Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 9

Kes on viimaste nädalate räägituim mees USA-s? Mu oma tütre ristimispidu päädib vaidlusega, kus itaallastest peresõbrad kirglikult manavad: „Miks te lasete sel paksmaost populistil endaga niimoodi manipuleerida!”

See mees, kes on pärastlõunapeod kirglikuks kütnud, vaatab vastu ka värske ajakirja Time kaanelt. Michael Moore, dokumentaalfilmitegija, uurimas „temperatuuri, mil demokraatia põlema läks”, tulemuseks film „Fahrenheit 9-11”.

Lähen uudisteost vaatama ava-nädalavahetusel. See on film, mille suurlevitaja Walt Disney Co on lobby survel otsustanud ringlusest kõrvale jätta ja mille näitamiseks on loodud oma indie-majandusühendus. Kellelgi pole aimu, kui kauaks film jooksma jääb. Nii pole imestada, et kõigepealt pean seisma järjekorras, mis on poole pikem, kui oli näiteks „Harry Potterite” ava-nädalavahetustel. Rahvas mu ümber on kah teistsugune kui „Potteri” või „Matrixi” ajal. Vanem kindlasti. Ning õhus on teistmoodi pinge. Kunagi varem pole ma näinud, et võõrad omavahel piletijärjekorras pikalt vestlusse laskuvad. Seekord aga hakkab keegi keskealine mees oma kahe sõbraga valjul häälel arutama, et oleks vaja luua riigijuhtide õppeasutus, ning kohe liituvad vestlusega teised. Justkui poliitikaklubi.

Selge see, et oleme üheskoos osa saamas millestki rohkemast kui lihtsalt kinematograafia sündmus. Vähemalt sel esimesel nädalavahetusel tähendab filmi vaatamine või mittevaatamine võimalust oma rahakoti ja jalgadega hääletada. President George Bushil on, leebelt öeldes, aeg lahkuda – niimoodi arvajad leiab kinosaalidest. Või on film alatu faktide moonutamine ja tobe samm demokraatide presidendikampaanias? Sedasi mõtlejaid täna kinodest ei leia. Niisuguse vastasseisu on igatahes esile toonud mitu rahvaküsitlust eelmise nädala jooksul, ja ka mu enda kõrv kinnitab seda esimesest hetkest, kui avakaadrid jooksma hakkavad. Kui siin saalis ka istub mõni praeguse presidendi pooldaja, siis tunneb ta end jõuetu vähemusena filmile innukalt kaasa elava publiku seas. Vihase naeru ja pilkeplaksutused teenivad õige mitu George Bushi mõttetera või tema näovigurid hetk enne otse-eetris sõja alguse kuulutamist. Õõnes piinlik vaikus valitseb neil hetketel, kui näidatakse Iraagis toimuvat.

Saalis süttib tuli. Inimesed ei kiirusta minekule. Mõned pühivad pisaraid – on need naerust või nutust, mis sellel vahet.

Õue pääsedes seisame silmitsi uue rahvakogumiga: paar noormeest küsivad isikuandmeid. Huvilisi jätkub, aga paljud astuvad mööda: „Tänan, olen juba registreeritud!” Siin riigis peab end enne kirja panema, kui tahad valimisel osaleda. Ennustatakse, et sel aastal tuleb välja rekordarv inimesi, ja oma osa selles mängivad just Michael Moore’i poolt üles köetud kired.

Mõni päev hiljem, popkontserdil. Lõpuovatsioonidesse hõikab Annie Lennox: „Ja kõigil teil, kallid kaaskodanikud, soovitan minna vaatama filmi „Fahrenheit 9-11”!” Publiku seast kostab kõrvulukustavalt segiläbi „Buu!” ja „Jee!”.

Ükskõikseid jääb aina vähemaks. Enam pole kahtlust, et see on läbi aegade populaarseim dokumentaalfilm, tõugates troonilt Moore’i eelmise filmi, mille eest ta sai möödunud kevadel Oscari ning kasutas võimalust otse-eetris pere tänamise asemel oma riigi juhtkonnale „häbi!” öelda.

„Fahrenheiti” menu kasvab nüüd ka Bushi pooldajate arvelt. Küll räägitakse rahvasuus ja meedias neist, kes filmi ajel on muutnud oma poliitilisi vaateid, rohkem aga kuuleb vabariiklaste suust põhjendust: „Ma pean seda populistlikku soga nägema, et osata kritiseerida.” Kuuldavasti on Michael Moore välja pannud preemia sellele, kes suudab filmis avastada faktivea. Ja kuuldavasti on peagi linastumas kaks uut dokumentaalfilmi, mis omakorda Michael Moore’i naeruvääristavad.

Alanud on uutmoodi relvadega presidendikampaania.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, juuli 2004.