Читать книгу Mälu - Endel Tulving - Страница 1

Nii nagu varemgi teaduses on juhtunud, sai ka mälu järjekindel uurimine alguse üsna juhuslikust sündmusest, seekord Pariisi antikvariaadis. Preisi prints Waldemar oli palganud oma lastele prantsuse keele koduõpetaja, kes seal raamatuid uurides märkas riiulil ühte, mis kohe tähelepanu köitis ning mille ta endale soetas. Selle saksakeelse raamatu autoriks oli Gustav Theodor Fechner ja raamat ise kandis pealkirja Psühhofüüsika elemendid. Koduõpetaja, kelle nimi oli muide Hermann Ebbinghaus, luges raamatu põnevusega läbi ja tal tekkis idee rakendada taju uurimiseks mõeldud võtteid, millest rääkis Fechneri raamat, ka inimese mälu peal. Et uurida mälu puhtal, sisust puutumatul kujul, tuli lahendada ülesanne, millega varem polnud keegi veel hakkama saanud. H. Ebbinghaus lahendas sisust lahtisaamise probleemi sellega, et kirjutas 2300 sedelile mõttetuid kolmetähelisi silpe ja pühendas järgnevad kaks aastat sellele, et iga päev uurida, kui palju kulub aega ja kordusi, et mõni juhuslikult suurest sedelite hulgast valitud pakk ilma vigadeta meelde jätta. Ta fikseeris hoolikalt, kui palju muutub meeldejätmine kergemaks sõltuvalt sellest, kui ta oli sama silpide nimekirja püüdnud eelmistel päevadel meelde jätta, ja kui kiiresti nimekiri ununeb, kui seda vahepeal ei korrata. Nendest katsetustest selgus, et mälu saab üsna täpselt mõõta ja näiteks unustamist õnnestub iseloomustada peaaegu sama valemiga, mis kirjeldab elektrikondensaatori tühjenemist. Need enda mälu katsetused pani Hermann Ebbinghaus kirja raamatus Über das Gedächtnis, mis ilmus 1885. aastal, avades inimese mälu jäädavalt katselisele uurimisele. Mälu, mida esialgu selle liigse hingelisuse tõttu taheti üldse katselise teaduse ukse taha jätta, muutus peagi siduvaks teljeks, mille ümber kogu psühholoogia keerleb.

On tähendusrikas, et esimene eestlase kirjutatud raamat psühholoogiast on samuti mälust. 1897. aastal trükiti Tartus Rudolf Kallase teos Mäluõpetuse süsteem (System der Gedächtnislehre). Kallas üritas vastata küsimusele, kuidas on võimalik, et ilma koolihariduseta Eesti rahvalaulik suudab meeles pidada värsside hulka, mis oma arvult ületab Homerose Iliase ja Odüsseia kokkuvõetult. Kallas oletas, et regivärsivorm (alliteratsioon, värsimõõt jne) ongi abivahendiks, mis aitab sellist tohutut hulka värsse meeles pidada.

Pärast mälu uurimise reibast algust tuli aga seisak. Kui tänapäeva psühholoogia on väga mälukeskne, siis möödunud sajandi keskel mälu uurimine praktiliselt hääbus. Üheks põhjuseks oli kindlasti see, et mälu tundus mõistuse või isegi kogu looduse paratamatu osana. Paber hoiab trükivärvi kinni ja säilitab teksti, mis sinna trükitud. Maapind Kaali kraatri kohal mäletab taevakehade kokkupõrget tuhandeid aastaid tagasi. Inimese ajus toimuvad imepisikesed muutused, millest aga siiski piisab, et mäletada veel 30 aastat hiljem seda, mida talle viiendaks sünnipäevaks kingiti. Need näited, mille loetelu on lihtne jätkata, nagu vihjaksid mälule kui mateeria üldisele omadusele. Muidugi võib sellisest maailma ühendavast üldisest omadusest rõõmu tunda, kuid kui palju mõistmist ja selgust sünnib sellest, kui nimetame näiteks nii jalajälgi liival kui ka inimese võimet deklameerida peast luuletust ühe ja sama sõnaga “mälu”. Endel Tulving kirjutab oma klassikaliseks saanud raamatus Episoodilise mälu elemendid (1983), et üldine mäluteooria oleks sama sisutühi kui üldine lokomotsiooniteooria. Organism võib ühest kohast teise liikuda lõpmatul hulgal viisidel: sammudes, joostes, roomates, rulludes, ronides, hüpates, ujudes, hõljudes, lennates, uuristades ja nii edasi. Mis ühist võib olla kõigil nendel liikumise vormidel peale selle, et nad toimuvad organismi omal jõul ja kulutavad selleks energiat? Peale nimetatud triviaalsete ühisjoonte on erinevatel ruumilise ümberpaiknemise vormidel vähe ühist. Need kainestavad sõnad on kirjutatud palju hiljem. Kuid veel 20 aastat enne niisuguse mõtte kirjapanemist tundus, et mälu pole vajagi eraldi uurida, kuna see on tajumise, õppimise, vilumuste kujunemise ja muu aruka käitumise lahutamatu ja paratamatu kaaslane. Seepärast hajus mälu verbaalse õppimise uurimisse ja muudesse teemadesse.

Võimalus, et inimese mälu ei ole üks suur ühetaoline moodustis, mis oluliselt ei erine loomade mälust, oli sel mälu uurimisele raskel ajal täiesti võõras. Lihtsat mõtet, et mälu võiks koosneda paljudest mäludest, mille aluseks on erinevad mehhanismid ja mis täidavad erinevaid ülesandeid, oli peaaegu võimatu sõnastada. Just siis tuli mälu uurimisse Endel Tulving. Sellest hetkest alates on mälu uurimise ajalugu tema tegevusest lahutamatu. Kui keegi tahab teada saada, mis juhtus mälu uurimise valdkonnas viimase 30 aasta jooksul, siis on kõige lihtsam viis jälgida seda, mida tegi Endel Tulving. See muidugi ei tähenda, et teised mälu-uurijad poleks viimasel paaril kümnendil midagi olulist avastanud või korda saatnud. Kindlasti on, kuid kõik tähtsamad ja vaieldamatult intrigeerivamad avastused mälu uurimise vallas on seotud Endel Tulvingu nimega. Kuigi Endel Tulvingu nimi ei vaja eesti lugejale enam eraldi tutvustamist, pole siin ehk liigne anda pilt tema akadeemilisest elukäigust.