, et hakkasin teistest ja nende tegemistest eemale hoidma. Aga ema jaoks tähendas see lihtsalt sõnakuulmatust.

Ühel õhtul enne magamaminekut riidles ema minuga selle pärast, et tulin aiast tuppa liiga hilja ega tahtnud sugugi voodisse minna. Kortsutasin kulmu ega öelnud midagi. Kui ema jätkas tõrelemist ja nimetas mind sõnakuulmatuks lapseks, tabas mind vihahoog ja ütlesin: “Ma näen, et sa ei armasta mind üldse. Kõige parem oleks üldse ära joosta ja mitte kunagi enam sinu juurde tagasi tulla.”

Ema vastas vihaselt: “Jookse pealegi, mine kuhu tahad!”

Sööstsin uksest välja, trepist alla, läbi suure aia laiale metsarajale, mis suundus mägedesse. Just eelmisel päeval olin roninud seal isa ja onu Ferdinandiga. Kõrgel mäeküljel olime näinud suurt koobast, mida tunti Röövlikoopa nime all. Tahtsin veeta öö seal, et endas selgusele jõuda ja otsustada, mida edasi teha. Pimedas ei näinud ma jalgrada ja murdsin end läbi põõsaste, okste ja lehtede Röövlikoopa poole. Äkitselt kuulsin kaugel tagapool ema häält. Ta hüüdis mu nime. Seisatasin ning siis jätkasin oma teekonda läbi kahisevate põõsaste. Ema hüüdis mind veel ja veel. Siis kuulsin tema kiirustavaid samme oma selja taga. Tõenäoliselt oli ta kuulnud, kuidas põõsastest läbi kahlasin. Ta jõudis minuni, kahmas mul õlast ja küsis ärritunult: “Kas sa ei karda, et koer tuleb ja sind hammustab? Oled täiesti ogaraks läinud?”

Ma ei vastanud. Miks peaksin koerte pärast muretsema? Olen suuteline end kaitsma. Ma tahan siit ära! Ära siit, oma päriskoju – sinna, kus tunnen end tõeliselt kodus. Ära siit võõraste juurest, siit võõrast kohast, kus keegi mind ei mõista. Inimesed olid küll lahked mu vastu, täis armastust ja soovisid mulle parimat, aga nad olid minust erinevad ja erinesid neist, kes elasid minu päriskodus.

Jalutasin koju vaikides ja täies teadmises, et saan karmilt karistada. Minu suureks imestuseks ei lausunud isa ega ema sõnagi. Kui me emaga tuppa astusime, vaatas isa mind uurivalt ja kerge muigega. Minu ainsaks karistuseks oli see, et ema pani mind voodisse ja lahkus ilma head ööd soovimata.

Järgmisel päeval käitus mu pere nii, nagu poleks midagi juhtunud. Siiski panin selgelt tähele, et ema oli mu hulljulgest tembust ehmunud, aga isale näis mu vaprus meeldivat. Selle teoga olin tema silmis suuremaks kasvanud. Kuid mina ei tundnud end ei kartmatu ega vaprana.

Alati sõnakuulelik, hästikasvatatud ja hästiriietatud Grete vaatas mulle ülalt alla kui kurjategijale, vältides silmsidet. Mina omakorda vaatasin teda, süda täis põlgust tema argpüksliku kuulekuse pärast.

Järgmisel talvel ma kooli tagasi ei läinud, sest olin ikka veel väga kahvatu ega suutnud kuidagi hommikuti vara üles tõusta. Meid külastas koduõpetaja ja üritas mulle pähe toppida kõiksuguseid asju… kõik see tundus kohutavalt tüütu. Geograafia! Miks peaksin õppima fakte maadest, millest ma midagi ei tea? Kui tahan neist maadest midagi teada, lähen sinna, kui suureks kasvan. Nii ma mõtlesin. Aga senikaua, kui ma ei tea neist midagi, miks peaks keegi tahtma mulle pähe taguda seda, mismoodi need maad välja näevad? Sel ajal kui koduõpetaja rääkis riikidest nagu Paraguai, Nikaraagua ja Venetsueela, kuulasin mina, kui mahedalt gaas lambis sisiseb. Kui õpetaja oli lõpetanud oma monoloogi Lõuna-Ameerikast, küsisin, kas temagi oli pannud tähele gaasisisinat lambis. Ta vastas väga leebelt, et peaksin kuulama teda, mitte lampi.

“Kuid lamp on palju huvitavam,” vastasin mina.

Hiljem läks õpetaja mu ema juurde ja nad rääkisid pikalt imelikust lapsest, kes huvitus märksa enam gaasi sisinast lambis kui geograafiast. Pärast koduõpetaja lahkumist pidas ema mulle pika ja tõsise loengu õppimise vajalikkusest.

“Hea küll, hea küll, õpin rõõmuga, aga ma tahan õppida hoopis teistsuguseid asju, kui sina tahad, et ma õpiksin,” vastasin emale. Ema jäi endale kindlaks ja väitis, et pean läbima koolis nõutavad eksamid. Sellepärast peangi õppima seda, mida kooliprogramm ette näeb. Püüdsin talle selgitada, et kooliprogrammis olevad ained on ebahuvitavad, ning ema omakorda püüdis mulle selgeks teha, et pean sellegipoolest õppima. Me ei mõistnud teineteist ja mul sai kõigest kõrini. Tahtsin siit ära! Tahtsin teada tõde, tahtsin tagasi oma tõeliste vanemate juurde, tahtsin elada omade juures, kus ei pea selliseid asju õppima, kus võisin teha, mida mina tahan, mängida, mitte sisustada aega igavate harjutustega, kus mul on vabadus, ühesõnaga – ma tahtsin koju.

Vähehaaval tekkis mul harjumus istuda hämaras vannitoas tugitoolis, kõlgutada jalgu ja mõtiskleda selle üle, mida peaksin tegema. Tahtsin siit ära… koju… oma päriskoju! Ma ei julgenud sellest emale rääkida, teades ette, et ta pahandab. Arvasin, et on parem, kui selgitan talle oma otsust kirja teel, mille annaksin talle üle sobival hetkel.

Ema oli väga hõivatud väikese vennaga. Ta oli tõsiselt pühendunud ema ega usaldanud kunagi oma lapsi võõraste hoolde. Ta vannitas ja hoolitses nende eest ise. Seega oli mul piisavalt võimalust lastetoas üksi olla ja kiri valmis kirjutada. Kirjutasin väga viisakalt ja lihtsalt, et tean väga hästi, et ma pole nende laps, et nad isaga pole mu päris vanemad, et nad arvatavasti leidsid mind kusagilt ja võtsid endaga kaasa, mida nad nüüd kindlasti kahetsevad, sest nad ei suuda mind armastada, ja seepärast ma tahaksin, et nad viiksid mind nii ruttu kui võimalik tagasi sinna, kust nad mu leidsid. Selgitasin, kui kohutavalt õnnetu ma siin olen ja kuidas miski ei suudaks panna mind meelt muutma. Edasi selgitasin, et see on tõenäoliselt parim ka tema jaoks, sest see vabastaks ta igaveseks kogu hoolest ja murest, mida olen talle põhjustanud. Kirja lõppu kirjutasin: “Suudlen su kätt” ja oma nime. Kiri sai valmis, aga ma ei julgenud seda emale anda. Jäin ootama sobivat hetke.

Ühel ilusal pärastlõunal olid mõned ema sõbrad ja sugulased meil külas. Nad vestlesid meeldivalt, imetlesid meid õega ja väikest venda, kes me kõik kandsime oma kõige ilusamaid rõivaid. Seejärel suundusid nad söögituppa, kus kohvilaud oli juba kaetud. Mu ema istus harjumuspäraselt laua otsas, kiirgavalt ilus, täis lahkust ja rahu ning mulle tundus, et sobiv hetk kirja üleandmiseks on lõpuks saabunud. Sellisel hetkel ta kindlasti ei vihasta. Ootasin, kuni kõik daamid on oma kohvi lõpuni joonud. Ühel hetkel, kui ema vestles oma naabriga, lipsasin tuppa ja poetasin kirja talle tasakesi sülle. Ema märkas mind kohe, sest talle ei meeldinud, kui lapsed täiskasvanute vestlusse vahele segasid. Meie pidime püsima lastetoas ja tulema sealt välja üksnes juhul, kui meid kutsutakse. Kuna ta oli hetkel külalistega hõivatud, ei saanud ta minult kohe küsida, mida ma soovin. Kui ma kirja talle sülle pistsin, heitis ta mulle üllatunud pilgu, libistas kirja taskusse ja jätkas vestlust. Olin väga rahul, et olin sellise soodsa juhuse ära kasutanud.

Õhtul, kui külalised olid läinud ja isa koju tulnud, puhkes torm. Sellist tormi ma ei osanud oodata. Ema oli väga ehmunud ja ärritunud. Ta ulatas kirja isale ning lausus värisedes: “See laps on täiesti mõistuse kaotanud! Vaata, mida ta mulle kirjutas!” Siis pöördus ta minu poole ja valas oma raevu välja: “Oota, noor daam, kui meie pole sulle piisavalt head vanemad, siis võime me olla ka teistsugused. Siis saadki endale teistsugused vanemad ja usu mind, sa veel kahetsed seda!”

Isa luges mu kirja suure huviga ja mulle tundus, et see valmistas talle lõbu. Isa oli tavaliselt väga raske rööpast välja viia ja seda ei suutnud teha ka mu kiri. Ta vaatas mulle küsivalt otsa ja päris: “Mida sa sellega silmas pead, et tahad tagasi oma “tõelise” perekonna juurde? Kes on siis sinu arvates su “pärisvanemad”? Ja kus nad on? Sa väike rumal tüdruk!” Sellega oli isa jaoks teema lõpetatud.

Ema seevastu oli väga endast väljas ja rääkis mu kirjast veel mitmeid päevi nii vanaema, tädi Adi, onu Stefi kui ka meie perearsti, isa parima sõbraga. Arst oli väga elutark ja tähelepanelik mees, kõrgelt haritud, sõber ja nõuandja tervele meie perele kõiges, mis puudutas keha ja hinge. Ema oli minu suhtumise üle väga kibestunud ja teatas arstile, et nagu too kindlasti hästi teab, teeb kogu perekond kõik endast oleneva, et ma oleksin õnnelik ja et mina, tänamatu laps, tahan ära joosta hoolimata sellest, mida kogu pere minu heaks on teinud.

“Ja kuhu sa kavatsed minna, väike rumal tüdruk, räägi mulle, kuhu sa kavatsed minna?” küsis ema ikka ja jälle. Kuid see oli midagi niisugust, mida ma ise ka ei teadnud, küsimus, millele olin lootnud saada vastuse isalt ja emalt. Mina olin see, kes tahtis teada saada, kust nad mu leidsid. Meie perearst vaatas oma rahulike siniste silmadega mulle uurivalt otsa ja küsis väga tõsiselt, nagu oleks küsinud täiskasvanult: “Mida sa mõtled sellega, lapsuke, vasta mulle avameelselt, mida sa mõtled?”

Ma ei saanud ega tahtnud sellest enam rääkida. Tahtsin ainult tagasi sinna, kust olin tulnud, kust mind oli ära toodud! Kus tundsin end koduselt, kus elavad inimesed, kes on minu moodi.

Sain aru, et sellest ei tule midagi välja ja mul ei jää üle muud, kui siia jääda. Sain aru, et need inimesed siin teavad minu päritolust veel vähem kui ma ise. Ma ei saanud loota nende abile oma mõistatuse lahendamisel. Oma küsimustega olin neid haavanud ja hirmutanud. Mõistsin, et mu kiri oli suur pettumus emale ja seda ma ei tahtnud! Läksin tagasi lastetuppa, kus Grete vältis mu pilku, et mitte vaadata sellist nurjatut last. Tundsin end kurjategijana. Kogu mu küsimus oli täiesti lootusetu! Ma ei rääkinud sel teemal enam kunagi. Tasapisi unustas meie pere selle loo ja tasahilju hõljus mu hingele loor, mis ajapikku üha paksenes. Püüdsin mitte mõelda oma tõelisest kodumaast, kuna näis võimatuna leida selle kohta mingitki infokildu.

Umbes samal ajal – olin siis seitsmeaastane – rääkis isa ükskord söögilauas midagi inimesest kui “looduse kroonist”.

“Mida sa sellega mõtled, isa?” küsisin.

“Seda, et inimene on kõige täiuslikum olevus Maa peal. Pole miskit kõrgemat.”

Olin imestunud. Kuidas on see võimalik, et minu geniaalne isa, kes teadis kõiki vastuseid ja tuli võitjaks igas vaidluses, ei tea, et inimesest kõrgemal on… kuidas neid nimetataksegi? Titaanid või gigandid, kes on suured mitte füüsiliselt, vaid teadmiste ja väe poolest, kõrgudes inimeste kohal, juhatades meid oma väega ja suunates meid edasi meie maisel arengurajal!

Vaatasin isa, püüdes aru saada, kas ta lihtsalt ei taha neist suurepärastest olenditest rääkida või siis tõepoolest ei tea nende olemasolust. Uurisin ta nägu ja mõistsin, et ta oli täiesti kindel selles, et inimene on looduse kroon. Ma ei söandanud rohkem küsimusi esitada, sest tajusin sisimas, et Temale ei meeldiks, kui räägin varjatud tõdedest ja asjadest asjatundmatute inimestega. Pean suutma vaikida.

Järgmisel hetkel võpatasin vapustusest. Tema? – kes see on, kelle olemasolu ma nii iseenesest mõistetavana võtan, arvates, et Tema viibib alati mu kõrval, olles valmis mind aitama? Kes on Tema, kellele ma vaatan alandlikkuses alt üles, kelle juurde ma üksinduses või varjupaika otsides pagen, kellelt leian alati tõelise armastuse ja mõistmise… Kes ei mõista mind kunagi hukka, vaid kuulab mind ära, võtab mind alati tõsiselt, aitab mind alati edasi ja mitte kunagi… mitte kunagi… mitte kunagi ei hülga mind. Kes ja kus on Tema? Kui otsisin vastust sellele küsimusele, ilmusid mu vaimusilma ette kaks tumesinist, kõikearmastavat, kõiketeadvat, kõikvõimsat silma, võrratult sügavat, piiritut kui taevalaotus ise…

Tahtsin hüüda Tema nime, kuid tähed olid maetud mu mälestuste sügavikku, mu mõtlemine polnud piisavalt selge, et need iseenda seest üles leida ja pinnale tuua. Korraga tajusin, et istun söögilaua ääres, mille ühes otsas on ema, väike vend süles ja ta pistab vennale lusikaga putru suhu… ja mu nägemused kadusid.

Terve pärastlõuna istusin oma väikese kirjutuslaua taga, sundides oma meelt alateadvusesse talletatud mälestusi välja tooma. Aeg-ajalt ilmutasid end mõned laialivalguvad ja udused mälestuspildid. Tahtsin neist kinni haarata, aga nad kadusid kiirelt.

Kuid üks asi sai mulle selgeks: kogu oma teadliku maailmas viibitud aja jooksul olen alati enesestmõistetavalt kandnud endas pilti kellestki, keda kutsun Temaks.