Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 7

Pika neeme otsas vana tuletorni juures seisis täpselt sel ajal mees, käed sügaval taskus, ning vaatas üle tumeda vee paari meremiili kauguselt paistvat kuud.

Kollane kuusirp rippus madala ja selgena just selle paiga kohal, mida vanasti kutsuti Põrgusügavikuks, kuna seal oli aastasadade vältel palju laevu põhja läinud. Enamasti oli põhjuseks olnud õnnetute asjaolude kokkulangemine, mõni õnnetus oli aga selline, mille kohta ei tahtnud keegi omal algatusel võõrastele sõnagi poetada.

Majakas, mis kõrgus mehe pea kohal, ei mõjunud eriti kõrgena, ent selle ainus kiiskav silm oli paistnud tollal, kui majakas veel kasutusel oli, neljakümne kilomeetri kaugusele. Endiselt andis sügavik kuu all põhjust hirmulugudeks laevadest ja meeskondadest, kes olid seilanud neemele liiga lähedale ning jäänud tuulte meelevalda, mis tulid üle neeme kiviste servade ja edasi üle vee. Need tuuled olid nagu hingus sealpoolsusest ja nad viisid õnnetud merereisijad kaasa enne, kui nood jõudsid reageerida ...

... peksid merepinna vahule ja tõmbasid nad endaga sügavikku kaasa.

Mees pööras pilgu kuult ja merelt ära ning kõndis tagasi need paar sammu, mis teda tuletorni ümbritsevast aiast lahutasid. Aiakeses oli võimust võtnud padrik ning metsikud põõsad, nagu laukapuu, astelpaju, viirpuu ja leedripuu.

Tuletorni varjualusel küljel, uksest vasakul asus väike kivist pink. Mees istus sellele, käed endiselt taskus, ning nõjatus selja ja õlgadega vastu valgeks lubjatud müüri.

Kui kuusirp oli lõpuks pilvede taha kadunud – see juhtus mõned sekundid enne keskööd –, istus ta endiselt seal, suletud silmi ja liikumatult, peaaegu nii, nagu tuult ja merd ja sügavalt kõmavat lainete häält vastu kive polekski üldse olemas.

Isegi kui tal oli külm, polnud kedagi, kes oleks seda märganud.