Читать книгу Pühitsemine - Elisabeth Haich - Страница 3

Religioon on India rahva rahvuslik elurütm. Iga südamelöögiga tunneb hindu end lähenevat igavesele õndsusele – Jumalale.

Iga kord, kui ta kõrv püüab juhusliku mööduja huultelt kinni Jumala nime, hakkab ta laulma ülistuslaulu. Hoolimata sellest, et tal pole võib-olla midagi süüa ega katust pea kohal – tihtipeale ongi taevavõlv ta ainsaks varjualuseks – kannab ta Jumalat oma südames. Ta teab, et läbi arvutute sündide on ta siinse elu tallermaale tulnud ja siit lahkunud juba lugematuid kordi. Ta on nautinud kõike seda, mida Looja poolt loodud maailmal pakkuda ja teab tõde, et kõik siin maailmas on kaduv ning millelgi pole püsivat väärtust. Tema soov on leida allikas, kust kogu loodu alguse saab.

Seepärast palvetab ta juba varasest lapseeast: “Ma suunan oma tunde selle olevuse hiilgusse, kes universumi lõi. Valgustugu selles minu meel.”

Ta imetleb loodust, mille ilu meenutab talle seda suursugust olevust. Iga püha kirjutis mistahes religiooni väljenduses, millest õhkub selle hiilguse hingust, saab tema austuse osaliseks. Ja igaühele, kes on selle olevuse leidnud ning räägib sellest, kuidas temani teed leida, saab osaks hindu austus ja tunnustus. Minul on suur õnn istuda valgustunud hinge jalge ees: Elisabeth Haich on mu õpetaja, minu vaimne teejuht. Tema kohalolekul puhkeb mu hing õide. Sageli avab tema poolt lausutud sõna mu silmad ja mõnikord piisab kinnituseks vaid tema mõistvast pilgust. Sõbralik selgitus võib mõnigi kord mu kahtlused hajutada. Iga mu õpetajaga koos veedetud hetk toob kaasa uue kogemuse ja kiirendab mu edasiliikumist. Sageli, kui miski mind segadusse ajab, olen leidnud abi oma õpetaja sõnades: “Ära lase praegusel hetkel end eksitada. Ära lase mööduval end mõjutada. Ela igavikus, ajast ja ruumist kõrgemal, piiratud maailmast kõrgemal. Siis ei saa miski sind eksitada.”

Oma õpetaja juuresolekul naudin ma mõtete täielikku vabadust. Olen õppinud, et teiste inimeste mõtete omaksvõtmine pole õige. “Ma ei taha, et sa lihtsalt järgned mulle oma eesmärgi saavutamise teel,” on ta mulle öelnud. “Mine oma teed, oma valitud rada vastavalt enese sisemisele suunale. Ära nõustu ainsamagi väitega seepärast, et mina olen seda öelnud. Isegi siis, kui see on tuhat korda tõde, pole see veel sinu tõde, see pole veel saanud sinu kogemuseks ja ei kuulu sinule. Too tõde päevavalgele läbi iseenda olemuse ja siis kuulub see sulle. Võta austusega tähele panna nende elusid, kes on tõeni jõudnud vaid selle tõestusena, et eesmärgile jõudmine on võimalik.”

Need õpetaja poolt lausutud sõnad tekitasid minus vastupandamatu soovi jõuda tõelise vabaduseni ja see püüdlus muutis mu ühtlasi priiks kurnavast kombest otsida abi väljastpoolt. Ma ei vaja õpetajat, kes mind mõjutaks, vaid õpetajat, kes õpetab mind mitte laskma end mõjutada.

Hulk aastaid on mulle osaks saanud suurepärane privileeg kuulda lihtsas keeles sõnastatud elutarkusi. Ma pole kuulnud kedagi selgitamas Piiblit nii selgelt ja igapäevaeluga haakuvalt, kui seda tegi Elisabeth Haich. Reisid on viinud mind kaugetesse paikadesse, aga kusagil pole ma kohanud preestrit, kes suudaks avada Piibli tõdede sügavat tähendust, kuigi olen palunud seda teha sadadel. Kuidas nad suudaksidki, kui pole jõudnud “iseenda sees asuvasse taevasesse kuningriiki”? Kuidas nad suudaksidki, kui pole kogenud iseendas, mida tähendab lause: “Teie olete maailma valgus” või “Teie olete elavad Püha Vaimu templid”?

Sajad ja tuhanded on osalenud Elisabeth Haichi iganädalastes loengu- ja meditatsioonigruppides. Meie kõigi sooviks on, et tema õpetused saaksid raamatuks.

Meie tõe järele janunev hing rikastub iga tema loengust saadud kogemuse läbi. Oleme kõik rõõmsad, et vähemalt osa neist teadmistest saab selle raamatu kaudu kõigile kättesaadavaks. See raamat on sissejuhatus kõrgemasse kunsti, mis on meie kõigi sees peituva jumalikkuseni jõudmine, aidates ühtlasi tundma õppida seda tundmatut olevust, keda nimetatakse inimeseks. Me avastame suure tõe: enesearendamine toob nähtavale täiuslikkuse, mis on meis peitunud algusest peale. Religioon käivitab jumalikud põhiprintsiibid, mis ootavad inimeses ilmsiks saamist.

Selvarajan Yesudian

Zürich, aprill 1962