Читать книгу Mälu - Endel Tulving - Страница 3

Populaarne kujutlus teadlasest eeldab kohustusliku atribuudina hiiglaslike mõõtmetega kiirendit, teleskoopi, superarvutit või vähemalt mikroskoopi. Pikema osa oma teaduskarjäärist on Endel Tulving vajanud avastuste tegemiseks peale suurepärase aju vaid paberit ja pliiatsit. Isegi nüüd, närviteaduste ajastul, ei pea uurijal olema tingimata juurdepääsu kalli tomograafi või mõne muu aju tööd jälgida laskva seadme juurde. Väga suur hulk andmeid on vabavara ja avastuse saab teha, analüüsides teiste kogutud andmeid. Ometi pole ta olnud kunagi ainult teoreetik, kes oma avastusi paberi peal teeb, vaid eelkõige eksperimentaator. Teadlase portree tundub seda respektaablim, mida kaugema ja mõistetamatuma asjaga ta tegeleb. Ka siin rikub Endel Tulving tavakujutlust teadlasest, sest tema peamiseks uurimisalaks on see, mis on igaühel ja mida igaüks meist tuhandeid kordi päeva jooksul kasutab – mälu. Kõige tavalisem igapäevane mälu, millele me päeva jooksul tuhandeid kordi tugineme ja mille unikaalsusest pole meil tegelikult üldse aimu. Inimese võime ajas tagasi rännata, meenutada ja mõnda varasemat kogemust taas läbi elada on ainult inimesele omane unikaalne võime, mis on üks suurimatest looduse imedest. Kogu Endel Tulvingu akadeemiline elu on pühendatud selle imelise võime uurimisele, mis tänu tema teravmeelsusele ja läbinägelikkusele hakkab ikka veel arglikult, kuid üha sagedamini paljastama oma saladusi.

Siin pole piisavalt ruumi tutvustamaks kõike, mida Endel Tulving on oma senise teadlasekarjääri jooksul uurinud ja avastanud. Järgnev pakub vaid kõige üldisemaid pidepunkte ja minimaalselt vajalikku tausta, et paremini mõista siin raamatus avaldatud uurimuste sisu. Märksõnad, mis tähistavad ehk kõige ilmekamalt Endel Tulvingu mõtte liikumise trajektoori, on “episoodiline mälu”, “kodeerimise spetsiifilisus”, “praiming”, “HERA” ja “kronesteesia”.

EPISOODILINE MÄLU

Täpselt 30 aastat tagasi avaldas Endel Tulving artikli, mis põhjustas revolutsiooni mälu uurimise valdkonnas (Tulving, 1972). Artikli sõnumiks oli, et inimese mälu pole üks, vaid on igati mõistlik ja arukas eristada vähemalt kahte üksteisest põhimõtteliselt eristuvat mälusüsteemi – episoodilist ja semantilist. Nagu paljude uuendustega, põhjustas episoodilise ja semantilise mälu eristamine vastuseisu, poleemikat, kuid ka kaasaminekut uue ideega. Ühe kõige veenvama argumendi kahe mäluliigi eristamiseks mängis kätte juhus. Jutt on K. C. juhtumist, mis Tulvingu enda sõnade kohaselt muutis oluliselt kogu tema akadeemilist karjääri. K. C-st tuleb selle raamatu mitmes artiklis pikemalt juttu. Siinkohal võib etteruttavalt öelda, et K. C. erineb teistest inimestest kahe asjaolu poolest. Esiteks pole tal episoodilist ehk autobiograafilist mälu: ükskõik kui lihtne ülesanne ka ei oleks, ei mäleta ta mitte midagi, mis temaga kunagi on juhtunud. Ta elab ajatus maailmas, kus valitseb kogu aeg olevik. Ükskõik kui tugevalt ta ka ei pingutaks ja ükskõik kui mõjusaid meenutamiseks vajalikke vihjeid talle ei antaks, ei suuda ta rännata mõttes ajas tagasi, nagu terved inimesed teevad. Samuti ei suuda ta mõelda tulevikule. Kui küsida, mis toimub tema peas, kui ta üritab mõtelda tulevikule, siis suudab ta parimal juhul ütelda, et tema mõistus on selle koha pealt “tühi”, nii nagu ta on “tühi” katsete puhul mõelda möödanikule.

Teiseks on K. C-l suuri raskusi õppimisega ja uue informatsiooni omandamisega.

K. C. juhtum näitab “teadmise” ja “kogemise” suurt vahet. Meil on olemas mälu, mille abil me teame fakte maailma kohta, ja hoopis teistsugune elulooline või episoodiline mälu, mis võimaldab taaskogeda meiega kunagi varem juhtunut või seda, mida me selle ajal kogesime. Ilmselt ilma semantilise mäluta poleks episoodiline mälu võimalik, kuid semantiline mälu ei eelda tingimata episoodilise mälu olemasolu. Unikaalne K. C. juhtum näitab, et inimene võib ühe hetkega kaotada kogu episoodilise mälu, ilma et tema arukus ja ebaisikulised teadmised ümbritsevast maailmast oleksid sellega oluliselt kahjustatud.

KODEERIMISE SPETSIIFILISUS

Keel lausa sunnib mõtlema meid mälust kui ruumilisest mahutist, millesse midagi pannakse ja mida sealt on võimalik uuesti välja võtta, tõsi, mõnikord pärast pikka otsimist. Pole päris selge, miks selline ruumiline mälu kujutamise viis on tekkinud pea kõigis maailma keeltes, samal ajal kui on teada, et mälu töö on kirjeldatav kõike muud kui mahutina, millesse midagi pannakse ja siis jälle välja võetakse. Ka kõige lihtsam meenutamise akt on päringu ja mälujälje koostöö, isegi siis, kui päring näib olevat automaatne (“see asi tuli mul iseendast meelde”) ja inimese tahtest sõltumatu. Täpsemalt kõneldes ei ole mälestus asi, mis on mingiks ajaks suletud hoidlasse ja vajadusel võetakse sealt uuesti välja. Mälujäljed on vaid üks osa mälust, teine ja mitte vähem tähtis osa on informatsioon, mille abil midagi mälust ammutatakse. Instruktsioon, vihjed ja kõikvõimalikud meenutamise ajendid kujutavad endast päringut, mis elustab mingi osa aju seisundites salvestatud informatsioonist. Teadvustatud mälupilt mingist sündmusest või faktist tekib alati kahe peamise teguri, mälupäringu ja mälujälje, vastastikuses koosmõjus. Meenutamine ei ole midagi muud kui subjektiivne elamus sellest, kui need kaks liiki informatsiooni omavahel kokku langevad ja teineteist vastastikku mõjutavad.

Miks ei tule meil mõni asi meelde, kuigi me teame ja tunneme, et ta on meil mälus olemas? Kuigi mõnikord võib põhjuseks olla asjaolu, et vajalik mälujälg on muutunud nõrgaks või laguneb, on meenutamise võimetuse kõige sagedasemaks põhjuseks see, et inimene ei kasuta õigeid vihjeid ja ajendeid, mis ühtiksid sellega, kuidas “asi” on mälus salvestatud. Edukaks meenutamiseks on vaja, et informatsioon, mille abil püütakse mälust ammutada, langeks kokku sellega, kuidas mingi asi on mällu salvestatud (Tulving, 1983).

Siin oleks ehk õige hetk anda sõna Endel Tulvingule endale, kes ühes usutluses, mis toimus 1988. aastal tema külaskäigu ajal Tartusse, püüdis sõnastada, mida ta oli mälu uurimise valdkonnas selleks hetkeks korda saatnud:

“Enne ütleme 1965. aastat, tegeles suurem osa mälu uurimisest säilitamise (storage) probleemiga. Me teame: selleks et toimuks edukas meeldejätmine, on tarvis informatsioon kodeerida ja see kodeeritud informatsioon tuleb siis kuidagi salvestada, mälus alal hoida ja seejärel kuidagi taastada. Kuni kuuekümnendate lõpuni, seega esimesed 80 aastat mälu uurimist, tegeles suurem osa teooriaid sellega, kuidas me saame tugeva mälujälje ja mis tegurid seda mõjutavad. Tähendab kogu fookus oli suunatud meeldejätmise-meeldetuletamise esimese osa peale. Ja keegi ei osanud õieti vahet teha ühelt poolt meeldejätmise ja teiselt poolt meeldetuletamise (retrieval) vahel. Ei olnud niisugust eksperimentaalset paradigmat. Esimene asi, mis me tegime (pärast seda kui nüüd on kõik läbi mõeldud, tundub see lihtlabane), oli katse, milles me hoidsime kõik mõjurid-tegurid konstantsena kuni mälust väljatoomise momendini ja siis lihtsalt hea eksperimentaalse loogika kohaselt manipuleerisime seda moodust, kuidas inimesed midagi mälust välja toovad. Ja selle mooduse muutmine on väga lihtne. Me andsime osale katseisikutest meeldetuletamist hõlbustavaid tunnuseid (retrieval cue) ja teistele ei andnud. Ja erinevused tulid väga suured. Muidugi oli see eksperiment natuke komplitseeritum, aga mõte oli selles.

Niisuguseid katseid oli ka varem tehtud, nii võrdlemisi kasuaalselt, aga keegi ei osanud sellesse midagi teoreetilist sisse lugeda. Mul oli assistent Pearlstone, kes aitas mul neid katseid teha ja me avaldasime 1966. aastal artikli (Tulving & Pearlstone, 1966), milles tegime vahet informatsiooni olemasolu (availability) ja selle kättesaadavuse (accessibility) vahel. Seda artiklit on nüüd küllalt tähele pandud, palju tsiteeritud ja sellest hakkas asi pääle. Meie ütlesime, et see katse näitab väga kindlalt, et materjali hulk, mida saab mälust välja võtta, ei olene mitte ainult sellest, mis on sinna kodeeritud ja seal alal hoitud, vaid oleneb ka sellest, kuidas seda otsitakse, milliste märkide alusel seda otsitakse. Hiljem tuligi sellest mõte, et mälu ei olene mitte ainult sellest, mis on minevikus sinna talletatud, vaid oleneb ka olevikust. Tähendab, mälu funktsioneerimine oleneb nii minevikust kui ka olevikust. Minevikust see tähendab sellest, mis juhtus varem ja määras ära mäluseose tugevuse ja muud kvantitatiivsed omadused, aga ka meenutamise tingimustest. Väga triviaalne mõte. Ma olen kindel et kui mina ei oleks seda artiklit tollal kirjutanud, oleks keegi teine seda teinud aasta hiljem.

See idee võeti väga hästi vastu. See on niivõrd lihtne mõte, et siin pole suurt midagi vaielda. Vaidlused või vastulaused olid triviaalsed ja kadusid kohe. Kui me selle avastuse olime teinud, siis mõtlesime, et oleks väga huvitav hakata vaatlema, mis on need mõjukad meeldetulemist abistavad tunnused. Oletame, et hakkame tegema katseid, kus hoiame meeldejätmise tingimused konstantsena selliselt, et meil tekiks kaks gruppi inimesi, mis selle eksperimendi loogika seisukohalt on identsed. Meil on seega kaks rühma identseid ajusid. Selle katse tulemusel me saame teada, et teatavad meeldetuletamist või meenutamist hõlbustavad tunnused aitavad paremini andmeid mälust välja võtta ning saame teada miks mõned tunnused on efektiivsed ja teised ei ole. Sellel momendil me jõudsime tõelise vastuoluni. Traditsiooniline vaade oli täpselt ära määratlenud, miks mõni tunnus on väga efektiivne. Selle põhjuseks on see, et mälust otsitava ja otsimist hõlbustavate tunnuse vahel oli juba varem seos. Näiteks kui minul on üks sõna, mida ma tahan, et katseisik mulle seda hiljem ütleks, näiteks sõna “tool”, siis ma panen selle nimekirja, mida ta püüab pähe õppida ja kui hiljem talt küsida: “Ütle mulle kõik need sõnad, mida sa mäletad”, siis ei pruugi sõna “tool” meelde tulla. Kui ta nüüd tooli ei nimeta, siis ma ütlen talle: “Ma annan sulle väikese näpunäite, vihje. Mõtle laua peale!” Kuna kõik teavad, et laua ja tooli seos on assotsiatiivselt väga tugev, siis loomulikult meenutab laud inimesele tooli. Inimene mõtleb toolile ja tunneb ära oma varasema mõtte. See oli standardteooria. Meie ülejäänud tegevus, ütleme 1966. aastast kuni 1973. aastani, seisnes selles, et lihtsalt näidata, et see universaalselt usutud standardteooria on vale.

See on pikk jutt ja sellega oli hirmus ragin. Seal oli tõesti temperamentide, arusaamade ja eriti põhiliste filosoofiate kokkupõrge. Aga nüüd on see kõik lahendatud. See uuem võitnud seisukoht ongi kodeerimise spetsiifilisuse printsiip mille järgi meenutamist hõlbustava tunnuse aktiivsus ei olene mitte ainult sellest, milline on mäletatav või meenutatav sõna nii nagu seda ütles vana teooria, vaid oleneb ka sellest, kuidas (!) seda meenutatavat mõtet, sõna või mõistet talletati või salvestati.

Katsed, mida me tegime, olid üsna drastiliste tulemustega. Väga paljud ei uskunud alguses ja lükkasid need tulemused ilma pikemata tagasi. Üks näide. Kui katseisikule näidati sõnade nimekirja, milles on ütleme sõna “tool”, siis võib juhtuda, et hiljem kui seda sõna talle näidata, siis ta ütleb, et ta seda ei mäleta. See tähendab, ta ei tunne sõna ära. Aga kui me anname talle sõna enda asemel mingi teise tunnuse ja küsime kas see meenutab talle midagi, siis ta annab vastuseks “tool”.

Nimetasime selle tulemuse “meenutatavate sõnade mitteäratundmise” fenomeniks või printsiibiks. Võrdlemisi paradoksaalne fenomen, kuna igaüks teab, et palju lihtsam on asju ära tunda kui neid meenutada. Klassikalise teooria kohaselt oli samuti võimatu, et inimene saaks midagi meenutada, ilma et ta seda samavõrdselt ära ei tunneks. Me tegime need katsed ära ja sellega oli jälle palju raginat. Esiteks ütlesid inimesed, et seda fenomeni ei eksisteeri. Ja kui nad pikapeale pidid sellest seisukohast loobuma, siis nad ütlesid, et see fenomen ikka tõepoolest eksisteerib, kuid ta ei tähenda seda, mida meie arvame. Ja kui nad ka sellest seisukohast pidid loobuma, siis nad ütlesid (ja nii on see teaduses alati!), et kõik on seda niikuinii kogu aeg teadnud. See oli väga huvitav. Nüüd on asi niikaugel, et see viimane, ma loodan, et viimane, lahing selles sõjas on nüüd peetud. Üks viimastest vastuväidetest oli see, et see fenomen esineb ainult niisuguste sõnade puhul, millel on mitu tähendust.

Vastuväide oli, et sõnadel nagu “tool” võib olla mitu tähendust. Kui inimesed teevad äratundmistesti, siis nad mõtlevad sõna ühe tähenduse peale, meenutuse katses tulevad nad aga sõna teiste tähenduste peale. Kuna sõna tähendus pole sama mõlemas testis, siis pole seal midagi imestada, kui mõnikord inimene ei tunne ära sõna, mida ta on suuteline meenutama. Kriitikud olid kindlad, et kui keegi teeks samasugused katsed sõnadega, millel on vaid üks tähendus, siis seda enam ei juhtu, et katseisik ei tunne ära sõna, mida ta on võimeline meenutama. 1977. aastal tegime Olga Watkinsiga (Tulving & Watkins, 1977) katseid, kus kasutasime meeldejäetavate sõnadena ainult niisuguseid, millel on üksainus vaste nagu näiteks “maavärisemine”, “abielurikkumine” või “käesurve”. Käesurve on käesurve ja abielurikkumine on abielurikkumine. Inglise keeles on adultery väga täpne mõiste. Selgus, et tulemused olid täpselt samasugused kui “tooli” ja teiste sõnadega, millel võiks olla mitu tähendust. Siis ütlesid kriitikud jälle, et see ei tähenda midagi, kuna on olemas erinevaid abielurikkumisi ja erinevaid maavärisemisi. Ja nad olid kindlad, et samasugust fenomeni ei saa iialgi korrata tuntud inimeste nimedega. Siis me tegimegi Lars-Göran Nilssoniga, kes on Umeå ülikooli professor ja kes oli aasta aega Torontos katsed linnade nimedega, nagu Toronto, Stockholm, New York, või siis kuulsate inimeste täisnimedega, nagu näiteks Sigmund Freud, George Washington, Florence Nightingale jt.

Need inimesed on tõesti unikaalsed. Tulemused olid täpselt samad, mis nad olid niisuguste sõnadega nagu “tool” ja “abielurikkumine”. Nii nagu varasemates katsetes, ei tüssanud me katseisikuid: me kohe alguses ütlesime, et pane tähele, siin nimekirjas on George Washingtoni nimi ja me hiljem testime kas sa seda mäletad. Me andsime neile ka mingi tunnuse, mis on mõte või idee, mille abil George Washingtoni nimi salvestada mällu. Katses me sugereerime või anname katsealusele idee, millises struktuuris või kontekstis need nimed tuleks meelde jätta. Näiteks me ütleme inimesele: “Ta oli kõige esimene omasuguste pikas reas, aga ainuke, kes ratsutas hobuse seljas.” See on selline vihje, mis George Washingtoni kergesti meelde ei tuleta, aga kui see seostub George Washingtoniga, siis hakkab katseisik kohe mõtlema, et ta on esimene Ameerika presidentide hulgas ja kuna teda sageli kujutatakse hobuse seljas, siis tal tekib ahaa-elamus. Või kui me ütleme: “Ta läks sõtta, kuid mitte sinna laulma”, siis inimene järsku taipab ütelda – Florence Nightingale. Kui me küsime nüüd äratundmise testis George Washingtoni kohta siis inimene võib vastata “ei”. Mõnikord, mitte alati. Meid huvitavad need korrad kui ta ütleb “ei”. Kui me neil kordadel küsime, kes oli esimene pikas reas, aga ainuke hobuse seljas siis tuleb inimesel meelde – “Ahaaa, George Washington!”. Ja tulemused näevadki täpselt samasugused välja kui teiste sõnade puhul.

Niisuguseid katseid on tehtud nüüd väga palju ja tulemused on alati ühesugused. Olenemata sellest, missuguseid sõnu me kasutame, kas inimesed teavad või ei tea, mis on selle eksperimendi eesmärk, millised on äratundmise testi tingimused, kui pikk on õppimise ja testimise vahe, mitu korda inimene näeb sõnade nimekirja, mis tal tuleb meeles pidada ja nii edasi. Olulised on vaid üldised tingimused, mis määravad äratundmise protsendi. Paljudest eksperimentidest kokku saame kõvera, mida nimetatakse Tulvingu-Wisemani funktsiooniks (Tulving & Wiseman, 1975). Mõned hakkasid seda nimetama Tulvingu-Wisemani seaduseks, kuna sellele ei paistnud kaua aega erandeid olevat. Nüüd on mõned erandid selgunud ja viimase viie aasta tegevus ongi olnud selle uurimine, kuidas nendest eranditest aru saada selle üldise seaduse piirides. Ja see on meil õnnestunud, nii et meie arvates me teame praegu täpselt, millal need erandid esinevad ja millal neid ei ole.

Psühholoogias on tekkinud selline huvitav olukord, kus looduses ilmneb teatav regulaarsus, teatav korrapärasus vaatamata paljudele üksikutele faktoritele. See on aga üks erijuhtum kodeerimise spetsiifilisuse printsiibist. Selle üle oli palju vaidlusi, oli argumenteerimist ja vastuolusid, mis nüüd on tõesti ära jäänud. See printsiip on lõpuks jõudnud kõikidesse õpikutesse ja keegi ei vaidle enam sellele vastu.”

PRAIMING

Trauma või mürgituse tagajärjel mälu kaotanud inimene suudab suure vaevaga mäletada seda, mis temaga kümme minutit tagasi juhtus. Seda üllatuslikum oli aga tulemus, et raskel kujul amneesiat põdevad patsiendid on ühes mälutestis sama edukad kui mälukahjustuseta inimesed (Warrington & Weiskrantz, 1968b). Selgus, et amneesikutel puudub mälu vaid sedalaadi ülesannetes, mis nõuavad varem kogetu verbaalset ja teadvustatud meenutamist. Kuid sellised eksplitsiitsed küsimused nagu “Kas sa mäletad, mida sa tegid eile hommikul kell kümme?” või “Kas sõna TUULELIPP oli selles nimekirjas, mida ma natukene aega tagasi näitasin?” ei ole ainus viis, kuidas inimese mälu küsitleda. Amneesikule, samuti kui tervele inimesele, võib ette näidata jada sõnu, nagu TUULELIPP, KROKODILL, VIHMAVARI ja LIBLIKAS, ning siis, lisaks eksplitsiitsetele küsimustele või alternatiivina, neid testida ülesandega, milles nad peavad täitma lüngad sõnades, milles mõned tähed puuduvad, nagu “_ U _ _ _ L _ P _” ja “V_ _ M _ _ _ R _”. Huvitaval kombel said Warringtoni ja Weiskrantzi uuritud amneesikud (kellel oli muidu suuri raskusi õppimisjadas esinenud sõnade äratundmisega) sõnalünkade täitmise ülesandega sama hästi hakkama nagu terved inimesed. Mõlemat liiki katseisikud, amneesikud ja terve mäluga inimesed, sooritasid loomulikult sealjuures sõnalünkade täitmise ülesande palju paremini sõnadega, mida nad olid hiljuti näinud (näiteks kõik sõnad õppimisjadas). Tähendab, nad toetusid oma mälule! See avastus, et amneesikute mälu võib olla väga hea, kui seda erinevalt testitakse, oli täiesti ootamatu ja sellepärast jahmatav. Kuigi see tähelepanek oli avaldatud parimas ja loetavaimas ajakirjas, oli selle mõju mälu uurimisele üllatavalt väike, kuna sellel puudus teoreetiline side ülejäänud teadmistega mälust ja selle tegevusest. Kulus hulk aega, enne kui see tähelepanek seostus paljude teiste samalaadsete tähelepanekutega, mis paigutas selle õigele teoreetilisele taustale. Oli vaja jällegi Endel Tulvingu intuitsiooni, et huvitavas tähelepanekus ära tunda seni kirjeldamata mälu alaliik, mida tänapäeval tuntakse praimingu (priming) nime all (Tulving & Schacter, 1990). Otsustavaks teguriks siin olid katse tulemused (Tulving, Schacter & Stark, 1982), mis näitasid, et ka normaalse mäluga inimeste (üliõpilaste) juures ilmneb lüngatäitmise katses lahknevus õpitud sõnade mäletamises ja produtseerimises: õppurid täitsid lünki sama hästi nii nendel sõnadel, mida nad mäletasid õppimisjadast, kui ka nendel, mida nad olid küll näinud, kuid ei suutnud meenutada. Kuna amneesikutel on episoodiline mälu oluliselt kahjustunud või – nagu K. C. puhul – täielikult puudu, siis nende praimingu olemasolu samas ulatuses nagu tavainimestel annab tunnistust iseseisvast ja sõltumatust mäluvormist. Kuna see mäluvorm ei nõua sõnalist ja teadvustatud meenutamist, siis võib temast kõnelda kui implitsiitsest või ka teadvustamata mälust.

HERA

Endel Tulving rääkis kunagi oma kohtumisest tuntud loodusteadlasega, kes, kuuldes, et tema kaasvestleja on psühholoog, küsis kõige leebemal ja meeldivamal viisil, kas psühholoogias on ikka veel kohustuslik panna uuritav lamama kušetile, nii et ta ei näeks seda, kes talle küsimusi esitab. Läinud sajandi viimast kümnendit kutsutakse aju dekaadiks, eelkõige sellepärast, et terve ja puutumatu aju töö jälgimise võimalused täienesid ennenägematu ulatuse ja kiirusega. Tänapäeva meetodid võimaldavad hämmastava täpsusega kindlaks määrata, milline ajuosa on aktiivne mingi konkreetse ülesande lahendamisel. Paljud psühholoogid vaatasid aju- ja närviteaduste edusamme suure kahtluse ja ka hirmuga neile tundmatu valkonna ees. Teised nägid aga närviteaduste (neuroscience) arengus väljakutset ja uute, seni puudunud võimaluste avanemist. Endel Tulving oli üks esimesi, kes uutest võimalustest kinni haaras ja kes võib oma psühholoogitiitlile lisada julgelt närviteadlase oma.

Kodeerimise spetsiifilisuse lõigust peaks olema selge, et on võimalik, pealegi üsna lihtsalt, eristada vaimseid protsesse, mis on seotud mingi informatsiooni mällu salvestamisega ja hiljem sealt ammutamisega. Omades võimalust jälgida inimese ajus toimuvat, tekib kohe soov teada saada, millised ajuosad on seotud mäluga. Kus asub mälu ajus? Kas mällu salvestamise mehhanismid on needsamad, mille abil mälust andmeid välja loetakse? Kas salvestamine ja mälust ammutamine toimub ajus samas kohas? Analüüsides üha enam ja suurema kiirusega kogunevaid katseandmeid, mis on saadud maailma erinevates uurimiskeskustes, pani Endel Tulving tähele, et “mällu kirjutav” ja “mälust lugev” seade ei asu ajus samas kohas. Kui kogunenud uurimused kokku võtta, siis selgub üllatav korrapära: vasak prefrontaalne ajukoor on valikuliselt seotud episoodilisse mällu salvestamisega, samal ajal kui parem prefrontaalne ajukoor on rohkem seotud episoodilisest mälust andmete väljalugemisega (ammutamisega). See tulemuste muster sai nimeks HERA: ajupoolte salvestamise/ammutamise asümmeetria (Hemispheric Encoding/Retrieval Asymmetry) (Tulving, Kapur, Craik, Moscovitch & Houle, 1994). Üha uued andmed kinnitasid seda ootamatut seaduspära ja HERA muutus pelgast oletusest arvestatavaks hüpoteesiks (Nyberg, Cabeza & Tulving, 1996).

Jälle oli Endel Tulving koos oma kolleegidega sattunud millelegi ootamatule ja uuele. Kuigi HERA mudeli teatavaks tegemisest on möödunud vaid kaheksa aastat, on seda 1994. aastal ilmunud artiklit 2002. aasta alguseks teised uurijad tsiteerinud 445 korda.

KRONESTEESIA

Juri Lotman määratles kultuuri kõige sellena, mida kantakse ühest põlvkonnast teise mittepärilikul viisil. Sellises määratluses ei ole aga kultuur inimesele ainuomane. Näiteks vabas looduses elavatel šimpansidel on selles tähenduses olemas kultuur, sest on olemas sadakond oskust, harjumust ja z‡ esti, mis on erinevates šimpanside ühiskondades erinevad ja mida ahvilapsed õpivad jälgides oma vanemaid ja kaaslasi. Mis aga teeb inimkultuuri teistest loomakultuuridest erinevaks?

Endel Tulving pakkus hiljuti välja mõtte, et selleks eristavaks jooneks on meie autobiograafiline mälu, mis eeldab võimet tajuda ja teadvustada aega (vt artikkel “Kronesteesia: subjektiivsest ajast teadlik olemine” selles kogumikus). Kui me tahame, siis sulgeme silmad ja mõtleme sellele, mida me tegime kümme minutit tagasi või kuidas me tähistasime oma viimast sünnipäeva. Samuti võime mõelda sellele, mida hakkame tegema homme või järgmisel nädalal. See on üks märkimisväärsemaid võimeid, millega loodus on inimest varustanud – tajuda aega, milles eksisteerime. Võime tajuda aega muudab oluliselt seda, kes me oleme ja kuidas elame.

Tulvingu oletuse kohaselt on kronesteesia – võime tajuda aega – üks inimkultuuri liikumapanevatest jõududest, võimalik, et kõige kriitilisem. Mõte on lihtne: teadvustatud teadmine tuleviku olemasolust on tarvilik, kui mitte piisav eeltingimus, et muuta märkimisväärselt ümbritsevat keskkonda. Konkreetsemalt seisneb hüpotees (Tulving nimetab seda “kronesteetilise kultuuri hüpoteesiks”) selles, et tsivilisatsiooni ja kultuuri arenguks ning püsimiseks on inimesel hädavajalik olla teadlik iseenda ja oma järeltulijate jätkuvast eksisteerimisest ajas, mis sisaldab mitte ainult minevikku ja olevikku, vaid ka tulevikku. Loom, kes ei suuda ette mõtelda, mis võib juhtuda tulevikus, on vähetõenäoline kandidaat algatamaks tegevusi, mille kasu on märgatav vaid füüsiliselt veel mitteeksisteerivas tulevikus. Sellise looma käitumine on täielikult juhitud füüsikaliste ja bioloogiliste seaduste poolt. Need seadused toimivad lineaarses ajas: minevik saab mõjutada olevikku ja olevik saab omakorda mõjutada tulevikku, kuid seal pole mingit võimalust, et tulevik, mida veel ei eksisteeri, võiks mõjutada seda, mis toimub olevikus. Pole mingit võimalust peale üheainsa: peab olema tulevik, mis eksisteerib kellegi teadvuses, mille teeb võimalikuks kronesteesia. Seega on kronesteesia trikk, mille loodus leiutas selleks, et mööda minna iseenda fundamentaalsest aja ühesuunalisuse seadusest.

KOLMKÜMMEND AASTAT HILJEM

Viimase kolmekümne aastaga on mälu uurimine märgatavalt muutunud. Me teame, et mälu pole lihtne mehhanism, vaid kogum erinevatest vaimsetest kapatsiteetidest. Ühe mäluliigi olemasolu või puudumine ei tähenda tingimata, et kõik teised mäluliigid peaksid samuti olemas olema või samal ajal puuduma. Ühes oma viimastest artiklitest kirjutab Endel Tulving, et nägemine peab olema, võrreldes inimese eluloolise, episoodilise mäluga, üsna lihtne nähtus, sest loodus on selle mitmel korral uuesti leiutanud (Tulving, 2002). Inimese mälu, mis võimaldab selle omajal mitte ainult ajas tagasi, vaid ka edasi rännata, on tekkinud aga vaid üks kord. Paljude uurijate kannatlik töö ja ka ootamatud geniaalsusesähvatused on meid viinud palju lähemale selle unikaalse võime mõistmisele. Praktiliselt kõik olulisem, mida me inimese selle võime kohta tänapäeval teame, on kokku võetud käsiraamatusse, mille üheks toimetajaks on Endel Tulving (Tulving & Craik, 2000).