Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 8

Kevadel olin väga kahvatu ja söögiajad olid minu jaoks tõeline piin. Mul polnud isu isegi oma lemmiktoitude järele, kuid ema keelitas mind sööma. Supi juures pakkus mulle huvi vaid võimalus mängida selle pinnal liuglevate rasvalaikudega, neid lusikaga segades ja väikseid laike üheks suureks ühendades. Algul ühendasin kaks rasvalaiku, siis järgmise ja järgmise, kuni supi peal oli üks suur rasvalaik. Vanematele see tegevus ei meeldinud ja nii mõnedki korrad saatis isa mind laua äärest minema, sest ma ei kuulanud sõna ja keeldusin söömast oma suppi, spinatit ja naerist ning ainult mängisin toiduga. Niipea, kui oma tuppa jõudsin, süvenesin taas oma armsatesse raamatutesse. Kui isa nägi, et tema karistus sugugi ei mõju, otsustas ta arsti nõuandel viia kogu pere suveks mere äärde. Niipea, kui koolis kevadeksamid lõppesid, asusime teele.

Reisisime kogu öö. Ema kattis meid tekkidega ja hoolitses, et meil oleks soe ja mugav. Jäin magama, kuid võõras ümbrus äratas mind enne päikesetõusu. Isa ja Grete magasid veel, kuid ema oli ärkvel ja ma palusin temalt luba akna alla istuda. Olin sageli kuulnud päikesetõusu ilust ja nüüd otsustasin kasutada võimalust seda oma silmaga vaadata.

Istusin akna alla, pistsin pea kardina taha ja vaatasin välja. Oli veel üsna pime, taevas alles hakkas valgenema, muutudes tasahilju mustast tumehalliks. Tasapisi muutus taevas üsna heledaks ja ma nägin, kuidas meie rong rühkis läbi erinevate maastike, mööda majadest, puudest, põldudel töötavatest inimestest ja hobustest ning lehmadest… ja ikka veel polnud päike tõusnud! Kuidas võis küll olla valge, kui päike polnud veel tõusnud? Kuidas saab õues olla valge, kui päike pole veel tõusnud? See oli minu jaoks üllatus, kuid ometi oli see nii! Ühtäkki, kui taevas oli juba peaaegu sama hele nagu päevasel ajal, ilmus silmapiirile päike… lõpuks ta tõusis ja koos sellega muutus taevas kaunilt punakaks, nagu olingi oodanud. Kuid see värv oli palju kahvatum – justkui lahjem – oluliselt erinev sellest, mida olin lootnud näha. Missugune pettumus! Päikesetõus ei olegi selline!

Vahepeal olid teised meie kupees üles ärganud ja isa küsis: “Kuidas sulle päikesetõus meeldis? Sul oli elus esimest korda võimalus seda näha. Kas see pole ilus?” Ta naeratas mulle.

“Ei, isa,” vastasin pettunult ja vihaselt. ”See polnud sugugi ilus! Päikesetõus ei saa selline olla! See oli igav, see võttis liiga kaua aega ja oli rikutud, sest taevas läks liiga vara valgeks… valgeks küll, aga oli värvitu ja inetu… kuni päike lõpuks tõusis. Ei! See polnud üldsegi ilus! Tegelikult on päikesetõus hoopis teistsugune! Täiesti teistsugune!” Vihaselt ja rahulolematult suunasin pilgu hoopis mujale.

Isa oli kuulanud mind kannatlikult ja tähelepanelikult nagu alati. Tema ilusates hõõguvates silmades nägin huvi ja tema naljatlev, kuid samas armastav ja mõistev ilme reetis, et mu jutt oli teda lõbustanud. “Mis sa räägid! Päikesetõus peaks olema teistsugune? Sa pole päikesetõusuga rahul? Kas tahad öelda, et sina, väike iseteadja, pole rahul sellega, milline loodus on ja sina tahad ette kirjutada, kuidas päike peaks tõusma? Kuidas sa tead, kuidas päikesetõus välja nägema peaks, kui su elus pole mitte kunagi olnud võimalust päikesetõusu näha? Kust sa selle võtad?” Ta silmitses mind ja ootas vastust. Vaatasin talle enesekindlalt otsa ja ütlesin: “Ma ei tea, kuidas ma tean ja ma ei tea, kus ma olen päikesetõusu varem näinud, aga ma tean, et see pole selline! Päike tõuseb üles pimedas taevas ja korrapealt on kõik valge ja särav… ei ole nii tuhm ja igav hall… vaid terve taevas on punane ja purpurne. Kogu taevas ja kogu maa on punasest üle ujutatud. See peab olema palju, palju ilusam, palju imeväärsem, palju ülendavam. Ma tean… ma mäletan!”

“Hmm,” ütles isa, “sa mäletad?” Ta naeratas armulikult. “Su fantaasia on üle töötanud!” Ema ulatas talle kohvitassi, isa võttis sealt lonksu ja pöördus taas minu poole: “Mul on tõesti väga kahju, et sa polnud päikesetõusuga rahul. Täna on ilm täiesti selge ja see ei saa olla ilusam ja värviküllasem, kui ta on. Ma ei saa sinna midagi parata.”

Ma ei vastanud. Olin vihane ja mitte ainult pettumusest päikesetõusu pärast, vaid eriti selle fakti pärast, et isa – kuigi ma teadsin täpselt ja mäletasin, jah, mäletasin selgesti! – ütles, et “mu fantaasia on üle töötanud”. Fantaasia on sootuks midagi muud. Kui ma mõtlen oma peas midagi välja, siis see on fantaasia. Aga päikesetõusu, tõelist päikesetõusu, nii nagu see tegelikult on, ei saa välja mõelda! See oli midagi, mis peitus elaval kujul minu sees, oli sügavalt mu mälestusse sööbinud, isegi sügavamalt kui eilne päev. Olin tõesti vihane! Olin alati vihane, kui tundsin abitust ja suutmatust tõestada midagi, milles olin kindel. Äkki hõikas isa: “Ookean! Lapsed, tulge ruttu siia! See on ookean!”

Tormasime koridoriakna juurde… ja seal allpool oli meri – mu armas meri! Rong rühkis edasi kõrgele mägede poole ja all avardus tohutu meri. Olin erutatud ja õnnelik, sest teadsin täpselt, et olen merega tuttav ja ma ei näinud seda esimest korda. Ma ei kahelnud selles hetkegi ega murdnud pead, kuidas see tunne on võimalik. Vaatasin sõnagi lausumata alla mere poole ja mu südames laulis rõõmus hääl: “Imeline, imeline meri! Armas meri, alati sama, alati mõistev, kõike kogev ja igikestev! Kallis sõber, kes oled nii tihti kuulanud mind mu valus ja rõõmus ja kurbuses… kuulanud nii mõistvalt… pakkunud mulle lohutust oma lõputuses ja igavikulisuses… su kõrgendav lohutus ületab kõik inimliku! Sa oled siin, sa oled jälle siin, sa oled alati siin, muutumatuna, ja ma vaatan taas su sügavustesse, kuulan su laineid ja need räägivad mulle igavikust…”

Isa puudutas mu õlga ja küsis: “Kuidas sulle meri meeldib? Kas see sulle sobib või peab meri samuti teistsugune olema?”

“Ei, isa,” vastasin, “meri on täpselt niisugune, nagu ta peab olema…aga kallas? Miks mere ümber on kallas? Meri peab olema lõputu, teist kallast ei tohiks paista!”

“Jah,” ütles isa, “sa ei näe enam teist kallast, kui sõidame edasi. All paremal meist on suur laht ja seepärast paistabki kallas ümberringi. Kui sõidame edasi, veele lähemale, siis näed ainult merd, kuni silm ulatub.”

Tundsin suurt kergendust. Olin vaimustatud sellest suurepärasest vaatest nagu mu õdegi. Lõpuks leidsime midagi, milles olime ühel meelel. Talle meeldis meri samavõrd kui mullegi ja hiljem, kui läksime kaljude vahele krabisid ja vähke püüdma, olime parimad sõbrad.

Olime selles rannakuurortis väga õnnelikud. Isa oli heas tujus ja see kannustas meid kõiki. Ema säras, sest ta sai veeta kogu päeva isa seltsis.

Ühel päeval läksime väikesesse kirikusse, mis asus kaunis aias, ümbritsetuna küpressipuudest. Ema põlvitas ja palvetas kaua ning pühendunult. Isa seisis ta kõrval, näol tõsine ilme. Ka Grete põlvitas ja palvetas. Oleksin teinud sama, aga ei suutnud. Ma ei laskunud põlvili, sest minul polnud vähimatki soovi seda teha. Ma ei tahtnud kunagipõlvili laskuda nähtavate vormide ees! Kas peaksin põlvili laskuma, sest teised teevad nii? Ei, muidugi mitte! Lihtsalt selleks, et olla “hea tüdruk”? Jumalale pole seda vaja. Jumal näeks, et see pole siiras. Ei, ma ei põlvitanud, selle asemel vaatasin, kuidas teised inimesed palvetasid.

Mõne aja pärast, kui mul hakkas juba veidi igav, puudutas isa ema õlast. Ema tõusis ja me läksime välja. Õues säras kõik päikesepaistes. Hüplesin rõõmsalt ja tundsin end päikese käes Jumalale palju lähemal olevat kui külmas kirikus.

Sel õhtul, kui lugesin koos emaga õhtupalvet, pärisin temalt: “Ema, miks sa kirikus nii andunult palvetasid?”

“Palvetasin,” vastas ta, “et Jumal saadaks meile veel ühe lapse, väikese vennakese teile.”

Olin sõnatu. Väikese venna? Võib-olla võiks temast saada hea sõber? Hästi!

See oleks suurepärane! Nüüd mõistsin, miks ema oli põlvitanud ja nii hardalt palvetanud. Lapse pärast… arusaadav.

Järgmisel talvel ärkasin ühel ööl üles. Vanemate magamistoast kostis veidraid hääli. See oli beebi nutt. Mõne hetke pärast ilmus täies riietuses isa ja küsis: “Kas olete ärkvel?”

“Jah, isa,” vastasime Gretega.

“Midagi imelist on juhtunud! Jumal saatis teile mõlemale väikese venna.”

Oh! See oli nii põnev ja ma tahtsin viivitamata minna väikevenda vaatama, kuid isa ütles, et pean kannatlikult hommikuni ootama, kuni nad koos emaga meile last näitavad. Isa käitus üsna imelikult. Ta naeratas meeldivalt ja leebelt ning rääkis nii vaikse ja maheda häälega, et ma ei söandanud talle vastu rääkida.

Järgmisel hommikul tuli mu emapoolne vanaema, aitas mul riietuda ning me läksime vanemate magamistuppa. Seal lamas ema ja padjal tema käte vahel väike mustajuukseline laps. Vaatasin teda teraselt ja märkasin, et ta kõrvad olid kaetud karvakestega nagu väikesel ahvil. Kuna olin just pesemas käinud, lubati mul last silitada. Kõik vaatasid mind ja olid väga tõsised, vaiksed ning väljapeetud.

Nüüdsest oli peres kolm last ja mina olin veel rohkem üksi kui enne.