Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 12

Kriminaalkomissari kõne Palle Blegmanile suunati peaministrile kantsleri kaudu. Kantsler oli pikk ja kõhnavõitu mees, kes oli kuuldavasti olnud nooruses küllaltki agressiivne ja kõrge lennuga punasotsialist, enne kui temast sai poliitikateaduste magister, kes kuulus nüüdseks riigi kõige võimukamate ja usaldusväärsemate meeste hulka.

Kui ka üks pisut nüüdisaegsem kuulujutt tõele vastas, siis oli ta Taarbæki klubi liige. See klubi kujutas endast väikest müütilis-eksklusiivset looži, kuhu kuulusid kõige kõrgemad tippametnikud – nii vanad olijad kui ka uued.

„Kas te olete kunagi näinud, kas teie emal ... leskproua Blegmanil ... on olnud kollase plasti tükk...” Komissar oli otse asja kallale asunud, ta jätkas: „... kusagil kodus või siis ... vanadekodus?”

See küsimus kutsus esile mitme sekundi pikkuse vaikuse ja Karu hääles oli ettevaatlikkust, kui ta vastas vastuküsimusega: „Kollase plasti tükk?”

„Jah. Pehme plast,” vastas Komissar. „Vana, rebenenud, peal mõned tumedad laigud, mille päritolu ma ei tea.”

Järgmine paus oli veelgi pikem. „Ei.” Ja vastus oli veel lühem kui eelmine.

„Oleme üht-teist leidnud, aga praegu on liiga vara öelda, kas need ...” Komissar jättis lause õhku, selle lõpetamine oleks kõlanud rumalalt.

„Liiga vara öelda mida?”

„Ei midagi.” Komissar kuulis ise ka, et nii tema etteaste kui ka vastus kõlasid absurdselt.

Kolmandat ja viimast vakatamist ei katkestanud neist kahest mehest enam kumbki. Enam polnud vaja midagi öelda, olukord rääkis ise enda eest.

„Ei midagi” oli mõiste, mida siinsetes kõrgustes ei tuntud.