Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 5

Elasin kuu aega keskklassi Ameerika pere kostilisena. Mitu kilo ma selle üheainsa kuu jooksul juurde võtsin, ei õnnestunudki kindlaks teha: seal peres oli küll kolm suurt külmkappi, aga ei ühtegi kaalu.

Esimene hetk Ameerikas. Mu sõber Justin ja tema ema on mulle lennujaama vastu tulnud. Kell on pool kümme õhtul, seega pool viis varahommikul Eesti aja järgi. „Tänan, ei! Kindlasti mitte!” olen konkreetsuse kehastus, kui mu võõrustaja perenaine küsib, mida ma süüa tahan. Lisan: „Sõin juba lennukis!”

„Oh, ega siis lennukisöök toida!”

Mainin ettevaatamatult, et viimasest lennukisöögist on möödas umbes kaks ja pool tundi.

„Siis on sul kõht juba tühjaks läinud!” Veel ei tea ma, et siin on kombeks ka vaid tund aega pärast rammusat õhtusööki kinno minnes osta igaühele ette tuututäis popkorni ja miks mitte teine tuutu komme.

Jälgin, kuidas ema ja poeg arutavad pikalt ja kirega, kas peatuda hiina, india või mehhiko toidukoha juures, et süüa koju kaasa osta, ning mida täpselt osta. Gurmaanlik diskussioon kestab üle ootuste kaua, lõpuks jääb peale hiina restoran ja me sõidame läbi tuledes öö New Yorgi äärelinnas kusagile tagasi, teise maantee peale, et jõuda spetsiaalselt hea toidukoha juurde. Vahepeal möödume teistest hiina toidukohtadest, aga nood polevat nii head. Veel ei tea ma, kuivõrd palju tagumiktunde võivad ameeriklased kulutada sellele, et kangekaelselt välja sõita oma lemmiktoidukohta.

Kui jõuame sel õhtul hiina restorani, siis kordan veel, et mulle midagi ei ostetaks, sest ma tõesti ei tahaks täis kõhuga magama minna.

Tundub, et siinkandis ei saa niimoodi toidust loobuda nagu Eestis. Loomulikult ostavad nad ka mulle kaksikpaki ja ma sööngi – viisakusest, ja ehk ka sellepärast, et minus on ellu ärganud õgard, kelle ammu uinutanud olin.

„Ma pole täna midagi söönud, täitsa näljas olnud päev otsa!” kurdab mu ameeriklasest sõber Justin ühel pärastlõunal.

„Nalja teed või?” imestan. „Sõime ju hommikuks müslit, lõuna ajal sõime suppi ja sa oled vähemalt paar kobarat viinamarju söönud. Banaane ja õunu ka!”

„No see siis mingi toit!” kuulen ma vastuseks.

Olen seda juba enne märganud: puuvilju siin peres justkui alavääristatakse. Oluline paistab olevat hoopis proteiin. Kui ühel hommikul söön eelmise õhtu vatsatäit seedides ainult ühe apelsini, küsib Justini ema: „Kullake, kust sa niimoodi oma proteiini kätte saad?” Nemad söövad hommikusöögiks tavaliselt muffineid ja röstsaiu juustuga. Toimub väike arutelu teemal, kas puuvili on ikka vajalik. Mina oma euroopalikult pestud ajuga ütlen, et fruktidest saame portsu eluks vajalikke vitamiine. Pean aga õlgu kehitades ja naeratades alla vanduma väitele „Vitamiine me võtame nagunii!”. See on tõsi, igaüks võtab igal hommikul kapist, kus on kõiksuguseid värvilisi toidulisandeid, vähemalt neli pilli. Küllap see on nende viis end tervislikult tunda.

Näen iga päevaga aina enam, kui toidukultuslik on see kultuur. Telekas on omad kokanduskanalid, lisaks populaarsed köögisaated ka teistel kanalitel. Peaaegu ainukesed raamatud, mida majas leida võib, on riiulitäis kokaraamatuid avaras, kahe tiivaga köögis. Seal on ka kaks külmkappi, täis toitu, ning samamoodi terved kapiread. Köögist läheb uks garaaži, kus on suur külmik, samamoodi pilgeni kaupa täis. See kokku meenutab hulgiladu. Tegelikult ongi perel ühe hulgilao allettevõtjaga leping sõlmitud: sealt tuuakse kaks korda kuus suured kotitäied toitu otse koju. Aga peale selle armastab pereema käia poes ja teha spontaanseid oste.

„On sul üldse ülevaadet, mis söögid on kappides?” küsin.

Vastus on just see, mida aiman. „Ma täpselt ei teagi. Kevade poole teen suurpuhastuse, osal asjadel on ilmselt tähtaeg natuke üle läinud, need tuleb ära visata või vaestele anda.”

Näen, et toitu tehakse või tellitakse siin peres alati varuga – mis alles jääb, visatakse järgmisel või ülejärgmisel päeval ära. Justin selgitab: „Ameerikas on kombeks süüa end nii täis, et rohkem enam sisse ei mahu.” Ta räägib, kuidas ta vahetustudengina Taanis võttis tohutult kaalus alla, sest igal pool olid toiduportsjonid umbes poole väiksemad kui tema kodumaal ja ta oli sunnitud söömise lõpetama enne, kui piir käes.

Hiiglasuuri portsjoneid näen Ameerikas nii kiirtoitlustuskohtades kui restoranides. Tavaline hamburger on korraliku taldrikutäie suurune. Restoranipraad tuuakse ette eesti mõistes kandikul, mitte taldrikul... Mitu korda lõpetan kõhuvalude ja iiveldusega. Ameeriklased tavatsevad niisugustel puhkudel öelda: „Jälle on mul toidukooma!”

Eestis tehtud pitsa on ameerika mõistes lausa dieettoit, taipan ma, kui ühest kiirtoidukohast hiiglasuure pitsa tellime. Lõhnab hästi, aga peale vaadates hakkab mul imelik: see on ju sulavõi, mis toidu pealt vastu läigib. „Kes tahab tervislikumalt süüa, võtab lihtsalt salvräti ja pühib võid vähemaks,” õpetab Justin. Salvrätt jääb hetkega kollast rasvainet täis, samamoodi teine. Söögiisu on kadunud.

Ka koduköögis valitseb võikultus. Meie pereema teeb ka ise süüa (nii mõnigi ameerika pere elab põhiliselt vaid takeaway toidu peal) ja ma näen, kuidas ta valmis keedetud supi sisse ligi pool pakki võid lajatab. „Maitse tuleb parem,” ütleb ta. Eriti hullult mõjub aga mu seedimisele oliiviõli, millega ta pastaroa üle valab. Mitu tundi pärast söömaaega iiveldab mul sees ning tundub, justkui kurk kleebiks ja lämmataks. Ilmselt pole mu sisikond harjunud saama nii rasvarikast toitu.

Muide, seedimislaadi erinevusest annab märku ka see, et pererahvas ei hooli enam puuviljakorvist, mida varustan mina. Alguses haarasid nad näiteks õhtul teleka ette minnes näppu õuna või banaani („Ameeriklane sööb kõike, mis süüa kõlbab!” naerab mu sõber Justin enda üle), aga mõne aja pärast märkan, et olen ainus, kes korvist midagi võtab. Kui korra küsin, milles on asi, seletab Justin kohmetult: „Tead, see ajab WC vahet jooksma... Ma pole harjunud niimoodi puuvilju sööma.” Selge. Teistelt ei hakka ma küsimagi.

Kohalikke naisteajakirju sirvides märkan peagi, et need on teistsugused kui Euroopa omad. Palju rohkem hakkab silma artikleid toidusõltuvusest ning riietumisnippide lehekülgedel võib ridade vahelt leida vihjeid ülekaalulisusele. Pole kahtlust, et see rahvas on end liiga priskeks söönud.

Minu võõrustajapere liikmetest on kaks – pereema ja üks poegadest – üsna tüsedad. Küllap seetõttu ei tule rahvuslik probleem peres eriti jutuks. Siiski, ühel õhtul satume rääkima nende 12-aastasest sugulasest, kes kaalub 160 kilo ringis.

„See on imelik, kui teismeeas poiss, kes peaks jooksma ja jalgpalli mängima, ei suuda ennast liigutadagi, aina istub, vahib telekat ja vitsutab süüa,” arutleb Justin.

Sportivaid inimesi ma siinkandis eriti ei näe. Vahel harva sõidab mõni noor meie majast rattaga mööda. Kindlasti on siin kusagil olemas spordiklubid ja staadionid. Aga nagu Justin ütleb, on spordiklubid kallid, nende peale ei taha rahvas eriti raha raisata, või kui ongi ka raha klubikaardile kulutatud, pole spordi jaoks aega. Ta kirjeldab oma sõprade elustiili: hommikust õhtuni rabavad tööd, kodus eriti süüa ei tee, aga seeeest anduvad ahvatlustele toitu koju tellides, siinses valikus on esindatud ju kõik maailma rahvusköögid. „Kui sa dieeti ei järgi, siis lõpetadki ülekaalulisena.”

See, kui raske on siinses äärelinnas jala liikuda, saab selgeks juba esimestel päevadel. Tahan nimelt jalutades minna raamatukokku, mis asub meie kodu lähedal. Puhkeb arutelu, kes mind kohale viib – igal pereliikmel on oma auto. „Ma mõtlesin, et jalutan, see on ju kümne minuti tee,” tõrjun.

Paus. „Aa, tahad natuke fitnessi teha!” üritab Justini ema mind mõista.

Kui ma siis raamatukogu poole ukerdan, saan aru, millest mind hoida taheti. Siin maastikul pole lihtsalt arvestatud jalakäijatega. Mõlemalt poolt palistavad asfaltteed kahekorruselised ühepereelamud aedade, sissesõiduteede ja suurte mitmeautogaraažidega. Auto vurab auto järel, kõnniteed pole ollagi.

Pärast raamatukogu tahaksin minna kirikuaeda, mis on täpselt teisel pool sõiduteed, otse mu ees. Aga läbi liiklusvoogude suudaks ma riskivabalt murda vaid siis, kui oleksin kah auto. Kõnnin edasi, otsides turvalist kohta, kus pääseda üle tee. Lõpuks jõuan keskkoolini, mille parkla on täis autosid, aga erandlike, autot mitte omavate õpilaste jaoks on mõeldud ka valgusfoor ja jalakäijate ülesõidukoht. Tellin rohelise tule, mõeldes, et huvitav, millal viimati seda foori kasutati. Üle tee saades ukerdan tagasi, kirikuaia juurde. Ka seal saan kultuurilise elamuse: kiriku taga on suur parkimisplats.

Kui lõpuks koju jõuan, olen uhke, et katsumustest terve nahaga välja tulin. Nüüd mõistan, miks sõidetakse autoga igale poole, olgu siis apteeki, supermarketisse või postkontorisse, mis kõik on justnagu siinsamas.

Ma ei näe selle kuu jooksul kordagi, et pereisa ja pereema kusagile kõndima läheksid. Nad küll võtavad seda plaani, rääkides uhkelt, et „Homme läheme koertega jalutama”, aga ikka lükkub plaan edasi ja koerad jooksevad tarastatud tagaaias niisama ringi. Kui me koos Justiniga siis korra koerte jalutuse ette võtame (mõistagi, taas kõigepealt autoga õigesse kohta sõites), räägib pereema sellest telefonis uhkusega oma sõbrannadele. „Noored käisid koertega mere ääres jalutamas, loomad olid pärast nii näljased!”

Nad on väga lahked ja armsad inimesed. Hüvastijätul kingib pereema mulle kaasa, lennuki peal krõbistamiseks, suure tuutu komme.

Eestis olen esimene nädal nagu pohmellis ja tarbin peamiselt teevett ja õunu.

Ilmunud ajakirjas Anne, märts 2003.