Читать книгу Minu Ameerika I - Epp Petrone - Страница 6

Kui ma rahvusvahelises koolitusgrupis neli aastat tagasi Justini, Mitchi ja Kerstiniga tutvusin, ei olnud mul toeks varasemaid kogemusi ameeriklastega.

Esimesel nädalavahetusel korraldati meie rühm Ahvenamaale matkama. Mingil hommikusel hetkel jagati meile šokolaadi – Soome valitsuse kulul, kes üldse kogu selle noorte ajakirjanike koolituskuu kinni maksis.

Mina pistsin oma koguse šokolaadi kohe kinni.

Mõni aeg hiljem: pärastlõunane hingetõmbepaus, enne edasi matkamist. Istusime kolmekesi. Minu ja venelanna Olesja kõrval hakkas ameeriklane (õigemini kanadalane) Mitch oma taskust šokolaadi välja õngitsema. See oli ilus pikk „Tupla”. Vaatasime pika pilguga, kuidas Mitch üksi šokolaadi sööma hakkas.

„Mitch, anna sõpradele ka!” ei pidanud ma vastu. Olesja hakkas kihistama ja neelatas.

Mitch vaatas meid kummalise pilguga. „Te ju saite oma jao! Need on minu omad!” Ja jätkas söömist.

Hiljem ühikas arutasime seda piinlik-naljakat juhtumit teiste mitteameeriklastega.

Poolakas Dorota: „Kas te siis ei tea, et ameeriklased on individualistid? Nad võivad su nina all üksi kommipaki tühjaks süüa. Nende loogika on, et kui sa tahad, siis lähed poodi ja ostad endale ise. Mu ema käis kunagi Ameerikas koolitusel ja ta rääkis hiljem just sedasama: kui tema midagi head sõi, siis pakkus kõigile, aga kui ameeriklased sõid, siis ei tulnud neile pähegi teistega jagada.”

Selle peale hüppas Olesja püsti ja jooksis oma kotti haarama „Devuški, aga mul on kommi!”

Mõni päev hiljem nägin ühika puhketoa diivanil teleka ees teiste hulgas üksinda komme krõbistavat Kerstinit. Nüüd juba teadsin: Ameerika tava on selline.

„Issand, ma sain moskiitolt hammustada!” kajas ühel päeval üle bussi Mitchi ahastav hääl.

Nii mõnigi meist, küllap jälle need endised idabloki omad, hakkasid itsitama. Hea nali – sääsehammustuse pärast karjuda. Aga oli kuulda ka Justini kaastundlik hääl: „Näita!”

Järgnes kahe Ameerikast pärit noormehe murelik omavaheline jutuajamine.

Alles tükk aega hiljem, kui me Justiniga olime lähedaseks saanud, rääkis ta mulle sellest: Mitch oli hirmul, et võis aidsi saada. Sest äkki kandis keegi bussis olijatest HI-viirust ja sääsk hammustas kõigepealt teda, seejärel Mitchi.

Irvitasin kõva häälega.

„Mis siin naerda!” kaitses Justin oma kaasmaalast. „Jevgeni oli meil ju gei ja lõnkus Helsingis kahtlastes öökubides ringi. Kust me teame, et tal aidsi ei olnud.”

Olime sellest rääkides parasjagu meie grupi teisel pikal reisil, Lapimaal. Jalutasime polaaröö valguses baarist kämpingu poole.

„Uuh, vaata, põder tuleb põõsastest!” tegin nalja.

Vaene Justin kahvatas, haaras mul käest ja kiskus mu jooksma.

„Mäletad, kuidas sa Lapimaal põtra kartsid,” narrin teda vahel. Ta ei usu siiamaani, et polnud seal mingit põtra. Ja kui olekski olnud, poleks loom meid taga ajama hakanud.

Nüüd ma tean, et vähemasti see Ameerikamaa osa, mida mina katsuda sain, on loodusest võõrdunud.

Kui me kord Eestis matkal murakate otsa sattusime, hüppasid kõik eestlased marju sööma ja nahistasid mööda raba ringi, aga Justin hüppas fotoaparaadi kallale, tegi meist, unikaalsetest olenditest, pilte ja saatis pärast sõpradele-sugulastele: „Eestlased metsas marju söömas!”

Möödunud suvel Eestis käies julges ta juba ise punase sõstra põõsa küljest marju noppida, kuigi avaldas ikka kartust, kas neid enne suhu panemist pesema ei peaks.

Ilmunud blogis http://eppppp.tahvel.info, märts 2006.