Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 7

Olen nüüd USA-s elanud kaks kuud. Iga päevaga jõuan üha rohkem ameerikalikkuse tuuma juurde: kui telekas lahti klõpsida ja dramaatiliselt sisse hüütud uudiseid jälgida, haarab mindki see üldrahvalik õõv.

Maailmas on just praegu midagi kohutavat teoksil ja kui sa ei jälgi pidevalt uudiseid, siis oled kadunud hing! Mitte ainult sõda. Ka näiteks maod tagahoovides, lasteahistajad raudteejaamades või õpetajad, kes koolides laste silme ees botaanikaklassis ülearuseid jänesepoegi tapavad... See kõik võib juhtuda ka sinuga ja sinu lapsega, nii et ole informeeritud ja valvel.

Uudiste vahel on reklaamid, iga aastaga aina suurenev osa neist räägib retseptiravimitest. Kui enne võisid veel loota, et oled ähvardava maailma käest terve nahaga pääsenud, siis pärast reklaamiseanssi sa selles enam nii kindel pole. Mõjusates piltides moonduvad toiduained naelteks ja knopkadeks ning saame teada, et toidu happelise reaktsiooni tagajärgede likvideerimiseks vajame seda-ja-seda ravimit. Peavalu. Depressioon. Kõhukinnisus. Kõhulahtisus. Kõiksugused vähkkasvajad ja südamehaigused, mis sind hiilivalt ründavad. „Need reklaamid on mõeldud selleks, et patsiendid teaksid erinevate ravimite olemasolu ja oskaksid valida,” selgitab mu mehevend, kes töötab suures firmas, mille ainus ülesanne ongi ühele ravimikorporatsioonile reklaame toota. Raha liigub seal ladusalt – tervishoiuäri on Ameerikas hiiglaslik.

Tundub aga, et sama hästi võib neid reklaame nimetada inimeste harimiseks teemal: milliseid haigusi veel endale ja oma lapsele välja mõelda. „Kas teie laps ei suuda oma koolitöid teha? Küsige oma arstilt, teie lapsel võib olla keskendumisraskuste sündroom ja ta vajab seda-ja-seda,” keelitab järjekordne reklaam. Tasapisi taipan, miks näitab siinne statistika nii suurt psühhotroopsete ravimite tarbimist, ja saan juurde veel ühe nüansi mõistmaks ammu kuuldud klišeed, et ameeriklased on nagu suured lapsed. Sellised, kes kõike uut ja värvilist tahavad proovida.

Aga... Kummalisel kombel ongi mul Ameerikas elades tekkinud pisikesed tüütud tervisehädad. Kõht on raske ja pea valutab. Mul vist ongi keskendumisraskused?!... Kas see on enesesisendus või on siin maal tõesti keskkond kuidagi teistmoodi? Paranoiaks annab põhjust veel muugi peale ravimite (loe: haiguste) reklaamide ja peale terviseuudiste (näiteks on värske uuring avastanud, et liigne puuviljade söömine põhjustab Parkinsoni tõbe või liigne tuunikala söömine kroonilist väsimust).

Nimelt saab meediast hirmutatud inimene uue paranoialaengu supermarketist toitu ostes. Kui ühe firma liha on pakitud uhkesse pakendisse teatega „meie kana on kasvatatud ilma antibiootikumide ja keemiata”, siis kas see tähendab, et ülejäänud kümne firma kanad seda pole? Millest näiteks koosneb mustika-kakuke, mille sees polegi mustikaid, vaid mingi rida keemilisi ühendeid ning ainsa tuttavana jahu? Miks on dieetjäätise karbi peale ühe koostisosana kirjutatud „kumm”? Pole imestada, et ma noogutan, kui kuulen teleris teoretiseeritavat teemal, et ameeriklaste epideemilise ülekaalulisuse, nagu ka paljude muude tervisehädade põhjuseks võivad olla inimkehale sobimatud toidulisandid.

See kõik aitab mõista, miks eelistavad inimesed siin üha enam mahetoidu supermarketeid. Enam pole need pisikesed poekesed, vaid suurekäibelised ja keskmisest kallimate hindadega ostukeskused, kus käies te teate, et tooted on vana kombe kohaselt sõnniku ja värske õhuga rikastatud ning lihakehad on pärit keemiavabadelt vetelt ja aasadelt.

Kahju vaid, et sõjauudiste vastu samasugust abi ei saa osta. See hingeahistus jääb.

Ilmunud ajalehes Eesti Ekspress, mai 2004.