Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 6

Komissar oli tagasihoidlik mees, kes ei teinud endast suurt numbrit. Ta polnud märkimisväärselt pikk, ent ei mõjunud ka eriti jässakana; ta polnud ei paks ega peenike, ei liiga tõmmu ega ka liiga hele, ja kui temast poleks kumanud autoriteedi karmat (mis vahetevahel meenutas teda ümbritsevatele inimestele vaenulikkust), olnuks ta täiesti keskmine segarassist taanlane, kellesarnaseid näeb tänaval iga jumala päev.

Paistis pisut paradoksaalne kujutada nii rahulikku ja tasakaalukat meest ette Kopenhaageni südames asuvas politseimajamonstrumis – ja veel kõige räigemate kuritegude vastu peetava võitluse juhina –, aga ta oli oma ametis parim, seda teadsid kõik. Komissar raputas sel õhtul juba vähemalt kümnendat korda pead ja pöördus oma assistendi poole, keda polnud mõrvaosakonna lõpututes koridorides kutsutud kunagi teisiti kui Number Kaks. Väljaspool politsei peamaja ei tundnud teda keegi.

„Täielik hullumeelsus. Kes küll tuleks sellise asja peale, et eakas daam vanadekodust minema viia, ja mis kuradi mõte sel küll oleks?”

Number Kahe vastus kõlas silmapilkselt nii nagu pidigi: „Raha.” See oli nending. Politseimaja pikkades koridorides ei mäletanudki keegi enam ta õiget nime ja igal juhul lisas ta diskussioonidesse (või põhjalikumatesse analüüsidesse) harva midagi enamat kui nappe fraase. Tänu oma märkamatusele oli ta efektiivne uurija ja kellelegi ei tulnud isegi meelde, mis ajast ta oli ülemuse absoluutne soosik ja ainus usaldusalune. Nad olid õppinud koos politseikoolis ja nad olid käinud verinoorte politseinikena koos Hirvepargis ja Kopenhaageni hämarates nurgatagustes patrullimas.

„Lunaraha?” küsis kriminaalkomissar. „Võib-olla. Terror ... ei. Siis oleksid nad vanaproual pea maha võtnud ja selle juba ammu raekoja platsile välja pannud – kaputt – või kogu vanadekodu õhku lasknud, kas pole?”

Nii jõhker lugu vanadekodust pani assistendi korraks mõttes kõrvu katma, võib-olla nägi ta vaimusilmas suitsevaid varemeid. Tal oligi selline maine, mille järgi oli ta oma suletud fassaadi taga märksa tundlikum kui ta ülemus. Nende ühine kabinet Kopenhaageni politsei peamajas polnud märkimisväärselt suur, seal oli ainult kaks tugitooli, üks palisandrist kirjutuslaud ja kaks heledast pähklipuust laiade mugavate käetugedega kontoritooli.

„Klann ... dünastia ... on rikas, aga on ka märksa rikkamaid perekondi.

Nojah, neil on küll palju võimu, aga ...” – Komissari kahtlusele järgnes veel üks pearaputus – „... ei, miski siin ei klapi. Me teame kõik, et vanaproua on vana ja nõrk. Seda teab kogu avalikkus, nii et kui keegi ihkab leskproua surma ja taevasseminekut – või põrgusseminekut –, siis poleks vaja muud kui ainult paar kuud oodata. Ei, miski siin ei klapi.”

See oli poole minuti jooksul juba kolmas sama asja konstateerimise variatsioon ja Number Kaks tajus oma ülemuse viha tundmatu vastase vastu – viha, mis oli tema puhul teadaolevalt edasiviiv jõud. Üks tema eelkäija oli kunagi pisut liiga pidulikult märkinud: „Ajad taga elajat ja saad kätte inimese,” ent praeguse komissari versioon ei kõlanud samamoodi. Tema puhul jäid elajad elajateks isegi siis, kui mõnel armulikul kohtunikul või liiga lahkel jumalal oleks tulnud totter idee näidata üles armulikkust ja kannatlikkust. Sellised liialdused kuulugu Bredgade tänava baaridesse või lausa sealpoolsusesse ning mõlemad kohad asusid Kopenhaageni politsei peamajast kaugel.

Esimesed sündmuskohale ehk Päikeseaia vanadekodusse jõudnud politseinikud leidsid eest leskproua laitmatus ja peaaegu et steriilses korras kahetoalise hooldekodukorteri. Aknaorvas seisis kuldne, kuigi pisut kulunud välimusega linnupuur kanaarilinnuga, kes istus ülemisel pulgal. Proua diivanilaual lebas väike kuhi ajalehti ja üks ajakiri, kõik paistis lausa idülliline.

Võitlusest ega millestki muust taolisest polnud jälgegi. Keegi polnud näinud teda ruumist väljumas ega ka kedagi teist ruumi sisenemas, kuid teisest küljest polnud selles ka midagi imelikku, kuna personal veetis palju aega teisel pool söögituba asuvas ruumikas kontoris, kõige parema meelega suletud ukse taga, saamaks rahus töötada. Kohvitasside vahel kõrgusid formularide, tabelite, arveblankettide ning skeemide pinud, mis ootasid hoolitsevat kätt. Vananevate kaaskodanikega tegeleva sektori hindamine ja kontrollimine oli üks tähtsaimaid ülesandeid, või siis vähemalt üks kõige aeganõudvamaid.

Poole tunni pärast olid kohal ka nood kaks politseiülemat; kadunud oli ju ikkagi peaministri ema ja peaminister nõudis tegusid.

Kõigepealt pitseerisid nad leskproua väikese hooldekodukorteri, seejärel kogu korpuse ning lõpuks terve maja ja veelgi hiljem üsna suure pargitaolise ala Bernstorffsvej tänavast kagus. Vendade Blegmanide antud häirest oli selleks ajaks möödunud napp tund. Ema oli kutsunud neid enda juurde kella kuueks. Selleks kellaajaks oli ta juba kadunud ja teda polnud nähtud ka õhtueine ajal veidi enne kuut.

Proua korteri uks oli olnud paokil, väitsid kaks tippministrit, ja see paistis muidugi sellise detailina, mida ei saanud tähelepanuta jätta. Polnud sugugi dünastia esileedi moodi endast midagi sellises vahepealses olekus maha jätta, rääkimata paokil koduuksest.

Kriminalistid leidsid peaaegu kohe umbes kämblasuuruse kollase paksu kile tüki.

See lebas kahe kuulsuse, Hans Christian Anderseni ja Søren Kierkegaardi portselanfiguuride vahel. Samas olid ka leskproua kolme poja pildid, kolmest noorim oli surnud juba lapseeas. Kriminalistid panid selle pisut omapärase leiu steriilsesse kilesse. Kollane pehme plastitükk polnud midagi sellist, millega vanaproua võinuks oma vaadet kaunistada.

Kümme minutit hiljem leidsid nad veel täpselt sama tüüpi plastitüki, sedapuhku proua voodist padja alt. See tegi neid tõepoolest rahutuks. Kas see oli seniilsuse märk, mis ehk selgitanuks isegi proua kadumist, või oli keegi need kollased plastitükid korterisse toonud ning sellisel juhul miks küll?

Kolmas võimalik jälg, mille terav politseinikusilm avastas, oli kummalisim, ja muidugi ei alahinnanud Number Kaks selle võimalikku tähendust. Tal polnud vaja enamat, kui esitada vanadekodu äraehmatanud direktrissile üksainus loogiline küsimus, misjärel kinnitas kanda ebameeldiv aimdus, mis võimendus iga minutiga. Number Kaks ei kahelnud enam ...

... mahajäetud korteriga oli midagi lahti ... kuriteopaigaga, kuigi seda sõna veel ametlikult ei kasutatud.

Number Kahe ülemus otsustas otsekohe oma alluva avastuse salastada ja otsusest anti vanadekodu direktrissile teada nii nõudlikul hääletoonil, et direktrissi närvilisus kasvas üle tugevateks tõmblusteks. Olukord oli tõsisem kui mis tahes tavaline tööülesanne, mis direktrissi paberivirnades järge ootas, ja nõnda pidi tema personal kriisiabi kohale kutsuma. Direktriss kirjutati jalamaid haiguslehele.

Kriminalistid eemaldasid ettevaatlikult kolmanda ja viimase leiu leskproua kummutisahtlist, mille oli avanud Number Kaks.

Suured nahkkaaned, mis olid püüdnud ta pilku, olid pleekinudpruunid ja väga kulunud, ilmselt väga vanad, ent tekst kaantele kinnitatud väiksel papitükil oli kirjutatud musta tušiga ning see pärines märksa uuemast ajast. Number Kaks oli silmitsenud neid kaht sisukirjeldavat sõna peaaegu minuti, enne kui ta end uuesti liigutas.

Testament, allkirjastatud.

Just see viimane, teine sõna tekitas temas kasvavat rahutust. Selles oli midagi lõplikku, midagi ümberlükkamatut, otsekui oleks see protseduur ehk allkirjastamine ise olnud tõeliselt määrava tähtsusega.

Aga tõeline põhjus ärevuseks järgnes alles siis, kui ta avas ettevaatlikult kaaned. Nende vahel polnud midagi.

Kui seal oli olnud testament, siis oli see nüüd kadunud.

*

Seejärel sõitsid kaks politseinikku tagasi peamajja vaagima seda, mida tuligi vaagida, ja selleks et teha juhtunu kohta esmased oletused. Kas leskproua kadumine oli kõigest tööõnnetus muidu nii hästi valvatud vanadekodus, nii et just tema väljumise hetke ei pandud tähele, või ehk siiski kergelt seniilse või muidu sassis vana naise äkiline kapriis? Ei, see ei paistnud tõenäoline. Kõik välisuksed olid hoolikalt lukustatud just nimelt võimalikke sassis ja dementseid elanikke silmas pidades, ja leskproua mõistus oli olnud täiesti selge.

Ta oli personalile isegi öelnud, et ootab endale peatselt poegi külla.

Komissari ei huvitanud alternatiivsed teooriad. Äärmisel juhul võis tegemist olla vanaproua äraviimisega lunaraha saamise eesmärgil (ta vihkas seesugust võimalust). Aga tegemist võis olla ka lihtsalt kättemaksuga vihatud dünastiale või siis oli päevakorras mingi (täiesti tundmatu) kolmas, neljas või viies võimalus ...

Kõik need küsimused ja paljud teisedki olid hõljunud alla nende juurde politseidirektori kabinetist, mis asus paar korrust kõrgemal, ja neile polnud vastuseid. Nad olid saatnud välja lühikese ja lakoonilise pressiteate.

Mõned sekundid hiljem – nõnda paistis see vähemalt neile – ütles politsei peamaja telefonisüsteem üles ja press alustas oma ööpäevaringset valvet nii Päikeseaia vanadekodu kui ka politseimaja juures Kopenhaageni peavaksali lähedal.

Dünastia Grand Old Lady kadunud, võib-olla pantvangi võetud – nõnda kõlasid suured ajalehepealkirjad (nii kõlas ilmselt paremini kui röövitud), mida saatis äge Facebooki ja Twitteri kommentaaride laviin kõigi oma kuulujuttude ja viimsepäevalugudega, misjärel tabas kogu taani rahvast hirmusegune sensatsioonijoovastus, mis vaevalt annab järele enne, kui vanaproua leitud. Olgu siis surnu või elavana.

„Mitte keegi pole esitanud ...”

„... mingeid ähvardusi või nõudmisi ega üldse midagi sarnast,” jätkas Komissar oma otsese alluva loogilist mõtteahelat, mis oli mõeldud politsei peadirektori kõige olulisematele küsimustele vastamiseks ja jättis vastuse lauale oma järge ootama.

Samal silmapilgul helises punane telefon temast paremal. Selle numbrit teadis ainult väike seltskond tippjuhte ning -poliitikuid ja kumbki politseinikest ei kahelnud selle isiku nimes, kes oli numbri valinud.

Nüüd tuleb sõim, teadsid nad. Riigi kõige kõrgemast kabinetist üheainsa hiiglasliku kõnemullina; see juhtum saab suurema prioriteedi kui miski muu kogu riigi ajaloos.

Kuna riigi absoluutses tipus oli nüüd kaks kroonilist koleerikut (kaks türanni, juhul kui sel sõnal on üldse kunagi mingit tähendust olnud), vallandab nende ema seletamatu kadumine aasta kõige esimesel päeval nende ohjeldamatu raevu.

Komissar vilksas korraks oma otsesele alluvale otsa vaadata, enne kui ajas selja istmel sirgu ja võttis kõne vastu. Nad olid kahekesi aastate vältel igasugustest kriisidest ja jamadest läbi tulnud, juba sellest ajast peale, kui nad noorte politseikadettidena Vietnami sõja vastastele demonstrantidele, põrguinglitele ja skvotteritele vastu pidid astuma; ometi oli see olnud aeg, kui vaenlane tähistas oma positsioone eelnenud pressiteadete või heiterelvade hunnikutega. Aga enam ei käinud need asjad nii lihtsalt.

Nad mõtlesid nende märkide peale, mis nad olid leidnud lesknaise hüljatud toast ja mida nad olid pidanud seni ümbritseva maailma eest salajas hoidma. Ka selle hirmuäratava mehe eest, kes toob sekundi pärast kuuldavale kogu oma masenduse ning hakkab nõudma silmapilkseid lahendusi.

Nad pidid säilitama kontrolli selle uurimise üle, mille kohta oli juba esimestel tundidel aimata, et sellest saab nende karmilt proovile pandud politseinikuelus kõige eriskummalisem juhtum.

*