Читать книгу Mälu - Endel Tulving - Страница 8

Mälu ja õppimine on tihedalt seotud. Mõlema puhul on tegemist tegevuste ja informatsiooni omandamise ja säilitamisega. Kuid ajaloolistel põhjustel on need kaks uurimisala läinud eri teed, mille tulemusel on tekkinud kaks erinevat uurimisvaldkonda. Kuigi valdkonnad osaliselt kattuvad, on palju erinevusi küsimustes, mida püstitatakse, meetodites, mida kasutatakse, ja järeldustes, mida tehakse.

Mälu uurimine on tavakohaselt keskendunud uue teadmise omandamisele, selle säilitamisele lühema või pikema aja jooksul ja selle taastamisele meenutuse (retrieval) vormis. Varemnähtud või – kuuldud sõnalise materjali meeldetuletamine (recall) või äratundmine (recognition) on näited tüüpilistest nähtustest, mille vastu mälu uurija huvi tunneb. Õppimise uurimine on seevastu huvitunud harjutamise või kogemuse tõttu toimunud tegevuse muutustest, mis kestavad tavaliselt küllalt pikka aega. Klassikaline ja operantne tingimine on iseloomulikud õppimise näited.

Traditsioonide erinevuse tõttu kõnelevad psühholoogid eri keelt, kui nad räägivad õppimisest ja mälust. Õppimise võtmemõisted on õppimine (learning) ja oskus (performance), tingitud ja tingimatu stiimul, vastus/reaktsioon, generalisatsioon ja diskrimineerimine, sarrustus (reinforcement), kustumine (extinction) ja karistus (punishment). Mälu uurimise võtmesõnad on teised: informatsioon, meeldejätmise ühik, andmete töötlemine, mälu hoidlad, salvestamine, taastamine, meenutamine ja äratundmine, unustamine, erinevus olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel. Kuna valdkonnad on omavahel seotud, siis pole üllatav, et mõistetel on paarilised. Näiteks vahe tegemine õppimise ja oskuse vahel on rööpne eristusega olemasoleva ja kättesaadava informatsiooni vahel. Kustumine on unustamise rööpmõiste. Kuid teistel mõistetel puuduvad paralleelvormid. Näiteks mälu peatükis ei leia midagi sellist, mis meenutaks sarrustust või karistust, ja arutlustes klassikalise või operantse tingimise üle ei mainita kordagi meenutamist või äratundmist.