Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 7

Olin viiene, kui isa rääkis ükskord lõunalauas oma ülemusest. Täiskasvanute jutt tundus mulle alati huvitav, seega küsisin otsekohe: “Isa, kes on ülemus?”

“Ta on direktor, kõige kõrgem mees,” vastas ta. “Kõik teised peavad talle kuuletuma. Ta vastutab terve osakonna eest.”

“Aga, isa, sina ju ei pea talle alluma? Ta ju pole sinust kõrgemal?”

“On küll,” vastas isa, “mina pole ülemus ja pean tema käske täitma.” Isa selgitas mulle, kes on direktor või ülemus.

Ei või olla! Keeldusin uskumast, mida ma kuulsin. Juhataja on isast kõrgemal? Kuidas oli see võimalik? Kuni selle ajani olin iseenesest mõistetavalt arvanud, et sõna “isa” tähendab “Suurt Isandat”, kes on kõigest kõrgemal. Kes valitseb kõiki tervel maal ja vastutab kogu riigi vara eest; tema sõna on seadus ja mitte keegi ei söanda talle vastu vaielda. Tema on ainuke, kelle poole isa aeg-ajalt nõuande saamiseks pöördub või kellega ta riigiasju arutab. Kuid see tähendab hoopis midagi muud. Tema pole isik. Kui isa valitseb kõiki teisi inimesi, kuidas tal saab siis veel ülemus olla?

See oli ilmselt esimene kord, kui vaatasin isa terase tähelepanelikkusega. Ja kui ma teda niiviisi vaatasin ja põhjalikult uurisin, torkas mulle pähe, et see isik, keda ma väga armastan, polegi tegelikult “minu isa.”

Alates hetkest, mil teadvustasin ümbritsevat, olin harjunud faktiga, et siin olen mina, see ilus võõras blond naine on mu ema ja pikk tumedapäine jõuline mees mu isa. Jah, siin on ta mu isa, aga ta pole minu isa. Minu kodus pole tema minu isa. Ta on mu isa vaid siin, kus ma viibin praegu! Ausalt öeldes on ta sama võõras kui see võõras ilus naine – ema. Ainult vähehaaval olen hakanud nendega harjuma. Nad on meeldivad inimesed ja armastavad mind. Olen neile tähtis ja selleks ajaks olen kahtlemata hakanud armastama ka neid. Aga nemad pole mu ema ja isa. Üksnes harjumusest olen hakanud kutsuma neid “emaks” ja “isaks”.

Tolle hetkeni polnud ma väga põhjalikult sellesse olukorda süüvinud. Aktsepteerisin asju nagu nad olid ja olin koos nende inimestega õnnelik. Nad andsid mulle turvatunde, neile meeldis mu kohalolek ja kõik, mida ma tegin, näis neile vaimustav ning imetlusväärne. Miks ei pidanuks ma siis nende seltskonda nautima? Isegi Gretega sai mõnikord ilusasti mängida, kui ta juhtus hetkeks unustama, et on minust “kolm aastat vanem”. Jah, kõik oli hästi. Onu Stefi astus sageli läbi, mängis meie klaveril ilusat muusikat ja näitas mulle kõiksugu põnevaid asju. Ta puhus mulle seebimulle ja nikerdas pähklitest väikeseid kõrinaid. Ükskord meisterdas ta mulle kuivatatud ploomidest ja hambaorkidest tillukese sea ning teinekord tõi terve plekktoositäie ilusaid värve ja pintsleid. Ma võisin maalida värvilisi lilli vihikusse, mis kuulus ainult mulle. Seda ei pidanud ma isegi Gretega jagama! Tädi Adi oli lummav oma naljade ja muinaslugudega. Samuti vanaema – mu ema ema oli nii leebe ja naeratas mulle alati. Armastasin teda väga. Kui ta istus klaveri taha, oli see minu jaoks kui pidupäev. Ta vaimustas mind oma taevaliku muusikaga ja ma olin täiesti võlutud sellest, mida kuulsin. Selles osas olin oma armsa ja hooliva emaga täiesti ühel meelel – nagu mina, armastas ka tema muusikat rohkem kui midagi muud. Mu teine vanaema oli eriti huvitav daam. Ta jutustas mulle sageli oma lugematutest reisidest välismaale ja mitmeid kordi külastasime koos Rahvusmuuseumi. Seal nägin imetoredaid asju. Imelisi värvilisi hiiglaslikke liblikaid, kes vanaema sõnade kohaselt elasid maailma kaugetes paikades, kuid imelikul kombel näisid mulle tuttavad, samuti hiigelsuurte loomade topiseid. Algul olin neid nähes kohutavalt ehmunud, kuid vanaema suutis mind kiirelt rahustada.

Mulle valmistas heameelt, kui kogu meie pere näitas üles suurt imestust ja vaimustust asjade vastu, mida ma iseenesest mõistetavalt tegin, ja kui sugulased rääkisid mu andekusest. Kui olin nelja-aastane, näitas ema mulle, kuidas heegeldatakse. Siis heegeldasin väikese kleidi nukule, kes istus alati üksi tugitoolis, sest ma ei osanud temaga midagi peale hakata. Ta oli elutu, kuid mind paelusid rohkem elusad asjad. Kui olin kleidi valmis saanud, põhjustas see minu suureks hämminguks perekonnas suure sensatsiooni. Kui ema oskab heegeldada niivõrd kauneid pitse, siis miks tekitab sellist elevust tõsiasi, et mina heegeldada suudan? Värvilised lilled, mida vihikusse maalisin, vaimustasid kogu perekonda niivõrd, et isa kinkis mulle väikese notsukujulise hoiukarbi ja iga kord, kui olin maalinud ilusa lilleõie, poetas ta sinna ühe hõbedase mündi. Kõik see meeldis mulle väga…

Ja nüüd siis ühtäkki see hirmus üllatus – isal on temast kõrgem ülemus!Sellest hetkest alates sai mulle täiesti selgeks, et olin siin selles keskkonnas ja nimetasin seda oma “koduks”, kuid see siin ei olnud tegelikult mu kodu. See oli mu kindel ja kõigutamatu veendumus.

Kui mul oleks olnud tol ajal mu praegused teadmised ja kogemused psühholoogias, oleksin otsemaid analüüsinud, kust mina kui laps niisuguse mõtte sain. Kuid olin laps, kogedes kõike lapselikul vahetul moel ja olles täiesti veendunud, et mind on mu päriskodust jõuga siia toodud. Muidugi polnud mul aimugi, kust ma tulen, sest selleks ajaks olin kõik unustanud. Kes võiks mulle selles selgust tuua? Ainult need kaks inimest, kes nimetasid mind oma lapseks! Teadsin, et mu küsimuste peale annaksid nad mulle järjekordse “täiskasvanute vastuse”, millest ma niikuinii aru ei saa, ja mis lõpeks lausega: “Oota, kuni suureks kasvad.” Oh, kuidas ma seda vihkasin! Oodata, kuni ma suureks kasvan? Miks peaksin ma veetma kogu vahepealse aja pimeduses, teadmatuses? Tahtsin teada kõike kohe, mitte “ühel päeval”!

Juurdlesin selle küsimuse kallal õhtuni, kuni pidin minema voodisse. Ema tuli, istus mu voodiservale ja küsis: “Miks sa nii vaikne oled? Miks sa oma nukuga ei mänginud? Ja miks veetsid sa kogu päeva toast tuppa jalutades ja millestki unistades? Räägi mulle, mis sul viga on. Võid mulle rääkida kõigest ja võid minult kõike küsida, mida soovid.”

Oh, praegu armastasin ma teda kogu südamest ja täies usalduses. Ta oli peenetundeline, meeldiv ja ilus. Ta seisis sageli minu eest, kui keegi mind kritiseeris; võisin alati tema juurde joosta ja alati tundsin end tema juures kindlalt ja kaitstuna. Sel hetkel kogesin tema suhtes nii suurt usaldust ja tundsin, et võin temaga kõike arutada. Panin käed talle kaela ümber ja küsisin: “Ema, kust te isaga mu saite? Kust ma tulin?”

Nägin ta silmis üllatust, tegelikult tundus ta suisa jahmunud, kuid naeratas sellegipoolest armsasti ja ütles: ”On olemas üks suur järv, kus kõik väikesed lapsed ringi suplevad. Kui kaks inimest teineteist armastavad ja saadavad oma palved teele Jumala poole sooviga saada väikene laps, lubab Jumal oma teenril, suurel toonekurel, lennata järve juurde ja püüda järvest laps, kelle Jumal on nende kahe jaoks välja valinud, tõsta laps oma selga ja lennata koos temaga nende kahe inimese juurde. Kohale jõudnud, võtab ta lapse oma pika noka vahele ja asetab naise kõrvale. Nii saab laps endale “maise pere” ja temast saab maapealne laps”.

Algul kuulasin innukalt, kuid siis tabasin, et see lugu sarnaneb tädi Adi muinasjuttudega. Ei! See pole tõsi! Ta ei taha mulle rääkida tõde sellest, kuidas ja kust nad isaga mind leidsid. Olin pettunud ja vaatasin talle küsivalt otsa. Siis palus ta, et oleksin hea laps ja kordaksin tema järel oma õhtupalveid. Hetk hiljem soovis ta head ööd ja lahkus. Jäin täiesti üksi.

Sellest hetkest alates sai mulle järjest selgemaks, et isa ja ema pole mu päris vanemad ja see maa pole mu päris kodu. Teadsin, et ema ei tunne mind, tundsin, et ta ei näe mind. Olin talle võõras ja kõik inimesed mu ümber tundusid mulle täiesti võõrastena. Me lihtsalt ei mõistnud üksteist. Kui rääkisin emale asjadest, mis olid minu jaoks ilmselged, oli ta tihtipeale nii imestunud, et tõttas isale rääkima, millist kummalist juttu ma ajan. Ka isa oli üllatunud. Nägin, et need asjad on nende mõlema jaoks imekspandavad. Hiljem jutustasid nad kõigile sugulastele mu märkustest ja tähelepanekutest, ning kõik naersid mu üle. “Küll on kummaline laps!” kuulsin ma ikka ja jälle. Ise ei pidanud ma end sugugi kummaliseks, pigem vastupidi – inimesed minu ümber tundusid imelikena ja kuigi ma armastasin neid, tundsin end nende keskel täiesti võõrana. Kõik tundus nii väikese, piiratud ja värvituna. Kaugel oma sügavas alateadvuses tundsin vastupandamatut veendumust, et ainult Tema võib mind täielikult mõista ja ma oleksin tunduvalt õnnelikum, elades “suuremas ruumis”, oluliselt vabamana ja inimeste seas, kes on minu sarnased.

See tunne, et olen võõras ja üksi, saatis mind kogu mu elu ning vaid tugevnes ajaga. Püüdsin leida mingit sidet, kuid tulutult. Ema rääkis ilusasti laste omavahelisest armastusest. “Nii tore on omada õde, kellega saad kõike arutada ja keda saad usaldada,” ütles ta. Tahtsin niisuguseid suhteid ka Gretega, aga ma ei saanud teda usaldada. Ta vaatas mulle ülevalt alla, sest oli “kolm aastat vanem” ja kui rääkisin talle midagi rangelt salajast, jooksis ta ema juurde ja lobises kõik mu väikesed saladused välja. Kõik mu jõupingutused olid ühepoolsed. Lõpuks ma loobusin õega usalduslike suhete loomisest ja sestpeale elasime lihtsalt kõrvuti nagu kaks erinevast maailmast pärit inimest. Kõik olid mulle võõrad… kõik.

Aeg möödus kiiresti. Kui olin kuus aastat vana, viis ema mu ühel ilusal päeval kooli. Leidsin end paljude laste hulgast ning tunne, et olen üksi ja võõras, muutus mu sees veel tugevamaks. Perekonnas armastasid mind kõik ja mina neid. Armastus valitses kõikjal ja ülejäänu oli teisejärguline. Armastus oligi see, mis pani mind end isegi selles keskkonnas koduselt tundma. Olin tasapisi nende inimestega harjunud, aga koolilapsed olid mulle täiesti võõrad. Nemad mõistsid üksteist hästi, kuid mina olin nende hulgas nagu veidrik. Neid kummastas minu käitumine ning mind nende oma. Nad pidasid mind imelikuks ja mina omakorda neid. Nad naersid mu üle ja see tegi mulle sügavalt haiget. Nad rääkisid alati asjadest, mida omasid ja näitasid neid üksteisele – pliiatseid, kustutuskumme – ja nad tahtsid alati saada midagi, mida teistel ei ole. Minu jaoks oli see igav ja naeruväärne. Mina vaimustusin raamatutest, muinasjuttudest, muusikast ja muuseumitest. Teised lapsed tegid suured silmad, kui sellest rääkisin ja esitasid mulle veidraid küsimusi. Nad mängisid nukkude, pallide ja rõngastega, sellal kui mina mängisin päikesevalguses imekauneid värve tekitava prisma ja onu Toni, mu ema teise venna käest kingituseks saadud magnetiga. See oli nii müstiline! Magnet tõmbas ligi kõik mu ema nõelad, seejärel magnetiseerusid käärid ja ema pidi kõik oma nõelad eemal hoidma, et need kääride külge ei hüppaks. … Jah, tahtsin tutvuda jõuga, mis magneti sees peitus. Lõpuks otsustasin, et ilmselt magnet armastab õmblus- ja nööpnõelu, just nagu ema armastab meid, oma lapsi. Ma hüppasin talle sülle nagu nööpnõel magneti külge. See kõik oli imeliselt huvitav! Kuid teised lapsed naersid mind. Olin üksi… üksi.

Sel talvel hakkasin käima klaveritunnis. Mängisin erinevaid muusikapalasid ja mul oli tunne, et muusika sees peitusid samasugused kujundid nagu need, mida onu Toni papist meisterdas. Ta kutsus neid “geomeetrilisteks kujunditeks”. Näiteks mängisin pala, mis näis koosnevat väikestest kuupidest. Ja siis teine, mis koosnes väikestest täpikestest ning nende ümber hüplevatest pisikestest keradest. Alati, kui emaga pargis jalutasime, vaimustusin ma purskkaevust, sest selle joas nägin haldjaid ja päkapikke, kes tantsisid ning hüplesid. Nägin, et vee tants purskkaevus oli samuti muusika. Ma ei kuulnud seda muusikat kõrvadega, vaid nägin seda. Minu jaoks oli see täiesti reaalne. Teised lapsed koolis naersid alati, kui sellest rääkisin ja ütlesid, et olen “rumal”. Ma ei mõistnud, miks. Aga kui ma esimest korda kuulsin muusikakoolis teisi lapsi muusikat mängimas, pani see mind tõsiselt imestama. Mida? Kas nad siis ei kuule, kuidas nad rikuvad muusika geomeetriat? Õpetaja ütles, et nende rütm on vale. See oli just nagu lööks nende süda vales rütmis. Kas nad siis ei kuule, et nad mängivad valesti? Oh, see oli kohutav, kui nad vajutasid valesid klahve – see tegi mu kõrvadele nii tugevalt haiget, et oleksin tahtnud karjuda, aga nemad isegi ei märganud! Vaatasin neid lapsi uudishimuga ja mõtlesin endamisi, kas neil pole kõrvu? Kuidas on see võimalik? Kas teised lapsed on teistsugused? Olin arvanud, et iga laps, iga inimene kuuleb ja näeb samuti kui mina. Aga vähehaaval õppisin, et enamusel lastest ja enamusel suurtest inimestest on täiesti teistsugused silmad ja kõrvad kui minul ja sellepärast suhtuvad nad minusse kui veidrikku.

Ja ma olin üksi – järjest rohkem ja rohkem üksi.