Читать книгу Mees majakas - Erik Valeur - Страница 13

Kui ma teist korda Viggo elamisse tungisin, olin kindlameelselt otsustanud, et loen päeviku lehekülghaaval läbi, nii põhjalikult, kui ma üldse suudan. Kuskil pidi leiduma seletus Viggo peaaegu maniakaalsele huvile oma aarde vastu. Selles päevikus pidi olema midagi, mida maailm näha ei tohtinud, selles olin ma pärast ööpäevapikkust mõtisklemist veendunud. Aga ma ei suutnud välja mõelda, mis asi see võis olla.

Siiski aimasin ma, et sel on otsustav tähtsus selle ülesande juures, mida olin neemele lahendama tulnud, ja mul oli aega küll, nagu ma naiivselt ette kujutasin. Siis oli leskproua kadumiseni veel natuke üle kahe kuu.

Viggo oli taas jätnud majaka seljataha ja lahkunud oma igapäevasele üksildasele rännakule, aga päevikut ei olnudki minu pahameeleks tuttaval toolil ja ma ei suutnud seda üldse kuskilt leida. Vastasseina ääres seisis kõrge ja kitsas umbes poolesaja raamatuga riiul. Mul läks oma veerand tundi nende raamatute pealkirjade uurimise peale. Riiulis oli omajagu ajakirjandus- ja meediakäsitlusi, sari ajale jalgu jäänud rootsi kriminaalromaane, millest ma polnud enne õieti midagi kuulnud. Oli ka üks austriretseptidega kokaraamat, mis oli ilmselt olnud siin juba enne Viggo saabumist. Isiklikult mind polnud mereannid kunagi huvitanud. Hispaania reisi päevikut aga ei olnud.

Hetke seisin ma kõhklevalt, silmitsedes teise toa ust. Lasin siis uudishimul endast võitu saada ning haarasin lingist kõvasti kinni.

Paremat kätt väikese akna all seisis väike üles tegemata voodi. Tekk oli pooleldi põrandale vajunud ning poolenisti tekikotist väljas. Patja ei olnud kuskil näha. Mina oma viltuse koljuga küll ei suudaks padjata uinuda. Minu kolp meenutas mu kasuemale kogu aeg tillukese kõhnunud peruulase pead, nagu ta seda endale omase häbematusega väljendas.

Vasemal, kohe ukse kõrval, oli korralikult seina külge kinnitatud siniseks värvitud puuplaat, millel seisis vanaaegne seda tüüpi kirjutusmasin, mida inimesed 1970. aastatel moekaks pidasid ja mida sai reisidel kaasas kanda: punane Olympia. Rulli vahelt turritas välja paber.

Astusin lähemale ning küünitasin üle päevinäinud kirjutuslauatooli, millel oli halliks kulunud istmeplaat. Viggo oli kirjutanud ainult viis sõna, mis ilutsesid paberi ülemises servas ja mis ei öelnud mulle enamat kui pikaleveninud reisi- ja looduskirjeldusi sisaldanud Hispaania reisi päevikki: Minu vanaema ja kanaarilind.

Juhul kui see kujutas nüüd endast mõne pikema peatüki pealkirja, siis peatükk ise oli mingil põhjusel ära jäänud. See võis olla ka mingite vanade mälestuste algus ja minu ainukese toda aega mäletava allika järgi oli mees kolinud linnast majakasse sellepärast, et saada kontroll oma elu üle tagasi ja kirjutada üles kõik see, mis meelt painas. Minu allikas oli mulle teada andnud, et mees majakas varjas salapärast lugu, mida ta pole kellelegi avaldanud. Saladust, mis võis selgitada tema eluaegset ujedust.

Siis silmasin Dagli’Brugseni toidupoe kilekotti, mis paistis poolenisti laua alt välja. Seda kasutas Viggo Larssen paberikorvina ja see peitis endas kaheksat kuni kümmet kägardatud paberilehte, mis olid sama tüüpi kui kirjutusmasinaski olev leht. Paar neist oli pooleks rebitud justkui ärritudes poolelijäänud kirjaridade üle.

Asetasin esimese kägardatud lehe lauale ning silusin seda. Jälle ainult mõned üksikud sõnad ja ka need ei andnud mulle ühtki ideed, nagu mitte miski muugi selles majas: Kolmerattaline jalgratas.

Seekord ainult kaks sõna.

Korjasin veel mõned paberikäkerdised kilekotist laua peale ja mitte ükski tema kirjaproovidest ei andnud mulle mingit juhtlõnga.

Minu vanaisa oli neist ühel kirjas. Ta kirjutas juba kahe sõna tasemel. Ma ei suutnud mõista, kuhu ta tahtis selliste pealkirjadega välja jõuda.

Siis läksin voodi juurde, mis polnud rohkem kui meetrilaiune, pehmelt öeldes polnud see külalistele ega rahututele magajatele mõeldud. Tõstsin teki põrandalt üles ja see oli ammu õpitud rutiinne liigutus, mis ärritas mind, kuid ma ei suutnud seda tegemata jätta.

Minu üllatuseks aga paljastas see liigutus väikse kolme jalaga tabureti, mis paistis öökapi ülesannet täitvat ja millel lebas üksainus raamat. See oli väike ja selgelt väga vana „Väikese printsi” eksemplar. Raamat jutustab piloodist, kes kohtab pärast kõrbes maandumist poissi teiselt planeedilt. Nad mõlemad sõbrunevad rebasega, nagu minagi kohtusin rebasega Meremoori majja saabudes.

Avasin raamatu oma sõrmedega, mis olid paljastanud lõpmatult palju saladusi, ja ma leidsingi selle, mida olin lootnud. Käsitsi kirjutatud pühendus: Minu oma pojale Viggole, 31. augustil 1963.

Isiklik ja samas ka väga ametlik. Tema emalt.

Esimestel lehekülgedel oli Viggo ema (arvan, et see oli tema) märkinud ära lõigu, kus kirjanik kurdab, et tema lapsepõlve esimest joonistust (elevant, kelle kugistas alla madu) ei mõistnud keegi kunagi: Kui kohtasin mõnda, kes mulle natuke terasemana tundus, siis tegin temaga katset oma esimese joonistuse abil, mida olen siiani alal hoidnud. Alati olen tahtnud teada saada, kas ta on tõepoolest arusaaja inimene. Aga alati vastas ta mulle: „See on kübar.” Siis ei rääkinud ma temaga ei boamadudest, ei ürgmetsadest ega taevatähtedest. Laskusin tema tasemele. Kõnelesin temaga bridžist, golfimängust, poliitikast ja lipsudest. Ja suur inimene rõõmustas väga, et on nii mõistlikku meest tundma õppinud.

Sain sellest väga hästi aru. Madu oli neelanud elevandi alla, aga kõik arvasid, et pildil on kaabu.

Ja see muutis leebemaks minu ettekujutuse naisest, kes oli Viggole raamatu kinkinud. Muidu olen ma püüdnud hinnangutes täiskasvanutele mõõdukas olla, ja ma olin näinud Viggot matustel sama selgelt, nagu ma nägin teda tänagi.

Olin ainult laps, kui ma seisin tookord oma kasuema taga varjus, kuid Viggo Larsseni pilku seal surnuaial polnud ma unustanud.

Kui ma raamatu taburetile tagasi panin, ilmus nähtamatu käsi või mingi kuues meel ja lükkas korraks magamistoa ust. See liikus hingedel natuke piida poole tagasi, nii et selle tagant hakkas paistma väike valge seinakapp. Kui uks oleks pärani olnud, poleks kapp selle tagant kuidagi paistma hakanud ja seda poleks näinud ka ükski spioon, isegi voodi kohal olevast aknast sisse piiludes.

Klaasiga seinakapiukse tagant paistis kolm riiulilauda, mis kõik paistsid kasutusel olevat. Igaühel neist lebas üks paks punane köide ja igal köitel oli pealkiri. Kaks esimest sõna andsid üheselt teada, mille ma olin leidnud: Minu päevik – kirjutatud kuldsete tähtedega – ning seejärel Viggo ema initsiaalid. Esimesel köitel oli alapealkiri, samuti kuldsete tähtedega: 1955–1964.

Teise riiuli köitel seisis: 1964–1970.

Ja kõige ülemisel: 1970–.

Lõpetavat aastaarvu polnud.

See oli jäänud pooleli, see oli mulle selgemast selgem, ja minu kuulus kannatlikkus ei jõudnud silmagi pilgutada, enne kui haarasin juba messingist käepidemest ja püüdsin kapiust lahti tõmmata.

Aga see oli kindlalt lukus.

Pöörasin instinktiivselt ringi ja nuuskisin toakeses. Otsisin pea kakskümmend minutit võtme peidukohta – sahtlit, karbikest, jah, kas või seinapragu. Ronisin tuletornis isegi keerdtreppi pidi üles, mis pani mul pea ringi käima, kuid kannatamatus ei näidanud raugemise märke.

Keerdtrepi all esimesel korrusel oli üks sinine kummut, kus polnud midagi muud kui püksipaar ja mõned särgid sahtlites ning üht-teist muud pudi-padi. Viggol pidi võti kaasas olema.

Sel ööl magasin ma halvasti. Ja muidugi tulin ma tagasi.

Viggo lahkus jälle majakast ja mina läksin jälle tema eluruumidesse, kui ta oli kagurannal pisikeseks täpiks kaugenenud. Sama kordus järgnevatel nädalatel, kuni sügisest sai talv, ja minust jäi tema majakavahi eluase maha niisuguses korras, et temas ei võinud tärgata vähimatki kahtlust, et seda on külastanud keegi kutsumata külaline. Vähemalt kujutasin ma seda tookord niimoodi ette. Ja Viggo Larssen käis oma jalutuskäikudel kella pealt, mida võib seletada sellega, et kuigi ta oli loobunud kõigest muust, ei teinud ta järeleandmisi range distsipliini suhtes.

Ükskord üritasin seinakapikese klaasiga ust isegi ühe eriti õhukese ja terava noaga lahti muukida, aga miski ei aidanud.

Luku kohale jäid puidule väikesed kraapimisjäljed nagu ka tookord, kui mu kasuema leidis taolised jäljed oma kummutilt, pärast seda kui olin tema asjades tuhninud. Kuid ma arvasin, et Viggol polnud minu ema intuitsiooni. Viggo ei märkaks seda.

Istusin tema toolile ja lugesin üha uusi sententse, mida ilmus iga päev vana Olympia-nimelise kirjutusmasina vahelt, ent endiselt ei tekkinud minus nende vastu huvi. Esimene koolipäev. Ove, Ada, Verner ja Teis.

Need eesnimed pärinesid tema minevikust. Olin tundnud sealt mõningaid perekondi, kuid tükk aega pärast neid – viit sõpra. Nemad olid sündinud palju aastaid varem.

Paistis, nagu ei suudaks ta üldse sõnu leida, niipea kui on kirjutusmasina taha istunud, rida vahetanud ja käe tastatuuri kohale tõstnud.

Justkui kogu kontakt katkenuks sel hetkel, nii et jätkamine kujunes võimatuks.

Võtsin kolme jalaga taburetilt taas „Väikese printsi” ning lehitsesin seda, pöörates tähelepanu neile kohtadele, mida Viggo ema oli hariliku pliiatsiga raaminud. Võib-olla oli ta mõelnud Viggo peale (või siis ainult iseenda peale) või ehk (torkas mulle korraks pähe) hoopis omaenda ema peale: Kui sa soovid sõpra, siis taltsuta mind.

Mõistsin hästi seda viidet. Minu magamistoa akna all järsakul vilksas rebane.

Minu kasuema pidanuks neid lugusid plämaks. Teda muinasjutud ei huvitanud. Talle meeldisid ainult mõned üksikud lastelaulud, mis tegelesid üheainsa teemaga: kuidas üle kuristiku marssida, tasakaalu säilitada ning mitte alla vaadata.

Minu võõrasema lemmiklaul oli elevantidest, kes tammuvad mööda ämblikuniite. Sel laulul oli salme lõpmatult.

Esimesel detsembril, see oli esmaspäev, lebas Hispaania reisi päevik jälle välisukse juures taburetil. Tundsin kergendust, kuna olin hakanud kartma, et ta on pannud selle kummalise kirjatöö igaks juhuks endale taskusse ja võtnud oma igapäevastele jalutuskäikudele kaasa.

Istusin Viggo sinise laua äärde, millelt koorus veidi värvi (kirjutusmasinas ei olnud paberit) ja lugesin taas kahtkümmend esimest lehekülge, aeglaselt, põhjalikult. Päevikukirjutajal oli olnud üks sõber Taanist kaasas ja vahetevahel olid need kaks seiklejat paigutanud käsitsi kirjutatud lõikude vahele väikesi paberilipikuid, tšekke, postkaarte ja -marke ning piiriületustempleid, mida nad olid seega pidanud piirivalvuritelt paluma.

Nad olid viibinud paar päeva Pariisis ja väikese Seine’i visandi kõrvale oli kirjutatud: Koos ühe sakslase ja ühe tšehhiga käisime linnas jalutamas; õhtuhämaruses läksime Montmartre’ile ja kohtasime oma öömajakaaslasi: ameeriklasi, austraallasi, taanlasi, šveitslasi, sakslasi, prantslasi ja isegi mu sõber Kalle Helsingborgist oli kohal, jah, isegi Halfdan, kel polnud muidu kombeks end massidega siduda ja kes hoidis omaette, oli seal.

See oli tema sõber.

Veerisin veel neid mittemidagiütlevaid lõike umbes pool tundi ning panin siis päeviku toolile tagasi, täpselt nii, nagu see oli seal ennegi olnud – ja piisavalt tükk aega enne seda, kui Viggo hakkas horisondil pisikese täpina paistma.

Kõikidest neist sissemurdmistest ja korduvatest lugemistest hoolimata ei saanud ma endiselt aru, mis küll pidi selles reisikirjelduses olema, et see oli tema jaoks nii hirmus tähtis. Noor Hispaania kodusõja võitleja kirjutas oma viimasest unenäost, mis seisnes enamjaolt palavikulises sonimises ja mida ta oli näinud vahetult enne Ebro jõe ääres peetud lahingut, kus oli surma saanud ka noor poeet Gustaf Munch-Petersen. Nagu ka paljud teised taanlased.

Unenäo kirjeldus täitis viimase pool lehekülge, enne kui päevik jäädavalt lõppes: See on kõige hirmsam ja hoiatavam unenägu, mida ma olen üldse kunagi näinud, oli kirjas viimases reas ja mind ei pannud imestama, et noor sõdalane nägi enne kuradi kehastuse ehk siis Generalissimusega vastamisi astumist hirmu- ja õudusunenägusid. Too oli ju osav kõiki tolle aja noori kangelasi hävitama.

Päeviku keskkohas oli lehtede vahel hariliku pliiatsiga joonelisele paberile kirjutatud abituvõitu värss, aga kuna see polnud kirjutatud noore Hispaania sõdalase käekirjaga, asetasin ma selle kannatamatult tagasi. Ning panin päeviku taas lõplikult toolile. Ma ei suutnud selle tähendust mõista.

*