Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 8

Möödunud esmaspäeval oli Ameerikas memorial day – sõdades hukkunud ja kannatada saanud inimeste mälestuspäev. Enamik rahvast oli tänavatel punasinises riietuses, trummide ja pasunate saatel marssisid üle kogu maa tuhanded paraadid ning toimusid lipukeste ja vanikutega ehitud aiapeod.

Kavatsesin meie paraadile järgneval aiapeol viia jutu mind huvitavale teemale, nimelt „Mismoodi suhtuvad ameeriklased Abu Ghraibi vangla skandaalisse tänase päeva kontekstis”. Mainisin seda mõtet enne ka oma ameeriklasest abikaasale.

„Ära seda küll tee,” palus Justin. „See oleks ebaviisakas – täna sellist teemat üles võtta!”

„Tõesti või? Ma arvasin, et ka vanglas mõnitatud ja piinatud iraaklased on sõjaohvrid, seega tänase päeva peategelased?”

„Muidugi on. Aga usu mind, see teema rikuks peo ära. Kui sa tahad midagi niisugust küsida, ma annan sulle internetiaadressi, kus on poliitikahullude foorum.”

Just selline on enamiku ameeriklaste reaktsioon teisel pool maakera, „nende” (nagu ameeriklased omavahel moslemeid nimetavad) juures juhtunule. Aiapidu möödus rõõmsas meeleolus, räägiti naabritest ja sugulastest ning grilliti hamburgereid ja hot doge. Ma ei hakanud pidu rikkuma.

Mäletan seda päeva, kui esimest korda vanglaskandaalist kuulsin. Vastikustundega vaatasin ära need kurikuulsad pildid, aga pärast CNN-likku entusiastlikku hüüet „Kohe veel täpsemalt!” lülitasin teleri teisele lainele. See tekitas liiga suurt vastumeelsust. Nagu ka kõik need kriminaalkroonika saated, mille olemasolu ja sisu sa küll tead, aga ei taha nendega oma päeva ja tuju rikkuda.

Ent Ameerikas ei saa selga pöörata teemale, mis on parasjagu meedial hambus. Ning järgnevate nädalate jooksul sai televisioonis ja ajalehtedes kuulda-näha vanglaskandaali üksikasju. Intervjuud piinajate-vangivalvurite sugulastega ning ka nende endiga, lisaks analüütikute hüpoteesid ja vestlusringide retoorilised küsimused „Kuidas sai see võimalikuks?”.

Aga õhtusöögi juures või koosviibimistel seda teemat ei arutatud.

Olin üllatunud, sest polnud midagi sellist varem näinud: mind ümbritsevad inimesed on küll huvitatud meedias kõlksuvast skandaalist, aga ei taha sellest rääkida. Iga kord, kui olen püüdnud teemat üles võtta, keerdub see mujale. Tüüpiline on pööre: „Selle skandaali pärast ei meenuta keegi seda head, mis Ameerika on Iraagis korda saatnud. Kõik need ehitatud koolid ja elektrivõrgud ja terveks ravitud lapsed...” Peagi vajub ka see teema laiali.

Kas see on väsimus sõjast? Väsimus oma riigi rollist maailmaareenil, mida endale enam hästi seletada ei osata? Segadus sellest, et „nemad” (ehk moslemid) nii teistmoodi on kui „meie”, ja miks küll „teised” (ehk Euroopa) meid „võitluses” üksi on jätnud?

Mille vastu ja mille eest see võitlus käib, seda need põgusad vestlused ei puuduta, ei üritagi. Vähem kui poolteist aastat tagasi vallutas koduseid seltskondi vestlus Ameerika rollist demokraatia toomises teistesse maadesse või massihävitusrelvadest Iraagis, aga enam sellistel teemadel ei räägita. Maailm on liiga keeruliseks muutunud. Selles ei saa otseselt süüdistada mitte kedagi neist lihtsaist, heasüdamlikest ameeriklastest, kes eelistavad peegli ees mediteerimisele burgereid grillida ja paraadil uhkelt tütrele ning naabritele lehvitada.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, juuni 2004.