Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 15

* 2 *

Majakas neemel

– reede, 2. jaanuar, lõuna paiku

Viis masinakirjarida seisis nagu viis pikka musta kriipsu valgel paberil ja Viggo polnud veel kunagi nii palju sõnu üksteise järel kirjutanud, enne kui ta oli paberi oma vanaaegsest kirjutusmasinast välja kiskunud ja kokku kägardanud.

Paber lebas sinise laua all põrandal, ja oli päev pärast leskproua kadumist.

Tõstsin lehe üles ja silusin sirgeks, selle algus sarnanes kellelegi nimetule isikule kirjutatud kirjaga:

Kallis sõber. Kaua aega pole enam rääkinud. Arvan, et sündmused Kopenhaagenis (leskproua Blegmani kadumine) panid mind sinu peale mõtlema. Sa mäletad teda ju küll ja vähemalt on meil mõlemal meeles tema kaks poega. Olen juba kaua püüdnud kirja panna üht lugu, mis on nii imelik, et ma ei teagi täpselt, kuidas ma peaksin seda tegema, ja seepärast küsin sinult nõu. Minu lugu on Surmast. See algas Søborgis, kui olime lapsed. See oli kohe pärast Pili surma.

Paistis, nagu olnuks sõna „surm” teine esiletulek mehele majakast liig mis liig, et ta just sel kohal selle versiooni lõpetas ...

Heitsin pilgu ümberringi. Teist paberilehte ei paistnud kusagil. Ma ei võinud teada, kas ta on juba järgmise versiooni valmis kirjutanud või kas ta oli kogu ettevõtmisest sootuks loobunud.

Ma ei suutnud mõista, mis seos on leskproua kadumise ja ühe ammuse surmajuhtumi vahel, ning rohkem midagi selgitatud polnud. Minu lugu on Surmast. See algas Søborgis, kui olime lapsed. See oli kohe pärast Pili surma.

Alles siis, kui lugesin neid ridu juba kolmandat korda, sain ma aru, et Viggo oli muutnud taktikat – kui püüda leida Viggo lõpetamata „pealkirjades” kokkukägardatud A4-del mingit strateegiat, siis võinuks tõdeda, et ta on tõenäoliselt lõpetanud oma aeganõudvad, justkui blokeerivad püüded kaugeist lapsepõlveaastaist midagi välja imeda, kuna too aeg hõlmas ilmselt mingit liiga tõsist sündmust. Kirjavorm viitas sellele, et Viggo Larssen oli kuidagimoodi tahtnud oma mõtteid mõne usaldusalusega jagada ja see polnud muidugi mina.

Panin paberi põrandale tagasi, täpselt samasse kohta, kuhu ta oli selle visanud. Ma teadsin neid viit rida vist peaaegu peast.

Enne majakast lahkumist tõmbasin juba rutiiniks saanud liigutusega väikese seinakapi klaasiga ust, mis takistas ligipääsu punaste köideteni, millel olid tema ema initsiaalid. Ukseke ei liikunud millimeetritki.

Kodus panin raadio käima ja ka sel reedesel pärastlõunal oli kogu rahvas Blegmani leskproua kadumise tõttu leinas, justkui proua oleks õhku haihtunud, õhu kaudu taevasse kadunud, mille kohta arvasid paljud, et ühele korralikule Blegmani dünastia liikmele olnuks see täitsa vale suund (aga seda ei söandanud muidugi keegi kõva häälega välja öelda).

Kuulasin rahutult pealinnast eetrisse lastud uudiseid ning natukese aja pärast lahkusin jälle Meremoori majast, peaaegu joostes, libistades end märga ja kivist järsakunõlva pidi – kust ulatusid välja kõverad nurgelised kidurate puude oksad – alla üksiku pooliku kasetüvega lohku; siit oli ainult poolsada meetrit üles kõige kõrgemal künkaharjal kasvavate põõsasteni, kust võis juba majakat jälgida, nii et selle elanik mind ei näinud. Nõnda võisin veenduda, et ta on kodus ega võta ette midagi ootamatut, millest ma oleksin pidanud teadma.

Mul tekkis seletamatu eelaimus, mis seostus muidugi nende ridadega, mis ta oli oma vana Olympiaga kellelegi tundmatule kirjutanud.

Aga võib-olla hiiliks pimeduse katte all ikkagi lähemale ja kiikaks aknast sisse? Ma pidin teada saama, kas ta kirjutas ikka veel sellesse saladuslikku kirja sõnu juurde.

Samal silmapilgul läks majakauks valla, mina peatusin järsult ja libisesin tagasi oma peidukohta. Seda vähest, mida teadsin oma häbeliku naabri täiskasvanuelust, olin kuulnud teistelt või lugenud internetist. Ta oli töötanud ajakirjanikuna ühe väikese sõltumatu ajalehe juures ning hiljem Taani rahvusringhäälingus Danmarks Radio. Ta oli saanud närvivapustuse – selle, mida ajakirjanikud tema suhtlusringis läbipõlemiseks kutsuvad (paljud neist põlesid ise ka läbi, vaikselt ja rahulikult) – ja ta oli jätkanud oma tööd medikamentide ja viina ja lõpetamata ülesannete kursil kuni lõpliku kokkukukkumiseni, hakates seejärel invaliidsuspensioni saama.

Mulle torkas taas pähe, et ma polnud sellel iseäralikul mehel seal pingil veel kunagi mingit muud teksti käes näinud peale selle vana Hispaania-reisi päeviku. Ja ta polnud veel kunagi kaks korda päevas majakast lahkunud.

Aga nüüd kõndis ta, keskmise suurusega ümbrik paremas käes, minu poole, nii et ma jõudsin vaevu luudpõõsapuhma varju kühmu tõmbuda. Ta oli teel metsa ja maantee poole, mis viis Ulstrupi.

Tõmbasin binokli siledaks kulunud vutlarist välja. See vutlar oli mul alati vööl, ja ma uurisin teda lähemalt.

Suurendava silma abil nägin nii kirjamarki kui siniseid käsitsi kirjutatud ridu, mis kujutasid endast nime ja aadressi.

Sel päeval võis tema sammudes kruusal täheldada teatud ebatavalist sihikindlust, ikka minust mööda edasi metsa poole, ja ka ta näoilme tundus mulle teistsugune kui tavaliselt. Eelnenud päevil ja nädalatel oli ta maailma endast peaaegu demonstratiivselt eemal hoidnud, silmitsedes äraoleva pilguga ja poolsuletud silmil merd, ent nüüd olid silmad pärani ning jälgisid hoolega rada, mis viis läbi paksu metsa Ulstrupi ja Dagli’Brugseni poe seinal rippuva postkasti poole. Sest muidugi pidi just see olema koht, kuhu ta suundus.

Tundsin südames puhta rohesilmse armukadeduse peaaegu absurdset torget, nähes tema paremas käes valget ümbrikut. Viggo jõudis läbi metsa maanteele ja võttis kursi itta – ja mina järgnesin talle muidugi.

Kogu jalutuskäik kestis üle tunni aja ja mulle polnud need kuus kilomeetrit kerged, kuna mul tuli kogu aeg hoolitseda selle eest, et ta mind ei märkaks – kui ta näiteks ühtäkki peatuks ja halba aimates seljataha kiikaks. Aga ta ei peatunud.

Ta peatus alles postkasti ees ning seisis seal silmapilgu liikumatult, just nagu veendumaks, et postkast ikka võtab tema kallihinnalise saadetise vastu; siis pani ta kirja kasti, pöördus kannapealt ümber ja astus majaka poole tagasi.

Seisin tükk aega ja mõtlesin, mis asi küll oleks piisavalt tugev, et punane metallkast lahti kangutada. See polnud võltsmoraal ega mingi närvilisushoog, mis mind äkki seda tegemast tagasi hoidis; tundsin kuidagi, et sellel kirjal tuleb minna lasta ja selle teekond ei tohi siin lõppeda. See tunne tungis minusse neil sekunditel nii sügavale, et lämmatas uudishimu ning pani isegi pilku maha lööma, just nagu oleksin mõni väike hirmunud koolitüdruk, kes ma kunagi olnud ei ole.

Ma ei suutnud oma reaktsiooni mõista, aga tol hetkel polnud mul kahtlustki. Kirja pidi saama lugeda see inimene, kelle peale Viggo Larssen oli mõelnud, kui ta selle kirja kirjutas.

*

Pärast käiku Ulstruppi istus ta pingile ning puhkas selga vastu majaka seina. Ta sarnanes poisikesega, kes on jõudnud pärast pikka ringihulkumist koju tagasi, olles käinud läbi tundmatud ja enne veel avastamata kandid, läbinisti väsinuna, kuid rahulolevana kordasaadetu üle. Ta tõi pudeli veini ja kallas endale klaasi ning siis istus ta jälle liikumatult kõrgel majakaseina küljes rippuva väikese kollase lambi all. Jõudsin teda binokliga ogalisest põõsapuhmastikust jälgides järeldusele, et ma polnud teda kunagi enne niisugusena näinud.

Lõpuks hilja õhtul ta tõusis ja läks tuppa magama, lukustades enda järel ukse. Mul on halb komme tunnetada varem või hiljem lähenevat õnnetust, see tunne hoidiski mind tagasi, kui ta oli kadunud majakatuppa, mis paiknes viltuse valge torni esimesel korrusel.

Süütasin taskulambi ja kobasin läbi puhmastiku ja Hiiglase Jalajälje kaudu oma vaakuva maja poole, ikka üksikust poolikust kasetüvest mööda oma nõiutud eluasemeni, mis võis iga järgmise suurema torniga järsakust alla kukkuda. Sel ööl kuulsin karide poolt tormi ulgumist, kuulsin tuult puulatvades ja peaaegu et tajusin rebase valvelolekut urus, mida Meremoori mets nii hästi peitis.

Võib-olla oli see nii. Mina olin olnud imelik laps, aga ka kõige imelikumad lapsed leiavad ikka kellegi veel imelikuma, kui ainult natuke vaeva näha, ja mina vaevusin ikka.

Võib-olla ongi elu ainuke mõte see, et nimelt kõikidel maailma imelikel olenditel tuleb üksteist üles leida, oli mu elu ainukene sõbratar (kes oli juba ammu surnud) mulle ükskord öelnud.

Meiesugustel pole ühist keelt ega ruumi, kus me saaksime oma kallihinnalisi kogemusi vahetada, ja seepärast kohtumegi vaikuses – eikuskil.

Mu sõbratar naeris ja tema krõnksus käed viltuste õlgade all kaldusid ohtlikult üle tema roostes ratastooli käetugede. Talle meeldis tihti kaude rääkida. Ja alati oli tema väljaütlemistes midagi, mis aitas võidelda kõige üksildasemate mõtete vastu, milleni üks laps võis üldse jõuda. Ükskõiksus ei ole täielik nagu mõni seosterida, alati jääb sellest midagi välja, ükskõiksus ei koosne ka nägemustest ega helidest või puudutustest. Ükskõiksuses pole mingit ootust ega otsustust, mis eksisteerib sõltumata kaugusest.

Sel õhtul pidanuksin aimama, mis on tulemas. Seda võis aimata kirjast, mis oli viidud Dagli’Brugseni poe seinale postkasti. Hiljem oli mul juba lihtne aastad kokku lugeda ja konstateerida, et oli kulunud üle viiekümne aasta ööst, mil Viggo Larssen nägi esimest korda unenägu, mida ta nimetas Endeks.

Niisugune aastatepikkune ebalemine pole aja ja universumi kuluga võrreldes midagi, ent ühe inimelu jaoks on see midagi igavikulähedast. Ma olen kindel, et ta ise pidas enda valitud igavikku kõige sobilikumaks, kuna ta pidi (võib-olla õigusegagi) mõtlema, et seesugusel avastusel, mille ta oli teinud, oli küllalt jõudu raputada meie ühiskonda alustaladeni välja. Meie, kes me käime kogu aeg ümber surma ja hävingu filmides ja teles, ajalehtedes ja raamatutes, suurimates kunstiteostes ja tähtsaimates uurimistöödes, keeldume surmast ja kardame surma ning peletame teda eemale seda enam, mida lähemale surm meie isiklikule elule tuleb, põgeneme selle eest, mis ainult kas või meenutab surma – nagu tundus tookord väikesele omapärasele poisile ridaelamukvartalist, et ta oli surma näinud ...

... õieti oli tema otsuses ainult üks asi imelik, nagu ma hiljem mõtlesin: miks pidi see olema just Teis, paks ja kohmakas poiss, kellel oli elus viimaks samuti kõik viltu läinud ja kelle Viggo Larssen oli valinud esimeseks pilguheiteks sellesse maailma, mida ta nii kaua varjanud oli.

*

Teis Søborgist

– laupäev, 3. jaanuar, lõuna paiku

Teis Hanson sirutas ennast välja ja sulges silmad. Reumavalud piinasid teda kõige enam siis, kui miski muu teda häiris – ja eriti valutas muidugi see käsi, mis oli olnud juba gümnaasiumiajast saadik osaliselt halvatud.

Nõnda oleks ta pidanud istuma ühel kaunil talvepäeval ühes teises elus, lapsed põlvedel ja naine köögis, samal ajal kui ta ise rõõmustab järjekordse auhinna üle, mille ta on oma teadustöö eest saanud; võib-olla isegi Nobeli preemia üle ...

See polnuks sugugi võimatu.

Lai vanaaegne tugitool oli sätitud millimeetri täpsusega põrandalambi ja põhjapoolse akna vahele neljanda korruse korteris, kus ta oli elanud sellest ajast peale, kui ta alustas seitsmekümnendate keskel Kopenhaageni ülikoolis meditsiiniõpinguid. Akna all sirutus Gothersgade tänav oma kaugusest kumava idapoolse otsaga otse linnasüdameni, kus asus Kongens Nytorvi väljak, Nyhavni sadamakvartal, Det Kongelige Teater ja peatänav Strøget.