Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 10

Komissar pöördus Number Kahe poole ja mõlemad mehed nägid välja, nagu nad kuulataksid sõnu, mida polnud veel välja öeldud, kuid mis rippusid juba nende peade kohal ja mis oleksid ehk õige tõlgenduse korral lahendanud nende ees seisva mõistatuse.

Nad olid korraks oma iPhone’id helitule režiimile pannud ja kui nad need uuesti tööle panid, hakkasid need järjepanu nõudlikult helisema, millest võis välja lugeda ühtainust: nende ees seisis nende elu raskeim juhtum.

Juba see, et rahva armastatud Grand Old Lady võis kaduda tunnikeseks, oli tähelepanu äratav fakt. Kui kadumisest oli möödas kaks tundi, siis oli see juba šokeeriv, ja poole ööpäevaga oli sündmusest saanud sensatsioon.

„Mitte midagi ... olulist.”

Number Kaks raputas pead. Kriminalistid polnud vana kummutit läbi kammides midagi leidnud ja ega nad olnud sealt midagi õieti oodanudki.

Kuid siiski.

Katteplaadi siseküljele oli liimitud kuupäeva ja aastaarvuga kolletunud sedel. Nüüd lebas see läbipaistvas kilekotis kriminaalkomissari ees laual, täiesti tavaline sedel ja teisalt siiski ka mitte.

„Miks peaks keegi küll ...” Komissar jäi vait ja vahtis sedelile kirjutatud kirjarida.

Number Kaks teadis küll, kuidas küsimus peaks jätkuma, kuid oli vait.

„Ühesõnaga, testamendil pole ... ja selle asemel on seal hoopis üks kolletunud sedel, millel siis on kuupäev ja aastaarv, mis ...”

„... ei anna mingit mõtet kokku.” Seekord lõpetas Number Kaks ülemuse mõttelõnga.

„Kuupäev, mis ...”

„... on üle neljakümne aasta vana, kuigi analüüs näitas, et ...”

„... see oli kirjutatud üsna hiljuti ... sinise pastapliiatsiga.”

Viimane infokild jäi kuidagi põhjendamatuna õhku rippuma.

Kriminaalkomissar hoidis seda imelikku leidu sõrmede vahel valguse käes, justkui võiksid füüsiline kontakt ja esimesed päikesekiired anda mingi vastuse.

„Miks kirjutab keegi igivana kuupäeva ja kleebib selle sinna leskproua kummuti külge?” küsis ta.

Siis jätkas ta veelgi vaiksemal hääletoonil: „Selle juures on midagi erilist ...”, aga jäi jälle tasa, just nagu oleks see veidi imelik sõna vähemalt tema huulil blokeerinud vormimisjärgus mõtte.

„Jah, võib-olla on kõik inimesed erilised,” ütles Number Kaks, kes oli täheldanud ebatavalist vaikimist mehe puhul, keda ta tingimusteta imetles. „Me sünnime erilistena ... ja me sureme erilistena.”

Nii filosoofiliselt polnud see maalähedane mees Komissari kuuldes end varem väljendanud. Komissar kallutas end ettevaatlikult tema poole ja vastas: „Kui me kõik oleme erilised, oleks see juba normaalne, aga ma arvan kahjuks ... ja panen tähele ... et selles asjas on midagi, millega me varem kokku puutunud ei ole. Nõnda mulle tundub. Meil pole veel pooltki teada. Ja võib-olla üldse mitte midagi.”

Tema alluv ei vastanud ja seda oli rohkem kui küll.

Ta tundis täpipealt samamoodi.