Читать книгу Mälu - Endel Tulving - Страница 2

Endel Tulving on sündinud 26. mail 1927. aastal Petseris, kus ta isa oli parajasti kohtunikuna õigust mõistmas. Oma õpinguid alustas ta Tartus Treffneri gümnaasiumis, mille lõpetamine jäi ootama Saksamaa põgenikelaagrit. 1949. aastal õnnestus tal emigreeruda Kanadasse, kus ta asus õppima Toronto Ülikooli. Emigrandile kindla ja turvalise arsti- või inseneriameti asemel valis ta oma erialaks hoopis hingeteaduse – psühholoogia. 1954. aastal lõpetas ta Toronto Ülikooli ja jätkas doktoriõpinguid Harvardi Ülikoolis. 1957. aastal saab ta Harvardi Ülikooli doktorikraadi. Aasta enne seda, 1956. aastal, hakkab ta lektorina tööle Toronto Ülikoolis ja 1965. aastal valitakse korraliseks psühholoogiaprofessoriks. Viie aasta jooksul (1970–1975) läheb ta praktiliselt iga nädal Yale’i Ülikooli, kus peab rööbiti veel teist professoriametit. Akadeemilise karjääri sisse jääb ka kuus aastat tööd Toronto Ülikooli psühholoogiaosakonna dekaanina ja ajakirja Journal of Verbal Learning and Verbal Behavior toimetamine maailma üheks mõjukaimaks psühholoogiaajakirjaks. 1985. aastal valitakse Endel Tulving Toronto Ülikooli ülikooli-professoriks (university professor), tunnustus, mille osaliseks saavad vaid väga vähesed. Vastavalt Toronto Ülikooli sisekorrale peavad kõik professorid 65-aastaselt erru minema. 1992. aastal pidi Endel Tulving, kes on füsioloogilistelt näitajatelt palju paremas vormis, kui enamus 45-aastaseid mehi, vastu võtma Toronto Ülikooli emeriitprofessori tiitli. Praegu jätkab ta oma tavalist seitse-päeva-nädalas-tööstiili Rotmani Uurimisinstituudis (Rotman Research Institute at Baycrest Centre) kognitiivse neuropsühholoogia sektori juhatajana. Igal aastal veedab ta paar kuud Washingtoni Ülikoolis (St Louis), kus hoiab Clark Way Harrisoni külalisprofessori õppetooli, ja mõned nädalad Tallinnas, kus jälgib huviga imepäraseid muutusi Eesti elus. Kõik kolleegid teavad Endel Tulvingu Eesti päritolu, mis on tema karismaatilisuse lahutamatuks koostisosaks. See oli ka üheks põhjuseks, miks Tallinn sai korraks maailma mälu-uurimise pealinnaks. Tulvingu poolt Tallinnas korraldatud konverents tõi Eestisse koguka osa mälu uurijate eliidist. Et selle kokkusaamise ettekannete põhjal välja antud raamatu pealkiri kuulutab “Tallinna konverents”, siis tekitas see mälu-uurimise ja Eesti vahele veel ühe püsiva seose (Tulving, 2000).

Endel Tulvingule jagunud akadeemiliste tunnustuste nimekiri on aukartustäratavalt pikk. Siinkohal vaid valik olulisematest:

1976/77 Izaak Walton Killami stipendium;

1977/78 Briti Rahvaste Ühenduse külalisprofessor Oxfordis;

1979 Kanada Kuningliku Ühingu (Royal Society of Canada) liige;

1982 Howard Crosby Warreni medal (suurim tunnustus eksperimentaalpsühholoogile, mida jagab elitaarne Eksperimentaalse Psühholoogia Ühing (Society of Experimental Psycholgists));

1983 Ameerika Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Distiguished Scientific Contribution Award) väljapaistvate teadussaavutuste eest;

1983 Kanada Psühholoogide Assotsiatsiooni autasu (Award for Distinguished Contributions to Psychology as a Science);

1986 Ameerika Kunstide ja Teaduste Akadeemia (American Academy of Arts and Sciences) auliige;

1987/88 Guggenheimi stipendium;

1988 Ameerika Ühendriikide Rahvusliku Teaduste Akadeemia (U.S. Academy of Sciences) välisliige;

1989 Tartu Ülikooli audoktor; 1991 Rootsi Kuningliku Akadeemia välisliige;

1992 Londoni Kuningliku Ühingu (Royal Society of London) liige;

1994 Kuldmedal elutöö eest psühholoogias, Ameerika Psühholoogia Fond (American Psychological Foundation);

1996 Academia Europaea, välisliige;

1996 McGoverni autasu, Ameerika Teaduse Edendamise Ühing (American Association for the Advancement of Science);

2001 Toronto Ülikooli audoktor.

Endel Tulving on saanud praktiliselt kõik, mida akadeemik võiks ihaldada. Kui veel üldse millestki unistada, siis vast ainult Nobeli auhinnast, mida ühel psühholoogil on teadagi raske saada, kuid ajuuurijal sugugi mitte võimatu. Kord aastas ilmuv ajakiri Annual Review of Psychology pühendab esimese artikli psühholoogile, kes on oluliselt muutnud ja kujundanud psühholoogia tänapäevast nägu. Sellel, 2002. aastal anti see suur au Endel Tulvingule, kes pealkirjastas oma artikli paljuütlevalt: “Episoodiline mälu: teadvuse juurest aju juurde” (Tulving, 2002).

Teaduse genoomi moodustavad iga artikli või raamatu taga olevad kirjanduse loetelud. Nende põhjal võib kindlaks määrata, kes on töö “vanemad”, kellelt on päritud ideid ja mõtteid. Igas teadlases, kes muidugi tahab endale seda rolli võtta, on sama palju isekust kui päris geenis – teadlase eesmärgiks on “nakatada” võimalikult palju teisi artikleid ja raamatuid oma “geneetilise materjaliga”, ideedega, mille ajalist ja ruumilist levikut on kõige parem jälgida viidete põhjal. Tsiteeritavus on parim näitaja iseloomustamaks, kuidas kellegi ideed on teisi mõjutanud. Teaduse absoluutse eliidi piiriks on 1000 tsitaati.1 Eestis tegutsevatest teadlastest on selle piirini küündinud vaid natuke üle kümne inimese. Tulvingul ei kulunud sellesse teadlaste eliitklubisse jõudmiseks kuigi palju aega. Veelgi enam, ta on sellesse mõjukate klubisse jõudnud korduvalt, viimasel ajal iga paari aasta järel uuesti. Näiteks ajavahemikus 1969–1977 tsiteeriti Endel Tulvingu artikleid ja raamatuid kokku 2018 korral, mis teeb keskmiseks 224 korda aastas, millega ta kuulus juba siis maailma 100 kõige enam tsiteeritud sotsiaal- ja käitumisteadlase nimekirja (Garfield, 1980, lk 633–639). Järgnevatel aastatel kasvas tema tsiteeritavus veelgi ja jõudis 1990. aastate keskel keskmiselt 500 tsiteeringuni aastas. Teaduse raamatupidamises on olemas selline mõiste nagu “mõjukus” – tsiteeringute arvu ja avaldatud artiklite arvu suhe. Eugene Garfieldi analüüsi kohaselt oli 225 psühholoogiaajakirjas ajavahemikus 1986–1990 avaldanud autori seas Endel Tulving mõjukuselt kaheksandal kohal, saades keskeltläbi 14,75 viidet iga selles ajavahemikus avaldatud artikli kohta (Garfield, 1992). Seepärast pole imestada, et ta on juba ammu ületanud 10 000 tsitaadi piiri, mis on olnud teaduse ajaloos jõukohane vaid mõnele üksikule geeniusele. Tavaliselt õnnestub nii suure arvu tsiteeringuteni jõuda vaid kollektiivselt, näiteks mingi Eesti suuruse maa teadlastel üheskoos. Pole mingit kahtlust, et Endel Tulving on kõige tuntum eesti soost teadlane kogu maailmas, seda nii formaalsete kui ka mitteformaalsete kriteeriumide põhjal.