Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 5

Nagu välgusähvatus läbis valu mu keha ja hetke pärast maandusin põrandal.

Hädaoht! Aidake mind! Kuid mitte see täiskasvanu, kes seisab šokeerituna mu kõrval ja tahab vaadata, mis juhtus – ei! Ma ei taha praegu teda! Armastan teda, kuid ohuhetkel ei ole tema see, keda vajan.

Jooksin tagasi tuppa mulle võõravõitu ilusa naise juurde, kellega äsja head ööd olime soovinud. Teadsin, et tema võib mind mõista ja aidata. Veetsin sageli meeleldi koos selle naisega aega, sest tundsin end ta seltsis kaitstuna. Seepärast jooksin nüüdki paanikas abi otsides just tema juurde. Nuttes näitasin oma pisikest pontsakat kätt, mis rippus jõuetuna ja ei kuuletunud mulle enam sugugi. Ilus naine heitis pilgu mu käele, viskas kleidi, mida parajasti õmmelnud oli, käest ja karjatas: “Robert! Robert! Tule ruttu!”

Uks avanes ja sisse astus täiskasvanud mees, kelle kohta ma ähmaselt teadsin, et ta elab koos meiega ja kuulub kuidagimoodi meiega kokku. Esimest korda vaatlesin teda täie tähelepanuga. Ta oli pikka kasvu ja elevandiluukarva näoga; juuksed, habe ning vuntsid mustad nagu eebenipuu, silmad tumedalt hõõguvad. Temast kiirgas alati nii palju jõudu ja kindlust, et inimesed hoidsid alateadlikult temaga distantsi. Mees heitis pilgu mu jõuetult rippuvale käele ja ütles: “Arst! Stefi, kutsu kiiresti arst!”

Onu Stefi jooksis välja ja pikk tumedapäine mees küsis meilt, mis oli juhtunud. Me selgitasime talle. Pärast seda, kui mina ja Grete olime head ööd soovinud, haaras onu Stefi mind selga ja tassis magamistuppa. Seal libistas ta mind seljast maha, aga ma libisesin liiga kiiresti. Et hoida mind kukkumast, kahmas ta mul käest. Samal hetkel tundsin paremas randmes ägedat valusööstu. Kui püüdsin kätt tõsta, jäi see jõuetuna rippuma.

“Jah,” lausus pikka kasvu täiskasvanu, “käsi on randmest välja väänatud. Kõige hullem on see, et pean kohe tööreisi tõttu lahkuma ega saa jääda arsti ootama. Tänane öö möödub mul nagu nõeltel istudes. Anna mulle kohe teada, kui arst on käinud ja ütle, mida ta tegi.”

Ta suudles mind ja ema ning läks. Vaatasin hämmeldunult otsa ilusale naisele, kes nimetas ennast emaks ja keda meiegi seetõttu emaks hüüdsime.

Röökisin täiest kõrist. Olin tõsiselt pettunud ja hirmunud, kui mõistsin, et täiskasvanud ei saa mind aidata. Nad pole suutelised peatama järjest piinavamaks muutuvat valu ega mu kätt terveks tegema. Kui kuulsin pikka tumedapäist meest mainivat, et veedab kogu öö nõeltel istudes, kasvas mu hämmeldus ja mure tema pärast. Unustasin nutu ja pärisin emalt: “Miks ta peab terve pika öö nõeltel istuma?” Ema heitis mulle üllatunud pilgu, siis puhkes naerma ning lausus: “Sest isa on su käe pärast tõsiselt mures.”

Mis vastus see oli!? Täielik mõttetus! See ei selgitanud midagi. Pikk mees, keda kutsusime isaks, oli tõemeeli lausunud, et istub nõeltel ja nüüd olen mina see, kelle üle ema naerab. Miks ometi? Kordasin ju vaid isa sõnu. Mida mõtles ema, lausudes, et isa on “tõsiselt mures” ja miks isa selle pärast nõeltel istub? Kas see tähendab, et teda võivad nõelatorked ohustada? Ema veetis palju aega õmmeldes ja oli mulle näidanud, kui ohtlik võib nõel olla. Nõela ots on tõeliselt terav ja võib vägagi palju haiget teha! Sellepärast kasutataksegi seda üksnes õmblemiseks. Mis totrat juttu räägivad mulle täiskasvanud – ja seda ainult sellepärast, et mu käsi on nii abitu ja valus ning ma pean seda teise käega toetama? Miks peab isa istuma terve öö nõeltel, kuigi need on ette nähtud vaid õmblemiseks? Olin juba harjunud tõsiasjaga, et täiskasvanud räägivad mõttetuid asju, kuid see oli liig. Ma ei saanud nõeltel istumise kohta edasi pärida, sest sisse astus onu Stefi koos arstiga.

Doktor oli pikk ning muljetavaldav sõbralik mees, kes vaatas mind kui vana tuttavat. Ta tõstis mu kõrgele õhku ja rebis niimoodi ema kaitsvast väljast eemale. Mu süda täitus pöörase hirmuga, liikumine põhjustas uue piinava valuhoo ja ma pistsin kõigest jõust röökima. Arst asetas mu lauale. Pead vangutades sõnas ta: “Oi, kui kole see väike tüdruk on, kui ta nutab!”

Olin vapustatud. Mida? Ta ütleb, et olen kole, kui nutan! Kuidas ta seda teab? Kuni tänaseni olin arvanud, et näha võib kõike peale minu. Kõiki ja kõike enese ümber: täiskasvanuid, kokka, Gretet, kanaarilindu, oma mänguasju, isegi mu käsi, mu väikest kõhtu, mu jalgu, kuid minu mina on nähtamatu. Mina on siin, aga nagu pole ka, ta on kusagil, kuid nähtamatu. Ma polnud siiani näinud oma mina ning ma ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik näha seda nähtamatut, mida kutsume minaks. Kuidas on võimalik, et see täiskasvanu, nähes mu meeleheidet, mu valu ja nuttu, näeb minu mina? Kui ta näeb mu hämmastust ja kohutavat olukorda, on see tõesti kole. Puhtast imestusest ja hämmastusest lõpetasin ma nutmise ning heitsin doktorile trotsliku pilgu.

Kõik täiskasvanud hakkasid valjult naerma ja ema ütles: “Vaadake, kui edev see väike tüdruk on! Ta kannatab isegi valu välja, et mitte koledana näida.”

See oli järjekordne rumal märkus täiskasvanu poolt. Mida tähendab “edev?” Kuidas ma saan edev olla, kui ma isegi ei tea, mida see tähendab ja kuidas ma “näin”, kui ma isegi ei tea, et olen nähtav. Siiani arvasin, et mina olen see, kes näeb kõike enda ümber olevat, olles ise väljaspool nähtavat. Kõik see nägemine tuleb läbi mu pea. Avasin suu, et esitada järgmine küsimus, kui doktor haaras mu valusast käest ja tõmbas kõvasti, nii kõvasti, et tahtsin jälle karjuda, sest see tegi nii kohutavalt haiget! See hull mees lihtsalt tuleb ja sikutab mu haiget kätt. Seejärel väänas ta mu pisikest rannet, mis tegi taas jubedalt valu, kuid järgmisel hetkel oli käsi oma õiges asendis tagasi. “Nüüd võib liiges pisut paiste minna, ööseks paneme käe padja peale ja üsna varsti võime kogu selle loo unustada.”

Nüüd hakkasid täiskasvanud rääkima, kui edev ma olin, et vaid edevuse pärast ei nutnud ma üldsegi, kui doktor mu rannet liigesesse tagasi tõmbas. Emale avaldas selline käitumine muljet ja see kurvastas mind. Nägin, et ilus võõras naine, keda olin õppinud armastama, ei mõistnud mind. Arst mind ei näinud ja ma jäin kindlasti nähtamatuks ka emale. Vaatamata sellele kiirgas ta imelist armastust ja pisut hiljem, kui voodisse heitsin ning käe padjale panin, olin õnnelik, et tema kena ja armas nägu aeg-ajalt minu kohale kummardus ning mulle toetavalt naeratas. Ta kiirgas meeldivust ja soojust ja kuni ta mu kõrval oli, ei tundnud ma üksindust ega mahajäetust. Teadsin, et saan temaga arvestada ja talle toetuda. Vähehaaval uinusin. Öö möödus ja minu käest sai jälle kuulekas ihuliige, ustav sõber, kes eesolevatel eluaastatel tõi mulle nii palju rõõmu ja aitas mu teadvusetusest ärkvelolekusse.

Aga arst eksis! Ma ei unustanud juhtunut kunagi ja ühtekuulumise seaduse järgi sai temast minu esimese teadvustamiselamuse kaasosaline. Sellest hetkest alates jälgisin kõike enda ümber ja enda sees suurima tähelepanu ning pideva keskendumisega. Nüüdsest teadsin, et elan kodus, kus pikk, tumedajuukseline ja jõuline täiskasvanu on tingimusteta peremees. Ema kutsus teda Robertiks ja meie pidime teda isaks kutsuma. Kogu pere keerles tema ümber, ema hing ja keha kuulusid talle. Tema jõulisus levis meie kõigini ja hiljem mitmete tuhandete inimesteni. Kõik, kes kuulusid isa mõjupiirkonda, tundsid toetust, turvalisust ja heaolu.

Hommikutunnid, kui isa polnud kodus, veetsin emaga. Temaga koos võisin ma isegi köögis olla ja mõnikord, kui ta vaikselt istus, tikkides erksavärviliste niitidega suurt laudlina, lubas ta mul enda kõrvale istuda ja neidsamu eredavärvilisi niite kasutades enda fantaasia järgi erinevaid mustreid “tikkida”. Keskpäevaks saabus isa ja pärast lõunasööki pidime meie Gretega minema lastetuppa. See ei meeldinud mulle sugugi. Grete oli samuti meie pere laps ja nagu mulle oli öeldud, oli ta minust kolm aastat vanem. Päeval, mil väänasin välja oma randme, oli Grete neli ja pool ja mina poolteist aastat vana.

Järgmise suve veetsime ühes külas suure veekogu ääres. Elasime tillukeses avara aiaga maamajas. Seal oli ka suur farm. Meil Gretega lubati joosta paljajalu ja minna koos ühe väga pruuni ning kortsulise näoga naisega lauta, kus olid lehm, vasikas ja palju punaste silmadega jäneseid. See kõik oli väga põnev. Aias kasvasid hiiglaslikud kollased lilled, mis paistsid puude mõõtu ja pöörasid end alati päikese suunas. Need meeldisid mulle. Isa tuli ainult mõnikord ja siis öeldi: “Täna on pühapäev.” Ülejäänud aja veetsime koos emaga ja terve päev oli meie ning tema päralt. Iga päev käisime järve ääres suplemas ja rõõmsalt vees sulistamas.

Ühel päeval lausus ema: “Homme on pühapäev ja meil saab väga tore olema, sest isa tuleb koju”. See polnud minu jaoks kuigi rõõmus uudis. Ma polnud isa tulekust eriti vaimustatud, sest siis kuulus ema aeg temale. Meie Gretega pidime siis kortsulise näoga vana farmerinaise täiskasvanud tütre Sophie`ga jalutama minema.

Õhtul, kui isa ootasime, kuulsin, kuidas naabrid rääkisid emale, et rong oli rööbastelt maha sõitnud ja seetõttu isa hilineb. Ema oli ärevuses. Ta kutsus Sophie, palus tal minu eest hoolitseda ja mitte hetkekski üksi jätta. Siis kiirustas ta jaama ning Grete võis emaga kaasa minna, sest tema oli “kolm aastat vanem” ja tublim kõndija. Jäin Sophie’ga kahekesi.

Oli juba pime ja esmakordselt lubati mul sellisel kellaajal aias olla. Oli väga põnev, kuigi tundsin natuke kõhedust. Olin harjunud nägema kõike päevavalgel ja nüüd paistis ümbritsev maailm hoopis teistsugune. Oli tunne, et olen puude ja lillede juures neid nägemata. Paplid sahisesid müstiliselt. Kahjuks polnud mul aega end rohkem aia ja lillede vaatlusele pühendada, sest äkki juhtus midagi kohutavat. Sophie haaras mu sülle, hoidis mind ühel käsivarrel ja viis aiatara juurde, kus pimeduses seisis hirmuäratav kuju. See tundus olevat mees, kuid peas oli tal õudusttekitav sulepuhmas. Ta silmad välkusid pimeduses kui hõõguvad söed, ta jakil olid tinast nööbid ning õlal kandis ta midagi, mis tundus instinktiivselt mulle ülimalt ohtlikuna. Alles hiljem kuulsin sõna “püss.” Leidsin, et see kurjakuulutav olevus on väga tülgastav ja arvasin, et Sophie viib mu sealt ära nii kiiresti kui võimalik, kuid minu suureks hämminguks tegi Sophie midagi täiesti arusaamatut. Selle asemel, et ära joosta, astus ta aiale väga lähedale ja lasi hirmuärataval kujul endale midagi sosistada. Mees (selleks ajaks ma teadsin, et tegu on mehega) haaras oma kätega tugevasti Sophie ümbert kinni. Kuna Sophie hoidis mind ühel käsivarrel, haaras mees minu suureks pahameeleks ka minu ümbert kõvasti kinni. Ja see polnud veel kõik! Tal olid vuntsid, mis teravate sarvedena ta näol rippusid. Ta tõmbas Sophie endale lähemale ja näis, nagu tahaks ta Sophie’t hammustada. Lootsin, et Sophie sellise käitumise peale lõpuks ometi ära jookseb, aga ei, Sophie pani oma vaba käe ümber selle kohutava kuju kaela ja siis tahtis see mees Sophie’t hammustada või ära süüa. Sophie ei pööranud oma nägu ära, vaid hoidis oma suu mehe suu vastas ja nad mõlemad justkui tahtsid teise suu ära süüa. Kogu selle aja pigistasid nad mind nii tugevasti, et suutsin vaevu hingata. Panin mängu kogu oma jõu, et seda hirmuäratavat kuju endast võimalikult kaugemale lükata ja oma nina vabana hoida. Mehe kohalolek oli kirjeldamatult ebameeldiv. Ta lõhnas vastikult millegi mõrkja järele. Mees ja Sophie ei pööranud mulle vähimatki tähelepanu ning pigistasid mu pead nii kõvasti, et kuulsin mehe südamelööke, samal ajal kui nood mõlemad tahtsid teineteisele suhu pugeda. Armas taevas! Oh neid täiskasvanuid ja nende naljakaid tegusid! Ma ei saanud aru, mis oli väikese tagasihoidliku Sophie`ga juhtunud. Ma ei tundnud teda ära ja tema ei pööranud minu rabelemisele mingit tähelepanu. Ja siis, sama äkki, kui see õudne lummutis ilmus, lasi ta meid vabaks ning kadus pimedusse. Hetk hiljem kuulsin ma ema ja isa rahustavat häält ja varsti ilmusid pimedusest nende rõõmsad näod. Kõik naabrid kogunesid meie ümber ja pärisid rööbastelt väljasõitnud rongi kohta. Sophie käitus, nagu poleks midagi juhtunud ega üritanudki rääkida kellelegi, et vaid mõni minut tagasi hoidis hirmuäratav olevus teda oma haardes. Ta lihtsalt seisis rahulikult, täiesti süütu näoga. See oli teine suur üllatus minu jaoks, aga mul polnud aega sellele pikemalt mõelda, sest isa oli toonud meile linnast maiustusi ja minu jaoks oli hetkel kõige olulisem, kas mina saan sama palju komme kui Grete.

Ma olin rahul – ta oli toonud mõlemile ühepalju komme, ja nüüd oli ema kord mu rõõmu rikkuda, sest kui tahtsin kõik kommid korraga nahka pista, võttis ema need enda kätte ja andis mulle üksnes ühe, lubades, et saan homme pärast lõunasööki järgmise. Kunagi, kui olen suureks kasvanud, söön ära korraga nii palju komme kui tahan!

Seekord aga pidin ma kommid ära andma ja magama minema. Kui ema oli mind voodisse pannud, küsisin enne õhtupalvet (pärast seda ei lubatud mul enam rääkida): “Ema, kes see on, kes kannab peas sulepuhmast, kelle õlal on mingi kummaline ese, kelle nööbid säravad pimedas ja kes lõhnab väga halvasti?”

Ema vaatas mind üllatunud pilgul ja vastas: “See on sõdur.” “Ema,” küsisin ma uuesti, “kas sõdurid söövad inimesi?” Tahtsin teada, kas mees tahtis tegelikult Sophiet nahka pista või hoopis midagi muud.

“Ei, ei,” vastas ema naerdes, “nad hoolitsevad heade inimeste eest. Ära karda, ta ei taha sind ära süüa.” Tahtsin talle rääkida, et see oli hoopis Sophie, mitte mina, keda sõdur tahtis nahka pista, kuid ema suudles mind, pani mulle teki peale ja lausus: “Jää nüüd magama, kallis laps, pean isa juurde minema.”

Jäin üksinda oma mõtetega lebama ja elu üle imestama. Ma ei saanud aru, mida sõdur Sophie`st tahtis ja miks Sophie lasi tal enda ümbert nii kõvasti kinni hoida, et ma kogu seda ebameeldivust pidin taluma. Mida see kõik tähendab? Olin segaduses. Lõpuks vajusin unne. Järgmisel päeval säras päike eredalt ja pärast seda, kui olin saanud oma kommi, läksime kõik alla järve äärde suplema. Teel kohtasime mulle juba tuttavat sõdurit. Nägin päevavalges, et ta on sõbralik mees, kes rõõmsalt mu isaga juttu vestis. Ainult ma ei mõistnud, miks ta suhtus minusse nii, nagu ta poleks mind kunagi varem näinud. Ta pidi kindlasti teadma, mis eelmisel päeval juhtus! Kartsin siiani tema ilmatu suuri vuntse ega söandanud ühtki küsimust esitada.

Sellest suvest on mul veel teinegi mälestus, mida olen aastaid eneses kandnud ja mis avaldas mulle sügavat mõju. Ühel pärastlõunal, kui isa meiega aega veetis ja farmerid istusid parimais riietes oma majade ees (mis tähendab, et oli pühapäev), kuulsime külas kellade helinat. Aga see polnud tavapärane helin. Kellad helisesid vahetpidamata. See helin katkestas kogu küla pühapäevase rahu ja vaikuse. Tundus, et mõne minuti jooksul jooksid kõik meie majast mööda ühes ja samas suunas. Isa ja kortsulise näoga naise poeg jooksid samuti. Kõik kandsid ämbreid ja kirveid. Ema ja mõned teised naised jäid lastega tahapoole ning üks naine kordas aina: “Oh, Taevaisa, ära jäta meid maha, oh, Taevaisa, ära jäta meid maha!”. Ema oli samuti väga tõsine, kui ütles:” Me peame kõik koos palvetama, et isa tuleks meie juurde elusana tagasi.”

Ma küsisin, kuhu isa läks ja miks. Ema ütles, et külas on tuli lahti ja isa läks appi seda kustutama. Me palvetasime, kuid minus tekkis suur uudishimu teada saada, mida tähendab lause “külas läks tuli lahti”. Üks naine teatas, et tulekeeled on meie aia äärest näha. Tahtsin joosta vaatama, kuid ema ei lubanud. Gretel lubati kaupluse omaniku pojaga kaasa minna tuld vaatama. Tundsin kibedat ebaõiglust. Miks temal lubati ikka ja jälle teha asju, mis minule olid keelatud ja ainuüksi sellepärast, et tema on kolm aastat vanem? Kui tuli on ohtlik, siis on see temale sama ohtlik kui mulle, ja seda isegi siis, kui ta on “kolm aastat vanem”! Oh seda kolme aastat küll! Kui palju kordi ma pean seda veel kuulma, et ta on kolm aastat vanem ja iga kord, kui talle on midagi lubatud, mida mulle pole, keeldun ma tunnustamast tema autoriteeti!

Hiljem, õhtupoolikul, möödusid mõned mehed meie majast. Siis tuli neid veel ja veel. Kõik nad olid pingutusest rampväsinud. Nad kõnelesid sellest, kuidas isa oli päästnud mitmed majad, kuidas ta oli surma trotsides sööstnud põlevaisse majadesse, päästes lapsi ja loomi ning kuidas ta oli väsimatu liider, kellele kõik mehed kuuletusid. Oma inspireerivate ideede ja vankumatu julgusega sai temast kõigile sütitav eeskuju ja viimaks pandigi üheskoos tulele piir. Ema kuulas uhkusega ja kui isa lõpuks koos kortsulise näoga naise pojaga koju jõudis, viskus ta isa käte vahele. “Oh, kallis Robert, kui imeline sa oled! Igal moel imeline!”

Isa naeratas vaikides. Ta oli üleni tahmane ja kiirustas end pesema.

Mulle tundus iseenesest mõistetav, et isa on väga erakordne inimene. Sõna “isa” tähendas minu jaoks “Suurt Isandat“, kes oli kõigest kõrgemal ja keda igaüks pidi järgima. Ta sõnad on seaduseks ja kahtlemata on ta täiuslik. Teisiti poleks ta “Suur Isand”. Neil päevil olin isast ainult pisut huvitatud. Ta tähendas minu jaoks lihtsalt kõigutamatut turvatunnet. Ta polnud minu jaoks probleem ja seepärast pühendasin talle vähe tähelepanu. Vaid siis, kui olime terve perega – isa, ema, Grete ja mina – jalutuskäigul ja ta hoidis mind oma jõuliste kätega, aidates mind üle tee, märkasin, et tema käest kiirgas tohutut tugevust ja tema sõrmeküüned olid alati puhtad kui värske lumi. Seega oli minu jaoks ilmselge, et isa tahab end viivitamata tahmast puhtaks pesta.

Suvi möödus ja olime taas tagasi kodus. Ühel päeval märkasin, et ema pakkis mind jalutuskäiguks valmis seades raskesse kasukasse ja karusnahast mütsi. Õueõhk justkui hammustas mu nahka. Inimesed ütlesid, et on “külm.” Mu ninale ja jalgadele see ei meeldinud. Taevast pudenes valgeid helbeid. Kõikides kauplustes olid valge habemega jõuluvanad. Hiljem saabus aeg, kui ema pani mulle pähe õlgkübara ja aitas selga õhema palitu. Põllud ja aiad olid lilledest tulvil ja me võisime linnapargis palli ning rõngaga mängida.

See oli periood minu elus, mil oleksin võinud olla täiuslikult õnnelik, kui ema poleks sõrmeküüsi lõigates mu elu kibedaks teinud. Kartsin juba ette, kui tundsin küüntelõikamise päeva lähenevat. Nahk mu sõrmeküünte all oli nii tundlik, et pärast küüntelõikust oli isegi kokkupuude õhuga väljakannatamatu. Pärast igat lõikust jooksin sõrmed harali mööda tuba ja karjusin, lubamata kellelgi end puutuda. Ei ütleks, et see oli valu, mida tundsin. Ei, see polnud valu, vaid mingi muu talumatu tunne. Kui ema seda esimest korda märkas, ei mõistnud ta, mis mul viga on. Ta arvas, et on kogemata sisse lõiganud ja tahtis mu näpud üle vaadata, aga kohe, kui ta mind vaevu puudutas, hakkasin kõigest kõrist kisendama. Ema ehmus, kutsus kohale meie perearsti ning küsis temalt, mis minuga lahti võiks olla. Arst seletas talle, et mu närvid on ebatavaliselt ülitundlikud. Ta soovitas emal iga kord küüsi lõigates loputada mu käsi leiges vees ja lasta mul natuke kätega vees pladistada. See aitas mõningal määral, kuid möödus veel palju aastaid enne, kui mu nahk muutus piisavalt tugevaks, et küüntelõikus polnud enam väljakannatamatu.

Mu armas, kallis ema! Kui suure armastava arusaamise ja hellusega püüdsid sa mu ülitundlikkuses mind raskustest üle aidata. Kui sa poleks ümbritsenud mu tundlikke närve oma hooliva armastusega, oleksin võinud surra varases lapseeas. Ainult sinu abiga kasvasin tervena, saavutades aeglaselt ja sihikindlalt vastupidavuse. Soe pehme pesa, mille sina ja meie armastav õilsameelne isa meie, laste, jaoks valmistasite, aitas mul saada selleks, kes olen praegu. Sa aitasid mul õppida hoidma tasakaalus oma jõudude teadlikku arendamist ja tundlikkust. Olin siis vaid laps ja mul polnud õrna aimugi oma tundlikkusest. Uurisin kõike, tahtsin kõike teada, mõnikord oma tervisest hoolimata; jälgisin sinu soovitusi. Ma usaldasin sind täielikult!