Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 10

See juhtus päev pärast USA presidendivalimisi. Mu postkasti saabus ahelkiri, teemaks „Divided States of America” ehk „Ameerika jagunenud osariigid”.

Nüüd olen oma Ameerika meiliaadressile saanud neli erinevat päritolu, aga samasuguse sõnumiga maakaarti. Sõnumiks muidugi see, et ühe USA sees on kaks riiki. Sõltub kaardi autori ja levitaja päritolust, mismoodi on tähistatud traditsiooniliselt vabariiklasi toetavad ehk siinkeeli punased osariigid – Jeesusemaa, Võhiklikud maakad, Texase ühendriik, Tõelised patrioodid... Sinised osariigid ehk need, kes seekord valisid demokraatide kandidaati John Kerryt, on kujutatud ühtedel kaartidel üheks riigiks Kanadaga, teistel omaette riigina, nimeks Vabaduse ja Hariduse ühinenud Osariigid või Inimesed, Kes Võhiklike Maakate Pärast Häbenema Peavad... Või hoopis põlastavalt Anti-Ameerika. Sinisesse punti kuulub kogu USA läänerannik ja riigi kirdeosa, teisisõnu läänelike suurlinnade piirkonnad: California, Washingtoni osariik, Washington DC, New York, Uus-Inglismaa ja Suure Järvistu piirkond.

Teine huvipakkuv saadetis, mis mitu korda mu postkasti jõudnud, on palvekiri Kanadale: USA siniosariigid paluvad end adopteerida. Kiri on päris naljakas, opereerides samas reaalsete majanduslike faktidega: demokraatlikele osariikidele kuulub põhiosa USA majanduse ja hariduse alustaladest.

Kas see on nali? Auru väljalaskmise vahend? On inimesi, kes ideega leebes toonis mängivad, stiilis: „George Bushi ja John Kerry riigid peaksid kätlema ja sõbralikult lahku minema, nagu tegid tšehhid ja slovakid.” Aga suur osa noori siniosariiklasi on tõsiselt tigedad ja täis indu moodustada iseseisev riik. „Miks peame meie, kiiremini areneva majandusega osariigid, kinni maksma nende lollusi, alates Iraagi sõjast ja lõpetades lihtsa faktiga, et nad vajavad isegi oma maanteede korrashoiuks meie raha?” kõlab näiteks küsimus ühest netifoorumist.