Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 9

Selleks ajaks kui leskproua Blegmani kadumise teema aasta teisel päeval lõpuks kõiges oma vägevuses meediakanalitesse jõudis, olin jõudnud täpselt kolm kuud ja kolm päeva Viggo Larsseni naaber olla.

Muidugi ajas see lugu tervele taani rahvale hirmu nahka ja seda sellise hirmuseguse heaolutundega nagu ikka rahval, kel on aina suurem tung ajaviite, hubasuse ja muretuse järele. Seda taanlaste muretust on kõikides rahvusvahelistes uuringutes õnnelikkusena mõõdetud ja seda õnne oli just äsja jõulukuul rõhutatud – jõulukuul, mis oli olnud ostujõulisem ja rohkem meedia mõju all kui kunagi varem. Sellise rahva jaoks on äkilised katastroofid ja isegi nende eelmängud nagu külmad tuuleiilid mingist hoopis teisest maailmast. See on küll hirmutav, kuid siiski argise elu oodatud katkestus.

Pärast seda, kui ma olin lahkunud oma varisemisohus punasest metsamajakesest, libisedes ja sörkides alla mööda järsakut, kus mets enne rannaastangut hõrenes, silmasin ma esimest korda neeme tipust paistvat majakat, ja ma arvan, et ma ei väsi kunagi vaatamast selle ohtlikuvõitu kallet kagu poole, justkui oleks tuul ja vastu kivist randa pekslev valge laineharjavaht torni selles suunas lükanud.

Just siin, järsaku all, on madalam koht, nagu oleks siia, neeme kõige pehmemasse mulda, astunud aegade hämaruses hiiglase jalg. Mets lõppes, madalamal ei olnud puid peale ühe valge pooliku murdunud kasetüve, mis seisis seal ilma mingi loogilise põhjenduseta, ja see andis mu fantaasiatulvale hoogu juurde; kujutasin ette suurt loodetormi, mis kiskus eemal karidel võimsaid veekaskaade üles ning viskas kõrgeid laineid randa. Need täitsid minu leitud madalama lohu keset metsa soolase mereveega ja jätsid endast järele täiusliku, tohutu jalajälje kujuga lammi.

Pärastpoole tõmbus vesi jälle tagasi merre, kuid hiiglase jalajälg oli jäänud sinna igaveseks ajaks ja esimesest päevast peale kutsusingi ma seda Hiiglase Jalajäljeks.

Siin lohus leidus endiselt jälgi ürgse ilmega põõsastikust, mis sügavamal metsas sundis loobuma mõttest jõuda kiires tempos ühest punktist teise, asendades selle raske, lausa piinarikka edasitungimisega tohutute puutüvede ja kiduvate okste, laukapuu, koer-kibuvitsa ja viirpuu vahel. Justkui oleks ainult saja-aastase Røsnæsi männiku asemel siin tegu Amazonase vihmametsaga.

Kui udu tõuseb ühel sellisel varasel ennelõunal maapinnalt üles ja asetub valkjaskollase oreoolina maastiku kohale, siis teavad kohalikud taanlased, et talv on lõpukorral ja et kevad on kätte jõudnud. Natuke hiljem tuulte rahunedes kerkib järsakute kohale eriline valgus, mida kohalikud armastavad ja tagant kiidavad ning seepärast räägivad nad sellest ka igaühele, kes aga vähekegi viitsib kuulata; mina arvan, et igal kandil on oma lugu säärasest valgusest, mida on imetletud põlvkondade vältel ja millele siis võimaluse korral uhkelt külaliste tähelepanu juhitakse. Kui päike võtab võimust neil suvedel, mil taevast ei kata hallid pilved ning kui ei saja suve algusest suve lõpuni, ilmuvad jalgsi või ratastega matkavate loodussõprade rühmad, kes liiguvad läbi Ulstrupi, surnuaiast ja kirikust mööda, Dagli’Brugseni toidupoest edasi ja ikka kaugemale looklevat maanteed pidi tuletorni poole. Siin laiub avar maastik mõlemal pool teed, ikka üles küngastele ja alla orgu, ning tähelepanelikud rändajad võivad nõlvadelt leida Taanis eksootilisi taimi nagu harilik nurmenukk, aas-karukell, harilik kuldkann, loodtimut ja angerpist, samuti eksootilisi liblikaid nagu must tulilind ja prantsuse laipea, või siis võivad nad kuulata väikest eksootilist konna, kelle kutse kõlab nagu kaugusest kostev kirikukell; kõige selle kohal liuglevad punaselg-õgijad ja tuttpütid, ning hiljem sügisel, kui mõni tugevam vihmahoog kisub lahti tükke järsult nõlvalt, millele mu maja on ehitatud, võib näha rändlindude parvi nende pikal reisil lõuna poole.

Mis puutub neeme elanikesse endisse, siis arvan ma, et nad on rahul võimalusega elada ja surra just siin, sel kivisel maastikul, kus on tihe ja võimas mets, mille puude alumised oksad meenutavad õhtuhämaruses ammu kärbunud jäsemeid. Kui loodest saabuvad talvetormid, liigahtavad ka kõige raskemad mahakukkunud puutüved vaksa võrra ning võtavad maastikul sisse uued asendid, justkui neil oleks endiselt elu sees ja nad püüaksid sirutuda pisut (vastutahtsi) taeva poole, enne kui nad jälle tagasi maha libisevad ning end varjudel katta lasevad.

Valge torn oli ehitatud Sjællandi saare kõige läänepoolsemasse tippu; see seisis kõigutamatult neemel nagu kõverdatud sõrme viimane lüli – sõrm osutas kindlalt lääne suunas, üle väina otse Samsø ja Jüütimaa poole. Kui aga pilku pisut loode suunas pöörata, on paista koht, kus merepõhi lainete all äkki muutub, tõustes ikka kõrgemale ja kõrgemale Røsnæsi karide poole, et siis jälle väinasügavustesse kaduda. See oli just see koht, ainult mõned kilomeetrid neeme tipust, mida kirikuraamatud ja hauakivid ja suulised mälestused seostasid laevahukkude ja nii paljude uppunud meremeestega, et omal ajal sellele kohale rahvasuus antud nimi õigustas end täielikult.

Põrgusügavik. Nõnda ütlesid nad selle kohta.

Esimest korda kuulsin sellest kohast vanalt naiselt, keda neeme elanikud teadsid kutsuda ainult Meremooriks. See oli sel päeval, kui Meremoor ulatas mulle mu praeguse elukoha võtmed – selle varisemisohus maja võtmed, mis asus majakast ida pool tihedas metsas.

Üürisin talt selle maja neljaks kuuks peaaegu tasuta. Ainult mõni väljastpoolt tulija võib kolida majja, mis sõna otseses mõttes nõtkus kõrgete mändide all neeme järsu põhjapoolse nõlvaku veerel, mis omakorda koosnes viimasest jääajast pärinevast savirikkast moreenist ning liivasegusest kruusast. Iga vähegi suurema tormiga õõnestasid tuuleiilid maja pudenevat aluspinnast, nii et ma võisin köögiaknast vaadata otse sügavikku, otse mustavat vett ja valgete harjadega laineid.

Minu majaperenaine ulatas mulle roostes võtmekimbu (see nägi välja, nagu poleks seda aastaid kasutatud) ja hoidis oma kõverate sõrmedega silmapilgu mu käest kinni.

Siis lõdvendas ta haaret ja osutas majakale, mis paistis okste ja männitüvede vahelt, ning ütles kähedal häälel, mis oli kahtlemata ta pahaendelise hüüdnime kujunemisele kaasa aidanud: „See seal on majakas ja seal on see seisnud sadu aastaid. Ja seal ...” – vana naine näitas sõrmega veel kaugemale horisondi poole – „... seal on Põrgusügavik, ära seda unusta ...” Ta jäi hetkeks vait, enne kui tema kähisev hääl taas kostma hakkas: „... pea meeles, et sa kunagi selle koha lähedale ei lähe, ükskõik mis ka juhtuks.”

Võtsin selle hoiatuse teadmiseks, mõistmata, mida ta sellega mõtleb. Isegi kui tõsiseid laevahukke jäi aastatega aina harvemaks, oli seal all merepõhjas, sügavikus sadu, võib-olla isegi tuhandeid hukkunud meresõitjaid. Nõnda rääkisid kohalikud, nõnda rääkis Ulstrupi poemüüja. Too oli ka esimene, kellega mina rääkisin, kui ma olin oma vähesed mustad kilekotid rõivaste ja voodiriietega oma uude koju viinud ning tulnud tagasi Ulstrupi, et süüa osta.

Tüse pirnikujuline mees – ma tundsin ennast temaga kohe turvaliselt, kuigi võõrastega juhtus sellist asja harva – vangutas minu pudeneval järsakul asuvast üürimajast kuuldes pead, see oli ju Meremoori maja ja ainult hull võis midagi nii imelikku ette võtta, et sinna elama asuda.

Eirasin seda, nagu olin õppinud ebamugavaid arvamusavaldusi eirama juba sünnist saati. Inimeste isiklikku laadi ettevõtmised ei olnud alati seletatavad ja veelgi harvem olid need loogilised, ning ebatavalisus ei olnud mõõde, mis oleks mind häirinud. Ma ei olnud kunagi kartnud kusagil elamist – ei kõrgete puude all ega pudeneval aluspinnasel ega ka mingites väga eriskummalistes majades, ja üldse ei kartnud ma mere ääres elamist.

Poemüüja lubas ise mulle igal nädalal korra toidu ja tarbeesemed kohale tuua; tema väike kaubaauto sai sõita mööda kruusateed otse läbi metsa kaldajärsaku jalamini, kus ma võisin siis juba ise kauba vastu võtta ja kanda selle üle mahakukkunud puuokste järsakust üles oma ebakindlasse majja. Sellest pidi piisama.

Rohkem polnud mul vaja.

Nõnda algasid minu seal veedetud kuud. Ma nimetaksin seda täiesti uueks eluks ja ma hakkasin juba oma sealviibimise teisel päeval selle oma uue eluga tutvust tegema. Osaliselt uudishimust ja osaliselt muidugi sellepärast, et ma teadsin: aega pole raisata.

*

Vana majaka idaküljele, otse majakavahi korteri ukse kõrvale oli üks endine majakavaht paigutanud tugeva kivist pingi ja sellel istus Viggo Larssen, üksi ja täiesti liikumatult.

Tulin neemele alles septembris ja esimestel päevadel ei andnud ma ennast näole.

Aga isegi kõige jahedamatel päevadel võisin näha teda õues istumas. Seal ta istus liikumatult karges mereõhus, enne kui ta tõusis, et teha oma tunnine jalutuskäik piki randa kuni Bavnebjergi klindini ja tagasi.

Sellest korrast, kui ma teda viimati nägin, oli ta muidugi vanemaks jäänud, ta tundus ka pikem (ja kõhnem). Kohtasin teda toona Søborgi kalmistul, kui ta oli viieteistkümneaastane ja mina alles laps. See kohtumine oli olnud lühike, hajevil, ja möödunud tema leina tähe all; see koht polnud just mõeldud kellegagi kohtumiseks.

Kõige rohkem tekitas minus imestust tema liikumatus. Ta ei pööranud isegi pead, liigutas vaevalt jalga või kättki ning istus tundide kaupa tuletorni ääres, vahtides merele, mõnikord oli tal pingil enda kõrval pudel veini või veiniklaas.

Mul oli kombeks inimeste mõtteid aimata, teinekord ette näha, veel enne kui nad midagi ütlesid või end liigutasid, aga Viggo Larsseni puhul ma seda ei suutnud; kui üle tema pea liikus kas või üksainus mõttemull, ei suutnud ma seda läbi näha, ükskõik kui palju ma ka ei üritanud.

Selleks ajaks olin varitsenud teda märkamatult vaevalt nädala ja see ei olnud mulle mingi märkimisväärne kunst. Kui elu oli mulle midagi õpetanud, siis oli see kannatlikkus, selline kannatlikkus, mida mu kasuema oli omal ajal pidanud piirituks ja julmaks, vaat et haiglasekski.

Kuuendal päeval – see oli siis päev, kui oktoobripäike rippus madalal neeme kohal jääkülma sügavsinise taeva taustal – tegin otsuse, hingasin sügavalt sisse ning tõusin püsti oma põõsastikust, mis kattis tuletorniäärset nõlvakut Hiiglase Jalajälje kõrval.

Ebalesin enne oma esimest sammu, kui mul tuli nähtavale astuda, muidugi, sest oli väga tähtis, et see kohtumine õnnestuks. Ta nägi mind alles siis, kui ma olin peaaegu pingini jõudnud.

„Tere,” ütlesin ma, kasutades seda formaalset tervitusviisi, mida kõik tunnevad ja millega keegi sügavamaid tundeid ei seosta. Taanlaste puhul kostab see sõna kuidagi eriti kõlatult ja vaoshoitult ning annab seega oma lühiduses märku nii kohalolust kui ka distantsist.

Tervitus kutsus temas esile pisukese võpatuse, kuid ta ei vastanud. Kostis ainult tuulevihinat, mis sasis Meremoori metsa puude latvu.

„Minu nimi on Malin ...” Mu plaan polnud kuigi vägev, aga see oli ainus, mis mul oli, ja minu jaoks tähendas see teadaanne sõpruse pakkumist, mida polnud minu elus ette tulnud sellest ajast peale, kui ma olin veel väike.

Ta jäi kivist pingile liikumatult istuma ega teinud teist nägugi, et sellelt tõusta. Kumbki meist ei sirutanud tervituseks kätt.

Sel päeval ei oleks ma julgenud küll kihla vedada, et ma üldse temaga lähedasemaks saan. Ta arvas ilmselt, et meie kohtumine on juhus, ja tol sügispäeval, vaevalt kolm kuud enne leskproua kadumist pidigi kõik niimoodi minema. Ma teadsin muidugi juba tema nime ja mingil kummalisel viisil ta teadis seda, arvan ma, ilma et ma osanuksin öelda, miks ...

... praegu – nagu tookordki – kõlab see nimi mulle veidi naljakalt, justkui oleks nimes esineva kahe g ja kahe s-iga midagi segi aetud: Viggo Larssen, 59 aastat vana, deemonitest vaevatud, nendega ei saanud teda keegi aidata; kolinud hiljuti ühest Kopenhaageni lagunevast korterist tõenäoliselt oma elu lõpppunkti.

Istusin pingile tema kõrvale.

Igaks juhuks sättisin end külma kivipingi servale, ent oleks piisanud keskmise tugevusega tuulepuhangust, et mind üle selle ääre lükata.

Isegi pooleteise meetri kauguselt ilma silmsideta aimasin üksindust, mis oli teda alati ümbritsenud; ta silmist paistis kurbus, mis mind liigutas, kuid neis polnud vähimatki meelepaha märki.

Temast vasakul lebas pingil raamat, see oli mulle lähemal kui talle ja see oli muidugi asi, millel mu pilk oli peatunud ning millega seoses ma olin söandanud pelgupaigast välja astuda.

Viggo Larssen oli istunud ja seda lugenud, enne kui ta selle aeglaselt ja ettevaatlikult oma kivist pingile pani, justkui oleks see tehtud mingist materjalist, mis vähimagi müksu korral koost pudeneb. Raamat polnud paksem kui mõni mu koolipõlve vihik ja see oli ka esimene kord, kui ta võttis oma pingil ette midagi muud peale kaugusesse ja taevasse vahtimise ning veini trimpamise. Kaaned olid rohelist värvi ja nüüd, lähemalt vaadates, paistsid need olevat nahast. Köide oli kena, kuigi aeg oli seda pisut räsinud, sellelt paistsid heledamad ja tumedamad laigud, justkui olnuksid kaaned kaitsnud seda sadu aastaid niiskuse eest.

Pealkirja esikaanel polnud.

Tundsin vastupandamatut soovi köide kätte võtta ja ma arvan, et ta aimas mu huvi, kuna ta võttis aarde minu kõrvalt ära ja pani selle pingile endast paremale, minust ja minu vaateväljast nii kaugele kui võimalik. Sellest polnud mul midagi, kannatlikkuses olin meister ja pealegi oli mul ka teisi meetodeid. Kiirustamine oli küll viimane asi, millega läheneda niisugusele inimesele nagu Viggo Larssen.

„Olen sinu uus naaber,” ütlesin ma. See polnud päris tõsi, kuna ma olin luuranud ta järele juba peaaegu terve nädala, aga ma ei arvanud, et väline maailm tema huvi äratab. See lihtsalt ei huvitanud teda. Ta ei tahtnud uuest naabrist midagi teada. Päevad, nädalad ja kuud ei huvitanud teda.

„Elan selles punases majas järsakul, seal üleval metsas,” ütlesin ma. Ta ei vastanud, aga mulle tundus, et ta noogutas vaevumärgatavalt. Selles olukorras olnuks see tohutu edusamm ja seega oli ilmselt tegemist ettekujutusega.

Siis tegin ma väikese, kuid ilmse vea: „See on ilus raamat.”

Samal sekundil pidanuksin keelde hammustama. Olin liiga kiiresti edenenud, lisaks täiesti valel ajal. Nõrk säde tema silmis, juhul kui see oli seal üldse olnud, oli kustunud ja ta tõmbus jälle iseendasse.

Jäin paariks minutiks veel vaikides istuma, enne kui ma tõusin ja head aega ütlesin. Kumbki meist ei sirutanud hüvastijätuks kätt.

Vähemalt ei palunud ta ise mul lahkuda ja ega ma meie esimesest kohtumisest enamat oodanudki. Tal polnud vähimatki põhjust ühtegi teist elavat hinge oma eluruumidesse kutsuda, ei oma välimistesse ega sisemistesse eluruumidesse, ei heledatesse ega pimedatesse, ja ma teadsin paremini kui keegi teine, et ta püüdnuks igaühe sinna sattumist iga hinna eest vältida.

Mainisin raamatut uuesti alles järgmisel nädalal, kui ma tema juurde läksin.

See oli jälle pingil meie vahel, justkui tahtnuks ta mind veidi narrida, aga seekord ta seda minust eemale ei nihutanud.

Tal olid jalas vanad pruunid Wrangleri kulukad ja üle puusade ulatuv roheline jope. See kattis ta keha reiteni nagu kilp, ainult pea paistis kaelusest välja.

Ütlesin: „Tõesti kenad kaaned,” ilma et oleksin pilku pingile pööranud.

Ta vasak silmanurk värahtas veidi, see, mis asus mulle lähemal, ja mulle tundus, et ta kohe pilgutab seda silma. Ent seda siiski ei juhtunud. Ta ei pööranud pilku ning jätkas oma meelissuunas vaatamist – horisondi poole, merele.

„Kust see pärit on?” Rohkem ei julgenud ma küsida.

Ta kohendas pisut asendit ning tema selg ja turi ei toetunudki enam vastu tuletorni müüri. Oli näha, kui hirmsat siseheitlust ta pidas, et suuta käsi enda süles absoluutselt rahulikena hoida. Ta ei võinudki teada, et võrreldes enamiku inimestega olid mulle vägagi tuttavad need välised märgid, mis võisid viidata inimese sisemisele eripärale, kõik need kontrollimatud tõmblused ja tahtmatud liigutused, mida me kanname läbi elu endaga kaasas. Sel silmapilgul oli Viggo Larssenil aastakümnetepikkusest treeningust ja tublidusest hoolimata raskusi nende varjamisega.

Siis kehitas ta õlgu ja ütles oma esimesed sõnad: „See on lihtsalt üks päevik ... vana päevik Hispaania kodusõja aegadest.” Tema vasak silm oli pilkunud tugevasti sõna „vana” välja öeldes ja ma mõtlesin, et kui ta vähegi närvis on, annavad lapsepõlvest pärit tõmblused endast jälle märku. Need leidsid ta üles, nagu poleks kunagi ära olnudki.

„See pole midagi,” lisas ta, rõhutades kergelt viimast sõna.

Pöörasin pead ja vaatasin talle otsa. Mu uudishimu oli pidanud ronima lausa mu keeleotsale, kust lahkus mullina, kus oli üksainus, kuid ülimalt nõudlik küsimärk ja mitte midagi muud. Juba lapsena olin õppinud, et selline vaikimise viis, teatud sõnatu karje on parim vahend täiskasvanute suletud ruumi avamiseks. Korraks värahtas tema vasak silm ja silmaalune põsk natuke tugevamalt. Võinuksin tema pärast seal lausa nutma puhkeda, ainuüksi selle detaili tõttu, ent see oleks muidugi rikkunud võimaluse, mille ma just olin saanud.

Ta tõusis püsti ja pistis raamatu kiire liigutusega jope hõlma alla põuetaskusse, mis oli just selle köite mahutamiseks parasjagu suur. „See räägib ajast ... kaua aega tagasi,” kostis ta. See võis tähendada kõike ja üldse mitte midagi.

Heitsin pilgu üle mere. Sellest polnud midagi. Minu kannatlikkus oli piiritu. Ma ei teadnud, miks talle see roheline köide meeldib, ja ma ei teadnud ka seda, kes selle on kirjutanud, aga ma olin kindel, et mul ei tasu alahinnata selle tähtsust ei talle ega ka ülesande suhtes, mida ma olin siia tuletorni juurde üldse lahendama tulnud.

Tõusin samuti püsti ja läksin läbi metsa tagasi. Poolenisti lausa libisesin Hiiglase Jalajälje lohku, kus too poolik kasetüvi seisis ainukese tunnistajana ajast, kui siin oli olnud elu. Jätkasin teekonda Meremoori maja ja pudeda põhjapoolse järsaku poole.

Kui ta ise ei ava ust salajasse kambrisse, kus ta hoiab oma kallihinnalist aaret, tuleb mul leida sinna teine tee ja minu uudishimu rajab endale nagu alati teed üle tõkete, mida mu teele võib sattuda.

*

Tolleks päevaks, kui leskproua kadus, oli meie esimesest kohtumisest ja temapoolsest vaiksest tõrjumisest peaaegu kolm kuud möödas. Olin elanud neemel pool talve ja ma ei olnud talle lähemale jõudnud.

Minu maja seisis ikka veel püsti ning nagises ja krigises justkui demonstreerimaks, et enne möödapääsmatut kuristikku vajumist on seal veel elu sees. Leidsin elutoast ühe eenduva madala palgi alt väikeselt riiulilt vana raamatu, millel oli kuldtähtedega aastaarv 1878 ning kus oli ühelt ammu surnud poeedilt üks vana lugu, mida tundsid kõik Røsnæsi neeme elanikud. Legendi järgi sai kuningas Valdemar II poeg siin neemel 1231. aastal jahi käigus juhusliku noole läbi surma, misjärel kuningas vihastas meeletult ja andis korralduse põletada neemelt kogu mets ja üldse kõik puud maani maha; ükski tüvi, isegi mitte ükski känd, rääkimata väikseimastki oksanääpsust, ei tohtinud enam kunagi sellele neetud maalapile oma varju heita.

Seal, kus kuningapoeg

neememetsa mättal

langes surmanoolest

küti kõvervibust,

saand taani lapsed

nüüd kurvastusest üle

ning Rosnæsi pihlakate taga

taas päikse poole naervad.

See luuletus tundus mulle mõnevõrra pompöösne ja ma polnud kunagi arvanud, et lapsed peaksid oma vanemate tegude üle naerma. Vastupidi. Lapsed naeravad põhjustel, mida nende vanemad ei tunne; tihti on selleks nähtamatus, kuna lapsed elavad maailmas, mida nende vanemad ei näe.

Panin raamatu riiulisse tagasi. Küllap see langeb merre koos majaga, kui õige ag käes.

Sel ööl oli mul tunne, et mind jälgivad metsa poolt tundmatud silmad, aga kui ma avasin ukse ja kuulatasin märkide järele, mille jätnuks võõras oma kohalolust, kuulsin ma ainult puulatvu sasivat tuult ja muidugi randa rammivaid tormilaineid. Meremoori majja elama asumise hetkest alates olin mitu korda näinud rebast tihedas põõsastikus hiilimas, aga sellisel kellaajal oli isegi rebane kindlasti oma kaitsvas urus.

Sulgesin ukse pimedusele, kuid ei lukustanud seda; mitte ükski deemon ei saa segada mu plaani, mis oli toonud mu siia neemele, siia metsa, siia majja ja siia selle tuletorni juurde.

Ajasin oma längus õlgades lihased pingule ja raputasin hirmu endast eemale. Selle informatsiooniga, mis mul õnnestus varahommikul raadiost kuulda ja mis täitis kiiresti kõik meediakanalid, ei muutunud minu ülesanne sugugi vähem huvitavaks, vastupidi.

Rünnak muidu haavamatu Koopakaru klanni vastu.

*