Читать книгу Kõnni. Üks samm korraga - Эрлинг Кагге - Страница 11

Umbes 75 sammu kaugusel koduuksest möödun ma iga päev tammepuust. Mul on meeles muutused, mis tammega aasta jooksul toimuvad. Talvises hämaruses enne päikesetõusu võib raagus puu paista koletisena. Hiljem, päeval, päevavalguse käes mõjub ta sõbralikumalt. Võras, koores ja puidus on hulgaliselt imepisikesi elupaiku, kus elab sadu putukaid, seeni, samblikke ja samblaid.

Kevad toob kaasa lehed ja värvid. Tamm – puu, mis elab legendi järgi viissada aastat ja sureb viissada aastat – ajab end veidi enam sirgu ja puistab iga tuulepuhanguga ümberringi õietolmu. Ma küll ei näe seda, aga tean, et sel ajal liiguvad mahlad.

Kui lähen linna autoga, ei pane ma enamasti suurt midagi tähele. Liiklus venib Pilestredet’l ja autojuht ei märkagi, kui tuli läheb roheliseks, ka jalakäija astub minu ees sõiduteele SMSi toksides. Harva, kui mõni näoilme meelde jääb. Tipptunnil olen kõige krooniks avastanud, et jälgin teisi autojuhte, kes venivad samas jorus edasi, ja arvan neist halvasti, sest nad raiskavad liiklusummikus oma aega nii nagu minagi. Siiani ei ole ma tipptunni ummikus näinud ühtki rõõmsa näoga juhti.